Appi, peigmehel hambajäljed jala peal!
Pulmaseltskond jõub peopaika - jahimajja metsa sees. On tunda, et peigmehel nagu kripeldab midagi. Et kõik pole nagu päris korras. Ja siis varsti selgub, et peigmehe kaks vana pruuti on ka pulmas. Nii. Ja ühel hetkel enne keskööd märkab pulmarahvas, et peigmees on kahe pruudiga kadund. Pruudil on närv sees, ämmad endast väljas. Mis nüüd saab?!
Natukese aja pärast kostab hirmus kisa metsa all: uss on peigmeest hammustanud! Ruttu ruttu kiirabi! Peigmehel on ussi hambajäljed jala peal!
Kiirabi helistatakse kohale. See sõidab kohale, uurib asja ja selgub, et siin on ikka rohkem naisterahva kui ussi hambad mängus.
Kus nüüd läheb tüliks! Üks ämm karjub, et tema oma tütart sellisele mehele ei anna. Ja teine ämm karjus vastu, et sellist pole vajagi.
Selle loo räägib pulmavanem Peep Raun. Ta oli pulmavanem ka selles pulmas, kus see lugu juhtus. Aga kõik sai korda.
Peebul on hall ülikond, millel on pikk rivi nööpe ees ja pross lõua all nagu Ernesaksal. Peep on eriti nõutud ja staažikas isamees. Peep on olnud pulmavanem 23 aastat. 30. augustiks 2003 tahtis teda oma pulma isameheks kaheksa (8) noorpaari.
“Halloo. Jah ma kuulen, jah… Mul on väike palve ka… Et te tuleks kümme minutit varem, eksole…”
Pulmafotograaf Meelis Adamson vestleb kliendiga. ”Sellepärast, et kui te tulete liiga viimasel hetkel, siis tahab teiega rääkida tseremooniamester ja siis ei jää meil üldse aega, et...“
Meelis paneb toru hargile, ja nõjatub vastu uksepiita oma fotoäris.
“Põhiline on, jah, see hiljaks jäämine. Noorpaar tuleb autost välja. Ja selle asemel, et pulmamajja sisse tulla, jääb pruut õues tuttavatega juttu ajama. Peigmees teeb närviliselt suitsu, käib edasi-tagasi. Ja kui juhtub Harry Kingo päev olema, siis on tseremoonia pikem ka ja…”
Meelis ajab käed laiali.
Meelis on nii Mart Laari moodi , et kui ta hakkab Tallinnas üle Raekoja platsi minema, läheb selle minemise peale terve lõunavaheaeg, sest kõigil on temaga rääkimist. (Kevadel korra läks ja seda vägitükki ta enam ei korda.)
Pulmas, kus Meelis pilti teeb, kuulutab isamees tavaliselt, et kallid inimesed, täna on peaminister ise meie hulgas. (No hea, küll, ekspeaminister.)
Ja mutid käivad aeg-ajalt poe ukse peal piilumas.
Meelis: “Vanasti selles mõttes hea, et vene fotoaparaadil Zenit sättisid kauguse 1,5 ja 3 meetri vahele, siis teadsid, et pilt tuli alati selge. Siis võisid olla ükskõik kui udu-umbes. Võisid olla!”
Peep: “Mul on üks tuttav pulmafotograaf Teemu, kes tegi matusepilte ka.
Ükskord juhtus fotograaf Teemuga selline lugu, et oli külm päev ja oli juba kolmas matus ja haua ääred lörtsised ja Teemu kukkus auku koos oma aparaadiga. Labidate ja köite abil päästeti Teemu välja (päästetööde käigus varises üks haua külg koos okstega sisse ). No aga maa peale ta sai. Ja siis kruviti kirstul kaas maha, et avaldada lahkunule viimset austust. Teemu turnis kirstu juurde, võttis aparaadi välja, teatas kadunukesele: silmi palun mitte pilgutada, palun! ja tegi oma klõpsud ära.
See oli leinajatele liig ja nad suunasid Teemu surnuaialt minema.”
Peep oli olnud 3-4 aastat pulmavanem kui otsustas, et Eesti mees töö ajal viina ei joo ja ühines karskusseltsiga Hääde Meeste Klubi. (Nimetatud klubi asutas koorijuht Raul Talmar aastal 1983. Paar liiget oli klubis veel.) Läks mõni kuu mööda, Peep sai juhtumisi Talmariga tänavanurgal kokku ja see teatas kahetsedes, et anna andeks, aga lugu on nii, ülejäänud liikmed astusid klubist välja. Aga et sina pea vastu ja hoia meie lippu kõrgel.
Peep pidas vastu 7-8 aastat. Jõi pulmas värska vett ja rahvas kiitis, näe, kus on ikka pulmavanem. Tõstab aga klaasi ja järjest hoogsamaks pidu läheb!
Peep: “Aga see oli veel see aeg, kui fotograafe ei tahetud kutsuda.”
Meelis noogutab.
Peep: “See oli ju see aeg, et pruudi onu Evald tuli Vastseliinast ja Evaldil oli fotoaparaat “Fed”. Aga “Fedil” oli välk, mida laetakse pikendusjuhtmega. Ja pikendusjuhe oli kolmest kohast katki. Ja siis otsiti kuskilt… mitte isloleeri, aga…mis see oligi?
Meelis: “ Leukoplaaster!”
Peep: “Jah. Siis otsiti kuskilt leukoplaastrit, et pikendusjuhet lappida. Ja pulmarahvast tuli hoiatada, et juhe läheb laua alt.
Aga tore, et eestlased on hakanud rohkem pulmi pidama!”
Meelis: “Möödunud reedel oli pulmamajas 11 vene paari ja mitte ühtegi eesti paari.”
Peep: “Tõsi? Mul on tunne, et on hakatud rohkem pidama.”
Peep on uurinud Eesti pulma ajalugu. (Esimesed teated on 15. sajandi esimesest veerandist.) Lugu oli nii, et Eesti talumees kippus pidutsema nädal aega järjest. Naise vanemate juures alustas ja mehe vanemate juures lõpetas. Ja 17.sajandi teisel poolel andis Rootsi kuningas välja seaduse, et pulm ei tohi kesta kauem kui kaks päeva. Muidu löövad matsid kogu oma varanduse sirgeks. Neil pole ju aru peas.
Aga vanad pulmakombed siiamani au sees. Muhumaal, Hellamaa rahvamajas läks hiljaaegu teisel pulmapäeval nii aktiivseks pulmaköie tegemiseks, et lõpukas olnud pulmalised kõik enamvähem alasti. Kõik oli mängu pandud, mis kellelgi ümber oli. (Mõte selles, et kumb seltskond saab oma riietest pikema köie, pruudi või peigmehe oma.) Köied ulatasid rahvamaja lava eest maantee peale välja, pintsakukäised ja püksisääred lohisesid mööda maad. Pruudi seltskond võitis, sest kingapaela võrra oli nende köis pikem.
Meelis: “Hiljaaegu oli siin üks kantripulm. Enne kui tseremooniameister uksed lahti tegi, astus saali kolm kaabudega meest, tukid peos. Käisid kurjade nägudega külaliste eest läbi, vaatasid kõigile otsa, et kas kellelgi oli midagi ütlemist või.”
Peep: “Nagu jõudemonstratsioon.”
Meelis: “Jah!”
Peep: “Mõni aeg tagasi oli mul pioneeri pulm. Isegi äiad olid lühikestes pükstes. Kaelarätid seoti kõigile kaela. Mina olin Petja Kamenev, natšalnik. Vaz ja Zaz olid autorongkäigus soositumad margid. Ei puudnunud ka rahvavaenlased, sest mis on pioneer ilma rahvavaenlaseta. Muusikat tegi ansambel Petja ja Miša.
Järgmisel nädalavahetusel on rock 'n' rolli pidu. Ikka viitsitakse teha.”
Paar aastat tagasi oli Tallinnas selline pulm, et kõigepealt sõitis noorpaar kaarikutega ümber vanalinna. Siis sõideti raekoja ette. Raekojas oli registreerimine. Pakuti suupisteid ja šampanjat. Siis sõidutati külalisi limusiinidega linnas ringi. Ansambel käis kaasas ja mängis igal pool ja pulmarahvas võttis tasapisi tuurid üles.
Vanalinnast sõideti Rannamõisa pangale. Seal oli telk püsti, pakuti kohvi, suupisteid, šampanjat. Tehti päevane ilutulestik. Näha seda eriti ei olnud, aga hirmsad kärtsud käisid ümberringi. Siis sõideti Pirita restorani ja külalistele pakuti sooja sööki. Tantsuõpetaja õpetas pulmalistele ladina ameerika tantse. Kõik muudkui tantsisid.
Pirital oli pandud kinni bowlingusaal. Rahvas loopis bowlingut ja jõi šampanjat. Noorpaar valas ennast šampanjaga üle ja läks ujuma. Siis viidi pulmarahvas jahiga Pirita lahele. Pärast kui merelt tuldi, mindi Pirita kloostrisse, kus läks õudsaks tantsuvihtumiseks. Kell 12 öösel oli kloostri taga tõeline ilutulestik ja sellega oli ametlik osa läbi. Vaat see oli tõeline pulm.
Kuidas fotograaf söögilaua ääres head pildid saab?
Õllepruulijat tuleb laulda.
Kuidas peokülalisi mitte liigse ootamise või ringivedamisega ära tappa?
Kell viis laulatus, kell seitse pidu ja kell kaks öösel lõpp.
Mida teha, kui kibedakarjujad tüütuks hakkavad minema?
Kes kibe karjub, laulgu kohe ka üks laul. Keegi laulu laulda ei taha, ja kibe ka ei karju.
Kas pruuti röövida tasub?
Ei. Sellega juhtub alati üks jama. Kui keegi niiväga kedagi varastada tahab, siis selleks on ämmad.
