Ärihiid punaste sipelgate vastu
Malcolm Glazer, 76aastane superrikas ameeriklane sündis kuldkell suus – 15aastaselt päris ta oma isa kellatööstuse ning kasvatas selle väikese varanduse järgneva viiekümne aasta jooksul ambitsioonikate investeeringute abil korralikuks dollarimäeks.
Polegi vaja palju rohkem öelda, et muuta Briti jalkafänne umbusklikuks. Jalgpall on traditsiooniliselt töölisklassi mäng – aristokraatidele ning kõrgemale keskklassile jäävad polo, kriket ja ragbi.
Kõik müügiks
Seega ehmatas Malcolm Glazer, kes on ka ameerika jalgpalli lipulaeva Tampa Bay Buccaneers omanik, mõned nädalad tagasi Briti vutifännid poolsurnuks. Tuli välja, et mees haub plaani osta ca 800 miljoni naelsterlingi (18,4 miljardi Eesti krooni) eest suurosalus Manchester Unitedi jalgpalliklubis.
Ameeriklase lubadus luua Manchester Unitedist veelgi edukam, lausa võitmatu jalgpalliklubi fännide südant paraku ei soojenda. Nendele oli ameeriklase tegelik tagamõte juba eos selge – rohkem raha oma rasvasesse kaukasse.
Ameeriklane võib näiteks lisada niigi soolastele piletihindadele veelgi vürtsi. Spekuleeritakse ka võimalusega, et kui Glazer saab ManU suurosanikuks, müüb ta rahaahnuses maha klubi staadioni Old Traffordi nimeõigused. Võibolla polegi see hirm nii põhjendamatu, kui arvestada, et alles hiljuti ostis Emiratesi lennukompanii Arsenali uue kodustaadioni nimeõigused – väidetavalt kuni 60 miljoni naelsterlingi eest. Mis siis rääkida veel rahast, mida Nike või Coca Cola oleksid valmis välja käima Old Traffordi eest, küsib Observeri spordiajakirjanik Denis Campbell murelikult. Ning summa, mille Glazer võib kokku lükata teleõiguste müügiga – ning, veelgi enam, internetiülekannete ainuõigustega, ajab brittidele judinad ihule.
Kolm põhjust jänkikröösuse vihkamiseks
Keegi siin ei taha Glazerit. Esiteks – mida teab ameeriklane Euroopa jalgpallist? "Härra Glazer, see on jalgpall, mitte "saaker"," seletab Observer, tehes mürgise vihje mitte ainult jalgpalli nimele USAs, vaid ka ameeriklaste koledale inglise keele hääldusele.
Teiseks – "punaste sipelgate armee" (nagu ManU fännaktsionärid end nimetavad) kardab, et Glazer laostab nad majanduslikult – ta on küll rikas, aga mitte nii varakas, et tõmmata hoobilt tagataskust 800 miljonit naela. Laen, mille tagatiseks oleks klubi tulevane kasum, ei näi fännidele just kõige rentaablim.
Kolmandaks – Ameerika (poliitika, sõdurid, toit, jook, filmid ja nagu näha, ka rikkurid) ei ole Suurbritannias praegu üleüldse eriti au sees. Kuigi keegi seda just avalikult ja valjul häälel ei kuuluta, võib arvata, et okas torkab brittide südant teravalt, kui jutt on nende kuulsaima vutiklubi müügist... mingile ameeriklasele, vuih!
Esialgu on fännid mõnevõrra rahunenud – Glazer, kellele kuulus juba varem 19 protsenti klubi aktsiaid, ei suutnud pehmeks rääkida klubi iirlastest aktsionäre John Magnieri ja JP McManust, et saada endale nende 29protsendilist osa. Kuigi ta pakkus neile iga aktsia eest kolm naelsterlingit, mõtlesid iirlased paar nädalakest järele ja lükkasid selle 800miljoni naelase pakkumise tagasi.
Glazer tõmbus tagasi ning leppis oma osaluse suurendamisega vaid 6,3 protsendi võrra. Aga eksivad need, kes nüüd kergendatult hingavad. Järgmisel korral ei lase kaval ameeriklane Briti töölisklassil endast üle sõita. Ta teeb iirlaste duole suurema pakkumise ja võtab inglaste au ja uhkuse täiega üle.
