AREENI TULEVIKUTÄHED 2010: Pianist globaliseerunud maailmas
Kohtume Mihkel Polliga (23) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tema kodukoolis. Ta astub ruumi mingi endastmõistetava loomulikkusega, temast õhkub intensiivsust ja sügavust. Möödunud aasta sügisest alates täiendab Mihkel end Londonis Guildhalli Muusika ja Draama koolis, mis on Kuningliku Muusikaakadeemia ja Kuningliku Muusikakolledži kõrval tähtsaim muusikakõrgkool selles suurlinnas. Novembri lõpus oli ta mõned päevad Eestis, esitles soome plaadifirmas Ondine välja antud esikplaati “20th Century Piano” ning andis kontserte Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja Anu Taliga. Seekord mängis Mihkel Poll Rahmaninovi Kolmandat klaverikontserti, kõigi aegade konkurentsitult oma žanri kõige raskemaks tunnistatud teost.
Üks noore Polli mentoreid on rahvusvahelise nimega mänedžer Kevin Kleinmann, kes on töötanud Bernsteini, Pavarotti ja Horowitziga, olnud Universal Musicu asepresident ning on praegu Sorbonne’i ülikooli ja Helsingi Sibeliuse Akadeemia õppejõud. Teadjamees ütleb, et kunstnikule on visuaalne aura, karismaatilisus ülimalt oluline – seda kas on või ei ole ja sellest sõltub, kas teda saadab edu. “Tänapäeva maailm on ennekõike visuaalne, nägemisele orienteeritud,” räägib Kleinmann. “Tee kuulmisele käib läbi nägemise. Mihkel on muusikuna tõsine, sügav ja tundlik isiksus ning “väline” ei ole just tema esmane huvi. Kuid ta on oma aja laps ja ta aktsepteerib oma aja nõudmisi.”
Kleinmann nendib, et viimasel ajal on toimunud tohutud poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. Hea väljaõppe ja kogemusega mänedžer, kes tunneb tänapäeva kultuuriturunduse mehhanisme, on muusikule järjest olulisem. Aastaid Soomes tegutsenud Kleinmannile tundub Eesti atraktiivne: “Muusikalise kvaliteedi ja kunstnike hulga poolest kuulub Eesti tšempionide liigasse. Vaadake, milline hulk muusikuid teil natuke üle miljonilise rahvaarvu juures on!” Kleinmanni sõnul elame globaliseerunud maailmas, kus Coca-Cola ja Benetton on sama nii Tallinnas, Sydneys kui ka Tokyos. Mis saab siis sellises olukorras rahvuslikust identiteedist, eriti kui tegu on väikeriigiga? Eestis on Kleinmanni arvates rahvusliku identiteedi kandjaks kunstnikud ja ta rõhutab korduvalt, kui tähtis on riiklikul tasandil nende eest hoolt kanda.
19. sajandil olid klaverivirtuoosid praeguste popstaaride staatuses. Mihkel, mis tähendus on klassikalisel klaverimängul tänapäeval? See ei ole ju peavoolunähtus.
Nüüd üritatakse klaverimängijast jälle staari teha. 20. sajandil oli pianisti imagoks valdavalt tõsine, soliidne kunstnik, kes pühendub ja lihvib oma kunsti üksinduses. Nüüd tuleb võistelda järjest peale kasvava uue meediaga ja interpreet peab oma traditsioonilisest staatusest väljuma, kontakteeruma ka tavatasandil, olema plakatil ja ajakirjas. Selline elu nagu 50 aastat tagasi ei ole kahjuks enam võimalik.
Ega muusiku afišeerimise vorm ei pea tähendama kvaliteedi muutust. Pigem ei tohi sa jääda koju ja tegelda ainult oma asjaga, sa pead suhtlema ka välismaailmaga.
Kas konkursivõidud ei garanteeri midagi?
Nad ei garanteeri midagi, aga nad ei tee ka kahju. Konkurssidest on kasulik osa võtta, et saada kogemusi, karastada lavanärvi. Miinuseks on aga see, et kuna seal eeldatakse eelkõige tehniliselt kindlat ja eksimatut mängu, kipuvad need, kes on artistlikult väga huvitavad, kuid sportlikust aspektist mitte nii kindlad, fookusest välja jääma. Kontserdiagentuurid seevastu otsivad põnevaid isiksusi ning hoolivad seetõttu üha vähem konkursivõitudest.
Mis üldse on interpretatsioon ja kuidas klassikaline muusika kuulajani jõuab? Vajab see muusika arusaamiseks eriteadmisi?
Ma arvan, et klassikaline muusika ei ole sugugi nii “teadmistepõhine”. Muusika on kõigepealt emotsionaalne kunst ja puudutab inimest mingil metatasandil. Klassika kuulamise ja nautimise eelduseks on teistmoodi süvenemine kui popmuusikas. Sellepärast puudutab see ka inimest sügavamalt ja muudab teda. Ma usun, et paremaks. See on sama nagu hea raamatu lugemine võrreldes ajakirja lugemisega.
Kes on siis interpreet, kas vahendaja?
Võib-olla küll. Muusika on elav kunst, mis sünnib kontserdil iga kord uuesti. Sellepärast on ühe teose üha uued interpretatsioonid põhjendatud. Kuigi kõik on ju noodis kirjas, lisab iga elav interpreteerija sinna midagi olulist, nii et iga ettekanne on jälle nagu uus. See loomulikult eeldab interpreedilt piisavat emotsionaalset ja intellektuaalset kogemust, mille kaudu teos “taaselustada”.
Esitlesid hiljuti oma esikplaati “20th Century Piano”. Millistel põhimõtetel valisid teoseid plaadile ja milliseid külgi need sinust avavad?
Plaadil kõlavad teosed, mis on mul juba mõnda aega repertuaaris olnud, nii-öelda isiklikust interpreedikatalüsaatorist läbi käinud ja teatava muusikalise veendumusastme saavutanud. Ka on 20. ja 21. sajandi muusika mulle põhimõtteliselt lähedane. Raveli “Öine Gaspard” on üks maailma keerukamaid klaveriteoseid, kuid ühtlasi 20. sajandi alguse muusikaliselt põnevamaid klaveripalu. Šostakovitši sonaat peegeldab helilooja varast loomeperioodi, mis näitab, milliseks oleks helilooja areng teistsuguse elukäigu puhul võinud kujuneda. Aleksandr Mossolovi suhteliselt vähetuntud muusika on erakordselt haarav ja väärib taasavastamist. Ligeti etüüdid on uue muusika põnevad karakterpalad, mis samas esitavad pianistile võimete piirini küündivaid tehnilisi nõudmisi. Helena Tulve 2008. aastal kirjutatud “Kolm laulu” on huvitav täiendus Eesti klaverimuusikale.
Nüüdisaegne ja veidi ebastandardsem repertuaar on eriti just noorele muusikule plaadistamiseks kindlasti parem kui n-ö kanoonilisse nimistusse kuuluvad klaveriteosed, nagu näiteks Chopini etüüdid, mille salvestisi leiab poodides kümneid.
Mu plaat on Eestis esimene välisfirma produtseeritud interpreedikeskne salvestis, kus kõlab maailmaklassika, ja seda saab kuulata ka nii iTunesis kui ka Naxos Music Librarys. Varem on välismaiste firmade poolt välja antud Eesti heliloojate loomingut või siis plaate, kus Eesti interpreet mängib eesti muusikat.
Salvestasin plaadi Soomes, kuna vaatamata Eesti kõrgele muusikakultuurile puudub meil siin professionaalseks helisalvestuseks vajalik instrument.
Oled nüüd mõnda aega õppinud Londoni Guildhalli koolis. Milline paistab Eesti Londonist ja London Eestist?
Ühest küljest on väga hea, et olen siiani saanud Eestis rahulikult töötada ja areneda. Londonis on kõik hektilisem, fokuseeritud töötegemine on siin märksa raskem. Aga muidugi on sealne kultuurikeskkond ja kokkupuuted erinevate inimestega väga rikastavad. Arvan, et eriti noorena on vaja hingata erinevat õhku ja ammutada võimalikult mitmekülgseid kogemusi, mida hiljem oma kunstis peegeldada.
