Anu Saagim kui toode
Soome disaineri Risto-Matti Ratia viimase aja loomingu parim saavutus on
kahtlemata Anu Saagim.
Läinud nädalal üllatas Anu Saagim Soome
telekanali MTV vaatajaid umbes järgmise dialoogiga:
“Palju sa maksaksid vahekorra eest minuga,” küsib sportlik meessaatejuht.
“Sul on liiga väike,” vastab Anu Saagim.
“Kust tead?”
“Tallinnas räägitakse,” vastab Anu Saagim.
Ükskõik, mida lausun, see korjatakse üles ja võimendatakse, selgitab Saagim oma fenomeni. Jah, ta ütleb midagi Tallinnas ja see kõlab Helsingis kajana vastu. Kui tema Tallinna-intervjuud Helsingis ei kajaks, siis ta oleks tavaline tüütu beib, kellel on au kord kvartalis Kroonika lugejaid rõõmustada.
Kunagi vaatasin ühest Soome õhtusest lehest lugu teisest megabeibest – Peterburi venelannast, kes vist kavatses hakata Helsingis pidama butiiki või midagi taolist ja kelle kõrgete kontsade klõbin Helsingi munakivitänavatel erutas Soome meeste meeli. Loomulikult on taolise loo eesmärk saada ajalehte ilusa beibe pilt, kuid mitte ainult.
Neil lihtsalt ei ole endal ilusaid naisi. Helsingi teeb naised koledaks, kurtis üks mu kooliõde. Tallinnas oli ta ilus, aga Helsingis inetu. Ta pidi muutuma, sööma end paksuks ja panema mingi näotu koti ümber, sest muidu ei oleks Soome naiskollektiiv teda talunud ja oleks ta elusalt nahka pistnud. Nii rääkis eksseksikas kooliõde.
Aga Saagim ei pea Helsingis elama. Tema võib teha, mida tahab. Tema on toode, isearenev toode, mis on väljunud kunstnikku töölaualt ja asunud tegutsema. Ratia disainihitt, mis rahuldab soomlaste alateadvuslikke vajadusi.
Kui vaadata Eesti sisemajanduse koguprodukti (SKP), siis üle poole sellest annab äri ja muu teenindus ning töötlev tööstus moodustab vaid 18,1 protsenti SKPst.
Suur osa sellest töötlevast tööstusest kuulub valdkonda, mida nimetakse tootmisteeninduseks. Nii vähemalt nimetab oma äriideed Elcoteq, mis müüb Tallinna naiste näpuosavust Põhjala elektroonikakontsernidele. Ratia toodab aga Tallinnas midagi hoopis intellektuaalsemat – uut kujutelma Põhjala naisest.
Loo majanduslik sõnum on järgmine: toode iseenesest muutub järjest keerulisemaks. Toode ei pea enam olema saepurust pressitud brikett või püksid ega ka konsultandi pooletunnine sõnamulin.
