Peeter Papstel

Kui juutidel on lubatud Holokausti üle nalja visata, siis ilmselt pole midagi taunitavat ka seksistlikus lõõbis, mida naised üksteise kulul lendu lasevad. Niisiis – Marianne Kõrveri “kõige ilusama kriitiku” tiitel on tõsiselt ohus, sest filmist kirjutajate ritta on astunud kaunis Ulla Kattai. 

Mis juhtub siis, kui need kaks kaunitari korraga Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja Sulev Teinemaa nägemis­ulatusse satuvad, ei taha kohe mõeldagi – sest kuigi Sulev armastab üle kõige maailmas filmikunsti, ei suuda ta õrnema sugupoole suhtes sugugi erapooletuks jääda. Sulev ise tsiteerib provokatsiooni peale oma saja-aastast vanatädi, kes olla enne äraminekut öelnud, et iga noor inimene on ilus. 

Tartu ülikoolis omandatud semiootikuharidus seljakotis, suundus Ulla Kattai Balti Filmi- ja meediakooli filmiteadust õppima. Miks filmiteadust? “Film on tekst. Seega võib filmianalüüsi vaadelda samasuguse metateksti tootmisena nagu igasugust teist tekstianalüüsi. Aga filmiteadus ei tähenda pelka filmi põhjal loodud narratiivianalüüsi ja meediasse riputatavat filmikriitikat – film ei ole ainult see, millest ta räägib, vaid ka see, millest ta koosneb,” usub Ulla. 

“See, millise analüüsi põhjal vaataja kinno läheb, sõltub aga juba tema enda kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast – nime poolest filmikriitik ei pea veel ilmtingimata kõigile autoriteediks olema ja film, millest palju kirjutatakse, ei tähista automaatselt maailmaklassi šedöövri mõõtu teose sündi,” leiab ta. Ootused filmiringkondades tulevaste tublide analüütikute suhtes on kõrged, samal kursusel õpib veel Eva Kübar (Postimehe palgaline teatrikriitik)…

Ulla on jäänud silma ETV kultuurisaate OP filmiminutitest ja ka Teater. Muusika. Kino uue autorina. Kui ta ise valida saaks, millest ta siis kirjutaks? “Kirjutaksin ehk vahelduse (või kiusu) mõttes hoopis uuema aja sitafilmidest ja mõtiskleksin näiteks viie lehekülje jagu “Watchmeni” esimesest stseenist, kus Edward Blake Frank Sinatra hõbehääle saatel kaunilt kolakat saab. Või hoopis sellest, kuidas James Cameron uue tehnilise lahendusega “Pocahontase” “Avatari” pähe investeerijatele maha müüs.”

Mõisteid “hea film” ja “halb film” Ulla universumis ei eksisteeri: “On head ja halvad koostisosad. Hea stsenaarium, halb kunstnikutöö, hea operaatoritöö, halb näitlejatevalik. On palju filme, mida ma nõutava kategoriseerimise korral headeks tituleeriksin, nuttes samal ajal taga nende vaatamisele kulunud aega, mida raisatud eluna iialgi tagasi ei saa. Paljud halvad filmid seevastu on äärmiselt nauditavad.” Veel tunnistab ta, et eriti ebahuvitav on analüüsida filmi, mis ei tekita mitte ühtegi emotsiooni peale igavuse: “Halbadest emotsioonidest on sama põnev (kohati põnevamgi) kirjutada kui headest.” 

Stampküsimusele, millise režissööri või filmi võtaks ta kaasa üksikule saarele, vastab Ulla ausalt: “Kui ma nüüd tahaksin oma erudeeritust näidata, siis ütleksin ilmselt, et “Ladri di Biciclette” ja Vittorio de Sica, aga mida see küll ütleks minu kui inimese kohta, kui ma tahaksin valge liiva peal pikutades vaadata filmi (küll äärmiselt köitvat) sõjajärgse Itaalia majanduskriisist? Et ma olen erudeeritud. Või tahan sellisena paista. Ma ei hakka valetama. 

Üksikule saarele võtaksin ma kaasa hoopis Wes Andersoni või tema filmi “Life Aquatic With Steve Zissou”. Ja ei tulekski enam ära.”

Eesti Filmiajakirjanike Ühingult oma blogis “Ilmari jäljed liival enne vihmasadu” avaldatud filmikäsitluste eest eriauhinna saanud Ilmar Raag rõhutas oma tänukirjas, et “lisaks ärapanemisele on meil aeg-ajalt huvitavalt pakutud üldfilosoofilisi tekste elu ja kunsti vahekordade üle või kaevutud kohaliku aadliku enesestmõistetavusega semiootikasse, kuid pea olematud on filmisotsioloogilised või – majanduslikud lähenemised.” Kas Ulla arvates on ka meie meediaruumis liialt palju hõllandusi ja vähe villa? “Mulle hirmsasti meeldib see tsitaat ja ma nõustun sajaprotsendiliselt. Just sellepärast ma otsustasingi pärast semiootika bakalaureusekraadi saamist (kus ma peaasjalikult samuti filmianalüüsiga tegelesin) magistrantuuri filmiteadusesse minna – et läheneda filmi nendele külgedele, millega semiootikas ei tegeletud, ja mõista midagi ka filmi tegemise protsessist,” tõrjub ta leebelt džentelmeni rapiiritorke semiootiku pehmesse piirkonda.