Esmalt ja eelkõige näitab eestikeelse laiatarbe-köögi-ja-söögiajakirja sünd muidugi seda, et trükiajakirjanduse küsitavale tulevikule vaatamata on turul ruumi üha enamatele ajakirjadele. Ehk teisisõnu – rahval raha on, nii söömiseks kui sellest lugemiseks. Pealegi ei püüa Oma Maitse sadat lehekülge täita omamaise materjaliga (mis toimetusel ilmselt peagi üle jõu käima hakkaks), vaid kasutab ka Briti analoogi Good Food tekste ja fotosid. Pealtnäha ongi Oma Maitse tugevalt Good Foodi nägu – ka kujundus toetub samale põhjale –, kuid siin on ka palju originaalmaterjali ja silmapaistvamad palad on just selle seast pärit.
Tõsi, märgatava osa esiknumbrist võtab enda alla enesereklaam: rubriik “Külaskäik” jutustab visiidist peatoimetaja juurde, Karl Martin Sinijärv jagab lehekülje jagu kiitust emažurnaalile Good Food, kuid esimesel korral võib sellega leppida.
Ja kui Sinijärv kirjutab: “Reklaamid on neil ilusad, --- hulk reklaame on artiklid omaette, nad ei loodagi tõsisele toidusõbrale mingi ühe slõugani ja värvilise pildi abil midagi maha müüa,” siis jah, tuleb tunnistada, et see kehtib ka Oma Maitse puhul, kuid piir sisu ja müügiteksti vahel on siin seninägematult hägus. Olgu, “reklaami toetavad” tekstid on mujalgi tavalised, kuid piir sisu ja müügipinna vahel olgu siiski selge.
Näiteks “Rakvere lihakool” (lk 41) on ilmselge kommertstekst, kuid kujundatud sisuga samas stiilis, kus lõpeb aga sisu ja algab reklaam purgikurkidest jutustavatel külgedel 50–51? Ja kas see, mida Kuku raadio logoga leheküljel 48 köögis toimetab raadiohääl Wend, on pigem söögi- või müügitegu?
