Annika Uudelepp: Naistele pannakse sünnitusjuttudega koorem peale
Augustis esines Annika Uudelepp sotsiaalministeeriumi ümarlaual ettekandega „Kiirpilk Eesti rahvaarvu muutustele ja selle mõjule“. Uudelepal paluti anda ülevaade, mida ütlevad rahvastikuprognoosid. Ta näitas slaide ja graafikuid, mis tegid selgeks, et saja aasta pärast on Eesti rahvaarv 600 000.
Aga miks siis Eesti naine ei sünnita? Tingimused on justkui loodud – lastetoetused kasvavad, lastehoiukohti ja koole on igale maitsele, tulevast aastast käivitub elatisabi.
Uudelepp usub, et kui olukord on murettekitav, saab alati midagi paremaks teha.
„Sel teemal pole nn hõbekuuli lahendust, vaid tegu on kompleksse teemaga, kus on vaja mõelda kõigi võimaluste peale, et meie rahvastiku olukord paraneks.“
Algatuseks hakkab sotsiaalministeerium vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutma.
Rein Taagepera hoiatas juba kümme aastat tagasi, et oleme demograafilises vetsupotis ja rahvaarvu säilimiseks peaks aastas sündima 22 000 last. Nüüd on kümme aastat möödas, aga palju lapsi on puudu.
Kahanemise trend on lähema paarikümne aasta jooksul pöördumatu, sest sünnitusealisi on vähe. Keskmine Eesti naine sünnitab praegu 1,58 last, kuid rahvaarvu hoidmiseks oleks vaja 2,1 last. Kui jätkame samas tempos, siis 2060. aastaks on Eesti rahvaarv umbes miljon.
Minu meelest ei tohiks rääkida selles võtmes, et paneme naise sünnitama. Tuhanded naised vihastavad kohe! Nad tunnevad, et neile pannakse koorem peale.
Kuidas saab laps olla koorem?
See võib tekitada tunde, et naine vastutab üksi kõige eest. Minu tutvusringkonnas on naisi, keda häirib, kui neilt päritakse, kus lapsed on. Kui öeldakse, et oled kaks kilo juurde võtnud, kas nüüd. Ei tohi tekitada tunnet, et naised on sünnitusmasinad. Isad on sama tähtsad.
Modellist sõbratar ütles mulle 20 aastat tagasi, et ei taha lapsi. Et maailm on nii õudne koht, ta ei taha lastele seda halba. Täna on ta õnnelikus ja lastetus abielus.
Ei tohiks tekitada alaväärsust nendel, kellel pole last muul põhjusel.
Kui vaatame heaolu kasvu, linnastumist, naiste haridust, võrdõiguslikkuse tekkimist, siis on ka Põhjamaades sündimuse näitajad alla läinud. Need on loomulikud protsessid. Rahvad rändavad. Aga me saame parandada keskkonda, kuhu laps sünnib.
Üks minu 30aastane tuttav ei kavatse niipea emaks saada. Talle oli kodus kogu aeg öeldud, et „ära sina seda viga tee!“. Ela endale, sest vanemad ei saanud seda teha.
See pole ju tegelikult halb, kui vanemad ütlevad lastele, et saage haridus, looge endale võimalused. Peab olema nii, et õppimine on loomulik, töötamine on loomulik, laste saamine on loomulik. Ei ole ideaalset mudelit. Mõnele on ideaalne see, et saad oma esimese lapse ülikoolis ja magistrikraadi kümme aastat hiljem. Ja siis kunagi teise ja kolmandagi lapse.
Mina tegin teistpidi – enne karjäär ja siis lapsed. Tean edukaid ja mõjukaid inimesi, kellel on laps nooremast peast, siis on pikk vahe ja tuleb pesamuna – see on ju nii tore!
Meie vanemahüvitise süsteem tegelikult näebki ette, et esimene laps sünniks pigem hiljem – sa pead käima enne tööl, sest sellest sõltub poolteist aastat emapalga suurus.
Liiga kaua jäime emapalgale lootma – kümme aastat oleme hiljaks jäänud!
Nõus, oleme kaotanud aega otsustamatuse tõttu. Reformid tulevad aeglaselt, aga tulevad!
Praxises uuriti emapalga mõju – kõige suurem efekt oli naiste tööhõivele, ja see oli negatiivne. Pooleteiseks aastaks lükati naised eemale, emapalk oli tugev stiimul mitte töötada.
Teine efekt oli perede vaesusriski vähenemine, masu ajal sündimus tõusis 1,7 lapseni, kuid siis jälle langes.
Aga nüüd peab vanemahüvitise ringi tegema. Laseme peredel ise otsustada.
Kui pead töötama kindlatel kellaaegadel, pole alati seda võimalust.
Aga miks ei või olla nii, et lapse kolmeaastaseks saamiseni pere ise otsustab, kuidas oma elu korraldab? Võib-olla mõlemad vanemad on poole kohaga tööl ja hoolitsevad lapse eest? Siin saavad tööandjad palju ära teha, sest töökätest on nii suur puudus.
Näiteks lõpeb emapalk, kuid sõimekohta pole. Miks tööandja ei võiks maksta oma töötaja lastehoidu kinni ilma erisoodustusmaksuta? Seda võimalust pole. Mul on tuttavaid, kellele tööandja on lapsehoidja kinni maksnud. Näiteks, kui saad 900 eurot brutopalka, kuid lastehoid maksab 500 eurot, siis pole mõtet tööle minna. Aga tööandjale oli odavam hoidja eest maksta kui töötaja kaotada.
Ise suhtlen palju pisikeste laste vanematega, näen, et paljud hoidjad kardavad üle ühe-kahe lapse hoida, sest riik hakkab igasuguseid nõudeid esitama. Ühiskonnas on juhtumas midagi väga unikaalset – riik püüab ühelt poolt riske maandada oma nõuetega, kuid sotsiaalvõrgustikes loovad inimesed ise gruppe, sest neil on ühine vajadus. Võiksime harjuda mõttega, et kogukonnad saavad ise hakkama. Seda nii lastega tegelemisel kui vanaduspõlve paremal veetmisel.
Toon näite enda elust, kuidas ühe väikese muudatusega saaks lastevanematele kindlustunnet anda. Kui olin teise lapsega koju jäämas, selgus, et juhatuse liige ei saa jääda lapsepuhkusele, sest juhatuse liikme volitusi ei ole võimalik äriregistris peatada lapsega kodusolemise ajaks. Mul ei jäänud muud üle, kui lahkumisavaldus kirjutada. Mulle selline lahendus sobis, tahtsin lahkuda nagunii, kuid paljude juhtide jaoks võib see olla ebanormaalne olukord.
See kehtib kõikidele juhtorganitele – kõikide sihtasutuste, MTÜde, suurte organisatsioonide, töötukassa juhid teevad palgatööd, kuid ei saa jääda lapsepuhkusele. Kui paljudelt isadelt võtame sellega võimaluse jääda lapsega koju! Seaduses peaks olema punkt, et juhil on õigus peatada oma osalus juhatuses lastega kodus oleku tõttu, see omakorda peaks Äriregistris märge olema. Ja võib-olla peaks üleüldse lõpetama lapsega kodus olemise nimetamise lapsepuhkuseks.
Emapalk oli ju mõeldud puhkuseks.
Igaüks, kes on hoolitsenud väikeste laste eest, teab, et see ei ole puhkus, vaid ööpäevaringne vastutus ja hool.
Meile anti selge sõnum – emapalk on puhkus. Kui teenid juurde, kaotad selle. See pani naisi nuputama, kelle arvele palk üle kanda jne.
See oli viga. Nüüd oleme saanud targemaks, piiranguid on maha võetud.
Kui palju tundsid ise survet, et hakka sünnitama?
Muidugi tundsin. Surve oli kogu aeg, kogu aeg anti vihjeid! Me oleme mehega koos olnud 1998. aastast, laste sünniga tuli täiesti teine etapp. Muidugi, oled harjunud oma mõnusa eluga – ise valid, mis teed! Oled iseenda peremees. Mul oli raske alguses kohaneda teadmisega, et ma ei kontrolli enam oma aega.
Inimeste elustiil muutus, kui nad said lapsed. Eriti meestel – enne oli meri põlvini, reedeti oldi sõpradega. Alkoholi müügikeeld kella 22st oli ilmselge vabaduse piiramine.
Lapse saamine muudab inimest paremaks. Mind on muutnud. Olin 11 aastat tippjuht organisatsioonis, kus 35 töötaja peale oli 37 alaealist last. Kolmandikul polnud veel lapsi sündinudki.
Olen tööandjana läbi elanud, kui keegi tuli beebiuudisega – teda tervitati! Ütlesin alati neile, et mine ja tule tagasi, ütle kohe, kui tahad midagi teha.
Olen nii palju ise õppinud just tänu lastele. Muutunud hoolivamaks, arusaajamaks. Näen maailma teise pilguga. Kui keegi ei suuda enam sellise tempoga tööd teha nagu enne lapsesaamist, siis tean, et see läheb varsti üle. Ma ei pane pahaks, kui töötaja haigutab koosolekulaua taga, sest tean, mida tähendab olla aasta aega magamata, mida tähendab väikeste laste kasvatamine.
Kõige parem töötaja on lapsevanem, sest tema tuleb tööle ja pühendub – ta puhkab tööl ju kodust, ja vastupidi. Nende inimeste vaimne tervis on korras.
Kas Eesti rahvastiku päästaks lastetusmaks?
Kaudselt see juba meil on, tulumaksutagastusena. Aga mulle ei meeldi selline riiklik peremudel – selle järgi on õiged need, kes otsustavad lapsi saada, ja valed on need, kes ei taha või ei saa. See läheb risti vastu isikliku valikuga.
Täna on kolmelapseline perekond täiesti tavaline asi, kuid nõukaajal vaadati kolmelapselisele perele pigem viltu, et mis viga on… Selle taga on meie praegune poliitika, seda on vaikselt meisse süstitud.
Rein Taagepera ütles kümme aastat tagasi sedagi, et vaja on meeleheidet – enne naine sünnitama ei hakka.
Ma ei taha kuidagi seda meeleheidet ja kriisijuttu ajada. Armastus tahab lapsi. Ükskõik, kas noorena või pärast 40. eluaastat – peaasi, et sünnivad! Ei ole ju suurt vahet. Minu tutvusringkonnas leidub naisi, kes on 30 piiril saanud esimese lapse ja kellel praegu on juba kolm last. Samas, 38aastase magamata uni on teine kui 20aastase oma – see mõjutab tervist.
