Eelmistel USA presidendivalimistel ei räägitud Venemaast üldse. Polnud probleemi, või kui oligi, siis kusagil silmapiiri taga. Nüüd räägitakse Venemaast palju. Mõlemad kandidaadid pidasid võtmetähtsusega Ohio osariigis valijatele kõne. Donald Trump pahandas 27. oktoobril oma vastasega, miks too räägib Putinist nii halvasti, meenutades kuulajaskonnale, et Venemaa on tuumajõud. Hillary Clinton soovitas 31. oktoobril vastasel kapist välja tulla ning ausalt üles tunnistada, mis värk tal Kremliga on.

Meie idanaabri juures jälgitakse toimuvat kahetiste tunnetega. Ühtedele see meeldib, sest vene kaardiga laksimine näitab, millist globaalset tähtsust omab Venemaa (revanš 2014. aastal Austraalias G20 kohtumisel saadud alanduse eest, kui keegi peale Brasiilia presidendi ei tahtnud koos Putiniga hommikusöögilauas istuda), teistes tekitab see pigem muret. Presidendivalimistega olla USA muutunud „tagurpidi Venemaaks“ – nimelt on meie naabrite juures kujunenud kombeks absoluutselt kõikide rahvuslike hädade põhjusena siunata Ameerikat (kui keegi s...ttus trepikotta, siis muidugi tegi seda Obama) ja nüüd näikse Ühendriikides juurduvat sarnane retoorika.

Mastaapse küberrünnaku korraldamine on üpriski ressursimahukas aktsioon. Tekib küsimus: miks pidi keegi selle kinni maksma, kui pole näha, et saaks midagi teenida? Järelikult on asja taga riiklikud struktuurid.

Eraldi lugu on vene karu käpajälgedega, mida nähakse kübersõja tandritel. Või klaviatuuridel. Ameerikas arutatakse palju selle üle, kuidas võivad 8. novembril toimuvate presidendivalimiste tulemusi mõjutada Kremli heaks töötavad häkkerid. Ka Briti luureteenistuse MI5 ülem tuli 1. novembril välja jutuga, et Venemaa on väga aktiivne Suurbritannia mõjutamisel muu hulgas küberrünnakutega.

Venemaal suhtutakse sellessegi kahetiselt. President Putin eitas niisugust tegevust. Võib-olla kahjurõõmsalt. Mõned vene IT-spetsialistid kratsivad aga täiesti siiralt kukalt ja ütlevad, et ei saa aru, mis tegelikult toimub.

21. oktoobril kärpis mingi paha jõud USA idarannikul interneti levi (kurikuulus „röstrite ja külmkappide rünnak“), aga öelda üheselt, et selle korraldas Venemaa… Meenutatakse näiteks lugu, kuidas 2013. aastal rünnati Iraani tuumauuringute keskuse arvuteid, milles süüdistati lõpuks Ühendriike ja Iisraeli. Aga süüdistus ei kerkinud kohe, asja uuriti mõnda aega enne järelduste tegemist. See ei käi siuh-säuh, ei ole nii, et kõik vastused on paari hiirekliki kaugusel. Kuid kui vaadata neid rünnakuid-häkkimisi, mida korraldatakse Ühendriikide n-ö territooriumil, öeldakse süüdlase nimi kahtlaselt kiiresti välja.

SEE EI OLE VALIMISMASIN: Kunstiinstallatsioon "Kõikenägev Trump", mis ennustab soovijatele tulevikku. 
SEE EI OLE VALIMISMASIN: Kunstiinstallatsioon "Kõikenägev Trump", mis ennustab soovijatele tulevikku.  KENA BETANCUR/AFP/SCANPIX

Ainus kaudne tõend selliste aktsioonide seostamisel n-ö riiklike tellimustega on asjaolu, et traditsiooniliselt püütakse küberkuritegevusega ikka raha teenida. Väidetavasti on niisuguse rünnaku korraldamine, nagu juhtus 21. oktoobril, üpriski ressursimahukas aktsioon. Tekib küsimus: miks pidi keegi selle kinni maksma, kui pole näha, et saaks midagi teenida? Järelikult on asja taga riiklikud struktuurid. 21. oktoobri rünnak olevat unikaalne selle poolest, et tõestas: interneti väljalülitamine maailma ühes piirkonnas on võimalik. Paariks tunniks. Aga võib-olla ka paariks päevaks. Oleneb sellest, kui palju ressurssi pahalastel leidub.

Kui nüüd mõelda, et selline eksperiment korraldati USA territooriumil, kus kohe-kohe toimuvad presidendivalimised, võtab olemise kõhedaks küll.

Mis IT-inimesi eriti murelikuks teeb, on see, et kübervaldkonnas juhtuvad leiutised levivad väga kiirelt. Kui keegi on kusagil midagi kasutanud, siis keegi teine vaatab: ahaa, see on võimalik, kuidas seda tehti? Mõtlevad natuke aega ja saavadki asjale pihta. See pole võrreldav tuumatehnoloogia levikuga: USA lõhkas pommi esmakordselt 1945. aastal, N Liit 1949, Suurbritannia 1952, Prantsusmaa 1960. Või võrdleme igipõliste vihavaenlaste India ja Pakistani tuumavõidujooksu: India lõhkas esimese pommi 1974. aastal, Pakistan alles 1983.

„Tuumavõidujooks“ käis kilpkonna kiirusega, küberrünnakute arsenal levib nagu pikselöök.

„Tuumavõidujooks“ käis kilpkonna kiirusega, küberrünnakute arsenal levib nagu pikselöök. Kui Kremli häkkerid ‒ oletame seda ‒ võtsid USA idarannikul interneti maha, siis Washingtoni häkkerid suudavad sama käbedalt jätta Moskva oblasti internetita. Nad ei vaja viit aastat nuputamiseks. Võib-olla saavad viie päevaga asjale pihta.

Ent võib-olla mõtlevad selle välja hoopiski hiinlased, iraanlased, korealased? Või nad oskavad juba, aga lihtsalt pole tulnud selle peale, et nii võikski teha? Ameerika organiseeritud kuritegevus olevat kunagi olnud šokeeritud sellest, et nende juurde saabunud vene organiseeritud kuritegevus hakkas pappi kokku ajama, müües veega segatud bensiini. Kuidas nii saab?!

Kui järele mõelda, saab kõike.

Pole teada juhtumeid, kus oleks välja lülitatud tervete piirkondade ja riikide elektrivõrkusid või võetud maha telefoniside. Mitte põhjusel, et see oleks võimatu. Pigem sellepärast, et mõeldakse: kuidas ma segan bensiini hulka vett, äkki tangin seda sodi kogemata omaenda paaki?! Ent tüübid, kelle meelest on inimkonnal aeg tagasi pöörduda hobukaarikute ja eeslite juurde, võivad teha mida iganes.

Küsimuste küsimus kõlab: kes need on? Kremli omadele meeldib üldiselt Maybachi limusiinidega kihutada ja nad vajavad ka funktsioneerivat internetti.

Tõenäolisem paistab muu – 8. novembri Ameerika presidendivalimiste mõjutatavusest rääkides õõnestatakse demokraatiat kui niisugust. Peaks Clinton võitma, teatab Trump, et valimisi manipuleeriti (ilmselt Ühendriikide seest). Peaks Trump võitma, võiks Clinton või tema toetajaskond väita sedasama, aga siis asuks oletatav manipulaator juba väljaspool Ühendriike.

Valimistel kasutab umbes 30 protsenti elektroonilist valimismasinat, mitte ei tee pliiatsiga ristikest valimissedelile. Õõnestades kodanike usku sellise süsteemi laitmatusse, võidakse neid mõjutada valimistepäeval üldse koju jääma.

Häkkimine toimub, kuid mitte arvutitesse, vaid inimeste peadesse.