Anu ja van Gogh
Nii palju emotsioone ja kirgi pole Eesti kunstielus uue aastasaja alguses veel lahvatanud kui nüüd. Õhus on spekulatsioonid ja ebamäärased lootused, nädalavahetusel helistavad sihtasutuse Tallinna Kunstihoone Fond juhatuse liikmetele õhevil kolleegid ja küsivad, mis saab. Kes on järgmine? Millal kuulutatakse välja konkurss? Selle segaduse põhjustaja on Anu Liivak (48), Tallinna Kunstihoone juhataja. Alates 1. septembrist töötab Liivak hoopis Retretti kunstikeskuse juhatajana Soomes. Kunstihoone juhataja koht muutub pärast kümmet aastat jälle vakantseks. Liivak on esimene Eesti kunstiteadlane, kes valitud juhtima välismaist kunstiasutust. “Lootsin, et mind valitakse, kui juba poolteist kuud tagasi ettepanek tehti!” ütleb Liivak. Kandidaate oli kümme.
Millist sensatsiooni tekitas kümne aasta eest Eesti muusikaringkonnas Peeter Lilje valimine Oulu linnaorkestri peadirigendiks! Mis sest et Oulu, provintsilinn, ikkagi meie noor geenius välisorkestri eesotsas. Kuid Anu Liivaku maine Eesti kunstielus on märksa vastuolulisem. Ametikoht Tallinna Kunstihoone juhatajana tegi Liivakust automaatselt ühe võtmefiguuri meie näitustepoliitika kujundajate hulgas – seda alates 1991. aasta juunist. Liivaku aeg tähendab Kunstihoone ajaloos tervet epohhi.
Kuigi ma töötasin Anu Liivakuga üheksa aastat koos Eesti Kunstimuuseumis, tunnen ma teda inimesena tegelikult vähe. Vähe tunnevad teda ka kunstiavalikkus, kolleegid, kunstnikud. Sest kui Liivak suhtleb, suhtleb ta distantsilt. Nagu jääkuninganna. Liivakut teatakse, võibolla isegi peljatakse, aga ei võeta omaks. Temast ei räägita anekdoote. “Liivakut respekteeritakse ainult põhjusel, et ta on Kunstihoone juhataja,” arvab kujur Mare Mikof. Kuna tänavu jaanuaris valitud uus sihtasutuse nõukogu pikendas Liivaku töölepingut juhatajana ainult üheks aastaks (varasema kolme asemel), oleks aasta lõpul konkurss uue juhataja leidmiseks välja kuulutatud niikuinii.
Kunstiellu sisenes Liivak justkui kõrvalt, Leningradi Repini-nimelisest Kunstiinstituudist, kus ta 1972-1977 kunstiajalugu õppis. Venemaal õppijaid vaatasid Tartus kunstiajalugu tudeerinud kerge üleoleva muigega, sest sealt saabunud tundsid peamiselt nõukogude kunsti, mitte Eesti oma. Teiselt poolt sai Leningradis võrratult parema akadeemilise hariduse kunstiajaloos ning lõpetajatele garanteeris riik ihaldatud töökoha muuseumis või uurimisasutuses.
Liivak alustas Eesti Kunstimuuseumis madalaimalt pulgalt, nooremteadurina, kuid peagi edutati ta muuseumi teadussekretäriks. Tallinna 21. Keskkooli lõpetanuna oli ta muuseumis üks väheseid, kes oskas inglise keelt. Tema karjäär liikus rahulikus tempos ülesmäge. Aastatel 1990-1991 jõudis ta olla ka teadusdirektor direktori kt-na ning konkureerida muuseumi direktori kohale. Siis tuli ootamatu kaotus – muuseumi direktoriks valiti Liivaku endine kolleeg Marika Valk. Liivak esitas lahkumisavalduse.
“Kunstimuuseumi direktori kohale kandideerides oli mu kõige tugevam konkurent Anu Liivak,” tunnistab Valk. “Ta oli kindlakäeline teadusdirektor, kes väga hästi teadis, kuidas ühiskonnas vajalikku positsiooni saavutada. Tol hetkel oli Liivak ka aktiivne kirjutaja ja kunstielus osaleja. Kunstihoone intendandina (jah, oli sellise võõristava nimetusega töökoht, mis “degradeerus” hiljem juhatajaks! – toim) renoveeris ta hoone ja arendas publikut ligitõmbavat näitusetegevust. Kõige selle baasil sai ta kirjutada suurepärase CV, mis viis ta ihaldatud ametikohale.”
Sihikindel tegutsemine, läbimõeldud plaanid, võimukas juhtimisstiil – need jooned iseloomustavad Anu Liivakut mu meelest asutuse juhatajana. Sellist karakterit, kelle sõna peab igal juhul peale jääma, ei painuta kergelt. Mäletan, et 1999. aastal Veneetsia biennaali avamisel piirasid Eesti kriitikud tähtsate vastuvõttude korraldajaid, tungeldes “The Invitationit” lunivana peopaikade uste taga. Vaid Liivak purjetas kõikidest ustest sirge seljaga sisse, kutse ammu õlakotis. Pole kahtlustki, et ta enda eest seista ei oskaks. Ta on üle elanud mitu Kunstnike Liidu presidenti, kultuuriministrit, linnapead ja sihtasutuse nõukogu – isikuid ja institutsioone, kellest ta oma töökohal majanduslikult ja alluvuslikult sõltub.
1996 kaitses Liivak magistritöö “Between West and East. Estonian Painting 1960-1990”. Täiendanud end Brüsselis, Helsingis ja mujal Art Management'i alal. Inglise ja vene keelt valdab vabalt nii kõnes kui ka kirjas, soome keelt kõnes. “Minu töökeeleks saavad Soomes võrdselt soome ja inglise keel,” ütleb ta ise. Retretti kunstikeskuse kontor asub Helsingis, seal hakkab Anu Liivak istuma umbes üheksa kuud aastas. “Ma töötan Tallsingis”, naerab ta. Tema tööleping on tähtajatu ja “loomulikult konfidentsiaalne”.
Kus asub Retretti? Ligikaudu 400 kilomeetrit Helsingist Savonlinna poole, Savonlinnast saab sinna rongiga ja kord päevas loksuva aurulaevaga. Kaljukoobastes asuv Retretti kunstikeskus kujutab endast hitivabrikut: kogu suve on lahti mõne kuulsa kunstniku näitus, kelle nimi mõjub publikule magnetina. Lisaks väiksemaid satelliitnäitusi, ka müüginäitusi. Soomes on Retretti külastamine tohutult populaarne – sada tuhat külastajat aastas. Tuleva aasta näitustekava on juba kinnitatud, Anu Liivak peab vastutama tulevase suurnäituse “Van Gogh ja Haagi koolkond” saabumise eest Haagi Gemeentemuseumist ning koostama 2004. aasta programmi. “Rohkem ma ei kommenteeriks.”
Retrettit ja Kunstihoonet on igas mõttes raske võrrelda. Retrettis on väljapanekuks üle 5000m2, Kunstihoones 550m2. Retretti eelarve jääb 20-30 miljoni krooni vahele, Kunstihoonel kõigub see 1,7 ja 2 miljoni krooni vahel. Retretti on küll isemajandav erainitsiatiivil põhinev kunstikeskus, kuid tal on riiklik garantii. See tähendab, et ekspositsiooni kindlustab riik, mitte kindlustusfirma nagu Eestis. Pidevalt on Liivakul kuus alluvat, umbes sama palju kui Kunstihoones, ent kevadsuvel ulatub palgaliste arv üle neljakümne.
“Ma ei välista Eesti kunsti, kui see konteksti sobib. Aga tingimus on laia publiku huvi,” paotab Liivak natuke kaarte. Huvitav, kes see kunstnik võiks olla?!
Üks mu noor kolleeg avaldas tormiliselt nördimust, kuuldes, et Liivak valiti Retretti juhiks: “Ta on nii vähe kirjutanud, kes teda lugenud on!” Arvan, et Retretti keskus eelistas professionaalset administraatorit kirjutajale. Seepärast olen üsnagi nõus Kunstnike Liidu presidendi Jaan Elkeniga, kelle sõnul “on Liivak ennast näidanud eelkõige võimeka administraatorina, sisulise poole pealt on Kunstihoone näitusepoliitika teeninud ka lahmivaid nurinaid – taustu teades ei saa kõigega alati nõus olla. Eesti on kaotanud rahvusvahelise kogemusega kompetentse kunstiametniku – kahju”.
Ja mida Anu Liivaku juhtum meile veel õpetab? Seda, et poolesajandale sünnipäevale lähenev naisterahvas pole rahvusvahelises tööturukonkurentsis ette kaotajaks liigitatud, nagu meil väidetakse.
Anu Liivaku kunstitööde TIPP 5
1. George Steinmanni “Ruumi naasmine” (Kunstihoone renoveerimine) – holistlik, kestev, tundlik, praktilise väärtusega, parim projekt, milles ma kunagi olen osalenud.
2. Peter Greenaway “Watching the Water”, installatsioon 1993. a Veneetsia biennaalil – mitmeplaaniline, veenev nii üksikasjades kui ka suures plaanis. Mõjusaim ning terviklikem multimeedia teos, mida ma kunagi olen näinud.
3. Delfi ratsanik – antiikskulptuur. Erakordselt puhas ja täiuslik vorm, mille perfektsus lummab.
4. Peeter Mudisti maal “Kukile”, milles Mudisti harukordne oskus üksiku, lihtsa ja maalilise kaudu käsitleda üldist ja tähenduslikku tuleb eriti selgelt esile.
5. Rembrandti hilislooming. Koloriidi vaoshoitusest hoolimata maaliliselt haarav, sügavalt filosoofiline, puudutav.
