Ametnikud uskusid, et Igor suudab muutuda. Aga siis tappis ta jõhkralt oma naise

Üks viimase aja jõhkramaid roimareid käis aastaid kohtute vahet, ta polnud võõras ei prokuratuurile ega vanglasüsteemile, kuid ometi läksid ta kuriteod aina raskemaks.

Kohturuumis valitseb lämmatav vaikus. Seda lõhuvad vaid prokuröri üksikud laused. Kõigi pilgud on pööratud seinale kuvatud fotodele. Lihtne Lasnamäe korter. Hele kapp ja beežid kardinad elutoas, põrandal puitparketi ruudud. Riiete kuhi diivanil. Vannitoast paistab suitsukonisid täis tuhatoos. Esikust on pildistatud vaadet kööki. Fotol laud, kapp, rõduuks. Põrandal valge tekiga kaetud surnukeha.

Prokurör loeb ette, kuidas suri õbluke blond viiekümnenda eluaasta künnisel olnud naine. Ning mis hiljem toimus surnukehaga – kuidas eemaldati pea ning millised organid on kehast kadunud. Klõps – ja pilt.

Surma põhjus – äge verekaotus­šokk. See tuli 12 noahoobist, mille naine sai südamesse, rinnakusse, kaelapiirkonda. 

Kohtuarsti üksikasjalikku kirjeldust, kuidas keha pärast surma rüvetati, ei saa lehes ära trükkida. Liiga räige.

Süüdistatava pingis istub Igor Liiva (43). Kohtusaali seinal näidatavatel fotodel on tema elukaaslane, õigemini see, mis temast alles jäi.

„Jah, tunnistan end süüdi, täies ulatuses,“ ütles Igor selges eesti keeles juba kohtuistungi alguses. 

Prokurör loetleb Igor Liiva varasemaid kuritegusid: joobes juhtimine, joobes juhtimine, joobes juhtimine. Aasta enne elukaaslase tapmist on kohus ta kahel korral kehalises väärkohtlemises süüdi mõistnud. Ohver – seesama elukaaslane.

Igor Liiva kandis tapmise hetkel tingimisi karistust. Ta oli läbinud kohustusliku sotsiaalprogrammi – selles käsitleti paarisuhteid. „Eesmärgid saavutati,“ vahendab prokurör programmijuhi sõnu.