ÄRITERA: M&A või M&E*?
Kui meedia- ja meelelahutusgigant Time Warner ja sajandilõpu internetioptimismi laineharjal ülisuureks paisunud nn uue meedia ettevõte America Online (AOL) kuulutasid 2000. aastal välja ühinemise, nimetas finantspress toimuvat kiiresti ja üsna üksmeelselt sajandi tehinguks. Täiuslik kombinatsioon vanast ja uuest meediast kuulutas paljude meelest uue ajastu koidikut.
Time Warneri juht Gerald Levin, kes asus ühendatud ettevõtet juhtima, ütles tehingu esitlemisel nii: “Asi pole ainult suures äris. Asi pole ainult rahas. Me tahame luua parema maailma.” Analüütikud uskusid, et ettevõte suudab end välja murda maailma kasumlikemate nimekirja tippu. AOL Time Warneri turuväärtus kerkis mais 2001 üle 250 miljardi dollari piiri – tegemist oli sel hetkel maailma väärtuselt kuuenda ettevõttega (võrdluseks: meile nii südamelähedane Nokia oli sel hetkel väärt “vaid” 136 ja Coca-Cola 117 miljardit).
Oli ka skeptikuid, kes huvitaval kombel hoopis kinnistasid tehingu edukuvandit. Nimelt avaldasid mitmed valitsusvälised organisatsioonid kahtlust, et loodud on liiga suur ja mõjukas firma, mis oma olemasoluga seab ohtu mitmekesise info leviku internetis. Või isegi sõnavabaduse ja demokraatia. Kas kartustel oli alust? Kaugel sellest – internet on enamikus maailmast endiselt vaba ja kardetud infomonopoli pole tekkinud. Time Warner, mis 2003. aastal avaldas senini maailma suurimaks jäänud aastakahjumi – 99 miljardit dollarit – ning eemaldas seejärel oma nimest viite AOLile, on tänaseks kaotanud oma tippväärtusest rohkem kui kolm korda. Bravuurikad juhid on vallandatud ja maailma muutmisest räägivad sedakorda uued tegijad – näiteks Google’i asutajad Larry Page ja Sergey Brin. Mis läks valesti? Midagi erakordset ei juhtunudki – lihtsalt ootused, et Time Warneri toodetut õnnestub interneti kaudu edukalt müüa, ei täitunud.
Kahjuks kinnitab see näide palju korratud tõde, et 60–80 protsenti kõigist ühinemistest ja ülevõtmistest kukuvad läbi. Peaaegu iga ühineva ettevõtte juht nimetab plaanitava tehingu põhjusena maagilist sõna – sünergia. Teisisõnu, loodetakse suuremat koguväärtust kui liidetavatel ettevõtetel eraldi. See võib väljenduda nii kokkuhoius (kattuvate osade sulgemine võimaldab koomale tõmmata personalikulusid, suurenenud tegevusmaht lubab küsida tarnijalt madalamat toormehinda) kui ka lisanduvas tulus (kliendile saab pakkuda laiemat tootevalikut). Kõik õige, kuid paraku pole paljude M&A tehingute puhul siiski õnnestunud ühe ja ühe liitmisel summaks kolm saada.
11. juuni Eesti ajalehed olid täidetud uudisega: Tallink võtab üle Silja Line’i, moodustub Läänemeremaade suurim laevandusettevõte. Eufooriliste rõkatuste taustal kostis ka skeptilisemaid hääli – kas Tallink suudab ülisuureks paisuva võlakoorma ja Soome ametiühingu surve all luua aastas ligikaudu pool miljardit krooni väärt sünergiaid, mis tehingu tulemuse aktsionäride jaoks positiivseks teeksid? Vastus on, klassikuid tsiteerides, “seal kusagil olemas”.
Mida näitab Eesti varasem kogemus? Nagu ikka, on näiteid nii õnnestunud tehingutest kui ka läbikukkumistest. Suurimaks õnnestumiseks võib selgelt pidada 1998. aastal teoks saanud Hoiu- ja Hansapanga ühinemist, mis andis Hansale võimaluse luua rahamasin – üha jõukamaks saavatele ja enne ühinemist just peamiselt Hoiupanga kliendiks olnud inimestele eluasemelaenude andmine ning nende vara valitsemine. Läinud sajandi lõpus seda äri Eestis just väga seksikaks ei peetud. Samuti andis õnnestunud integratsiooniprotsess Hansapanga juhtkonnale kindlust, et ollakse õigel teel – kolm aastat hiljem liideti ka Leedu LTB. Indrek Neivelt ja Erkki Raasuke tegid just nendele ühinemistele tuginedes lõplikult teoks selle, mida Hannes Tamjärv juba varem tõeks pidas – muutsid Hansapanga Eesti majanduse kroonijuveeliks. Enne Hansa-Hoiu ühinemist oli Hansapanga väärtus alla kahe miljardi krooni, möödunud aastal, kui Swedbank Hansapanga täielikult üle võttis, aga juba 70 miljardit. Uueks kroonijuveeliks pürgiv Tallink on täna umbes kümme korda väiksem.
Aga on ka ebaõnnestumisi – enne Moskva olümpiat sündinud inimesed peaksid veel mäletama Vene kriisi eelseid Eesti toiduainetööstuse lipulaevu – ETFC Gruppi ja Ühinenud Meiereisid, mis mõlemad tekkisid kodumaiste toiduainetööstusettevõtete suurejoonelise ühinemise tulemusena. Kavalate aktsionäride kõrval said nende ettevõtete kuulsusetust langusest halle juukseid eelkõige suuremate pankade laenuametnikud.
Mõnikord ei lähe ühinemised just halvasti, aga ka loodetud efekti ei saavutata. Sellesse rubriiki võib kirjutada Microlinki, mis üritas luua suurt ja integreeritud IT-kontserni, kuid lõpuks müüs ikka oma erinevad äriliinid tükkidena laiali. Tõsi, kasumlikult, kuid algne visioon jäi realiseerimata.
Millal lisab ühinemine väärtust? Tänavuse 10. juuni Financial Timesis ilmunud artikkel tsiteerib tuntud juhtimisguru Peter Druckerit, kelle väitel ühinemise (mis muide harva on tõeliselt võrdsete liit) eduks on vaja, et:
• omandaja oleks põhjalikult kaalunud mitte ainult seda, mida ostetav ettevõtte talle lisab, vaid ka seda, millist väärtust ta ise suudab omandatavale lisada,
• liituvad ettevõtted tegutseksid samadel turgudel või kasutaksid sarnast tehnoloogiat,
• omandaja suhtuks lugupidavalt omandatava toodetesse ja klientidesse,
• aasta jooksul oleks ostja võimeline ostetud ettevõttes ametisse panema oma juhtkonna, kusjuures edutada tuleks inimesi mõlemast organisatsioonist.
Ettevõtete ostmine ja liitmine on spetsiifiline tegevus, kuid vana tõde “harjutamine teeb meistriks” kehtib ka siin. Maineka konsultatsioonifirma McKinsey ja Co partner Tim Coller väidab Druckerile sekundeerides, et nende tehtud uuringud näitavad selgelt: nn professionaalsed ostjad ehk ettevõtted, kellele ülevõtmised on igapäevane strateegiline tegevus, teevad paremaid tehinguid kui harvemini üritajad. Samuti näitab statistika, et keerulisemad diilid, mis sisaldavad aktsiavahetust (alternatiivina raha eest ostmisele), ja suuremahulised tehingud lähevad ka suurema tõenäosusega untsu. Ja kolmandaks, suurem tõenäosus edu saavutada on neil ostjatel, kes ei räägi ainult juttu udusest strateegilisest kasust, mida ühinemine loob, vaid toovad välja konkreetsed sammud, mida pärast tehingut ette võetakse. Ei midagi üllatavat – lihne ja läbimõeldud asi on edukam.
Nimetamata on aga kõige sagedasem ebaõnnestumise põhjus: ostu eest makstakse lihtsalt liiga palju.
Moraal? Lihtsalt suurem, pikem ja lõikamata ei ole tingimata väärtuslikum.
* M&A ehk Mergers and Acquisitions on inglise keeles ühinemised ja omandamised, M&E ehk Murders and Executions mõrvad ja hukkamised.
