Araabia šeikide stjuardess
Kaja astus 2004. aasta 18. jaanuaril lennukile, et töötada üks aasta Pärsia lahes asuva naftariigi Bahreini lennufirmas Gulf Air. Ta oli üks 28st Eesti tüdrukust, kelle araablased valisid toona välja 500 neiu seast. Neil ei võinud olla abikaasat, lapsi ega nähtavas kohas tätoveeringuid. Ja nad pidid oskama ujuda täisriietuses 50 meetrit.
Kaja oli siis 28aastane. Selleks ajaks oli ta elanud Itaalias, Soomes ja USAs. Ta tahtis veel maailma näha. “Mulle maksti peale, et reisida. See oli fantastiline võimalus!” ütleb ta.
Kui lennuk oli Bahreinis maandunud, öeldi tüdrukutele esimese asjana: “Your passports please.” Kõik läksid näost valgeks, nende emad ja isad olid neid hoiatanud, et ärge te, jumala eest, passe käest andke – saadetakse veel haaremisse! “Aga läks õnneks! Loomulikult oli passe selleks vaja, et sinna tööviisad saada,” naerab Kaja tagantjärele.
Tüdrukud viidi bussiga Gulf Airi tuttuutesse firmakorteritesse, kus isegi kahvlid ja noad olid veel pakendites. Mure oli olnud asjata. 1500 stjuardessi palgal pidanud lennufirmal oli viimse detailini läbi mõeldud, kuidas rahvusvahelise kollektiivi elu korraldada.
Algas kolme kuu pikkune koolitusprogramm: pähe oli vaja õppida kõik, mis puudutas teenindust, turvalisust ning esmaabi.
Stjuardessist tiimijuhiks
“Fam Flight” ehk perekonda võtmise lennu tegi Kaja Dubaisse. See oli firma kõige väiksem lennuk, Airbus 320, kuhu mahub 120 reisijat. Kuigi tema kui “rebasega” meeskonna liikmed trikitama ei hakanud, saadeti Kaja sõbranna enne tema esimest lendu lennuki aknaid väljastpoolt pesema. “Ühele tüdrukule ütles purser, et mine too Lufthansa lennukilt jääd – meil on otsas. Tüdruk läkski! Selline naljatamine on lennunduses tavaline.”
Purser on teenindava meeskonna pealik, kes on tähtsuselt kapteni ja esimese ohvitseri järel kolmas inimene pardal. Kaja töötas end firmas üles nii kaugele, et tal jäi sellele ametikohale kandideerimiseks vajalikust tööstaažist puudu vaid üks kuu. Aga sinna ta enam ei tahtnudki.
Eesti tüdrukud liikusid karjääriredelil edasi üldse kiiresti. Lihtsast stjuardessist äriklassi stjuardessiks, edasi esimese klassi stjuardessiks. Ning siis turisti- või äriklassi meeskonnatöö eest vastutavaks tiimijuhiks, kes on purserist tähtsuselt järgmine töötaja.
Barrichello tool oli katki
Kõige huvitavam oli Kaja hinnangul töö esimese klassi stjuardessina. “Üldjuhul on kaheksa inimest kabiinis, sul on aega nendega suhelda. Minuga lendas näiteks väga kuulsaid Liibanoni lauljaid, kohalikke suurärimehi ja poliitikuid. Meeldejääv oli vormelimeeskond, kelle seas lendas Pariisi Brasiilia võidusõitja Rubens Barrichello. Ja muidugi oli just tema tool ainus, mis ei töötanud. Elektrisüsteem oli rikkis ja see ei käinud voodiks lahti. Proovisin seda manuaalselt reguleerida, aga tool ei liikunud. Barrichello ütles, et ära muretse. Tõmbas istmekatte pealt ära, hüppas toolile ja see läks plaksti voodiks lahti. Ütles: “Everything is fine!” ja läks magama.”
Kord valas Kaja klaasi vett sülle Bahreini suurärimehele, kelle kohta oli teada, et tegemist on eriti nõudliku kliendiga. Situatsioon lahenes naeratusega, et “meil Araabias tähendab see õnne, kui neiu veeklaasi peale valab”.
Kui suhted klientidega jäävad enamasti taevasse, siis meeskonna sees romantiliste suhete tekkimist hoitakse ära sellega, et absoluutselt iga lennu tarbeks pannakse kokku uus tiim. “Võis juhtuda, et inimest, kellega sa olid lennul, ei näinud paar-kolm aastat. Meessoost stjuuardid on seal kõik kohalikud elanikud, sageli pereisad. Gulf Air on koos naftafirmaga suurimad tööandjad Bahreini saarel. ”
Reisida võis, kuhu süda ihkas
Kaja kuupalk oli 20 000 – 30 000 Eesti krooni vahel, sõltuvalt lennutundidest. Makse maksma ei pidanud, elamiskulud kattis firma, bensiin maksis kolm krooni liiter. Nii et Kaja sissetulek kulus Eestisse korteri ostuks säästmiseks, väljaskäimiseks, reisidel vaatamisväärsuste külastamiseks ja šoppamiseks. Stjuardessid on professionaalsed šoppajad, kes teavad täpselt, kust riigist mida osta.
Kaja lendas läbi kogu Euraasia, Austraalia, Lõuna-Aafrika… Puhkuse ajal võisid Gulf Airi töötajad koos perega reisida mis tahes lennufirmaga 90protsendilise soodustusega, kuhu iganes soovisid.
Elu islamistlikus kuningriigis oli muretu, tasapisi muutus side Eestiga hapramaks. Ja aeg-ajalt käis peast läbi ka mõte, et miks mitte sinna elama jäädagi.
“Nii mõnigi stjuardess abiellus kohaliku mehega ja valis koduks Bahreini, sest kohalikud oma riigist üldjuhul välja elama ei lähe,” tõdeb Kaja, kel sealoldud aja jooksul ka endal ühe “bahreinikuga” suhe tekkis. See lagunes, sest Kaja ei suutnud harjuda armukadedusega ja suhtumisega, et naine on justkui mehe oma.
Üks põhjusi, miks Bahreini päriselt mitte elama jääda, ongi Kaja arvates liiga suur kultuuride vahe – islamiusul ja peretraditsioonidel on tohutu mõju sealsete inimeste elule. Ta toob näite, et kuigi tema sõbranna käis kaks aastat kohaliku mehega, kes külastas ka tüdruku vanemaid, teatas noormees ühel päeval “out of blue”, et tema perekond on leidnud talle sobiva naise. “Oligi kõik. Selliseid lugusid oli palju. Perel on nii suur mõju, et mehed ei hakka neile vastu. ”
Pidutsesime paleedes
Stjuardesside seltsielu on maa peal Kaja kinnitusel aga väga kirju. “See on teema, millest võiks seebioopereid kirjutada. Suhted lagunevad sama kiiresti, kui nad tekivad. Kuus on ju ainult kaheksa vaba päeva, ülejäänud aja lendame ringi. Meie töö ei käi pereeluga kokku,” jutustab Kaja. Teadmine, et kord lahkuvad stjuardessid Bahreinist, oli pidevalt kuklas tüdrukutel, kohalikel meestel, seal baasis olevatel USA sõduritel ja välismaalastest töötajatel. Nii oligi paljude stjuardesside tavapärane rutiin klubis ja restoranis käimised ja kohalike rikaste paleedes peetavad erapeod. Kogu selle ajutisuses ja pealispindsuses.
“Aga ma ei kahetse, et ühest aastast Bahreinis sai kuus aastat. See oli põnevaim aeg mu elus, nii eraeluliselt kui tööalaselt. Muidugi, see pole kerge töö: oli päevi, kus kukkusin hotelli voodisse oma tööriietes ja ärkasin kaheksa tunni pärast nii, et polnud külgegi keeranud. Ent meelde jääb ikkagi hea ja ilus. Ma olen selle ajaga muutunud palju positiivsemaks inimeseks ja oskan rõõmu tunda ka lihtsamatest asjadest. Maailmas ringi reisides nägin nii palju vaesust, et sain aru, et võrreldes paljude teiste riikidega, pole elu Eestis kõige raskem.”
Detsembris Eestisse tagasi tulles saabus Kaja oma unistuste talve. Nüüd kavatseb ta nautida parasvöötmelist suve ning sügisel hakata tööd otsima toitumisnõustajana.
