Armastus kiusaja vastu

Minu kiusajal on kaks nägu. Kui sõidame laitmatu asfaltkattega maanteel, lööb ta naudingust nurru ning ta rattad on niisama väledad nagu karjakrantsi käpad koduteel. Piisab mul ta aga kitsale külatänavale juhtida, kui ta leiab üles iga viimase kui kruusakivi, lohu ja muhu, võimendades nendega kokkupuuted kibedate müksudena mu istumiseks mõeldud kehaosale.

Üldjoontes saame temaga rahuldavalt läbi. Üheksa aastat juba. Mida aeg edasi, seda rohkem ja paksemalt tuleb meil mõlemal tarvitada fassaadi iluvigade varjamiseks värvkatet. Samuti valime kiiruskatsete ja muude narruste sooritamiseks üksikuid metsateid, et taunivad ja pilkavad pilgud ei piidleks meie teise nooruse tärkamisest johtuvat tobedat edevust. Tema kodarate kaotuse ja 8-kujulise tagaratta ning minu uljad lennud üle lenksu ja viilikirjas põlvenukid kirjutame vastastikusel vaikival kokkuleppel mitte mõistuse häält ja keskeakriisi eirava eluhoiaku, vaid halbade teeolude ja ootamatute juhuste kontole.

Meie kõige sallimatum ja konfliktsem aeg on varahommik. Kui mind tõmbavad magnetina aiakiik ja värsivihik, kohvitass ja kapinurgal lõhnav šokolaadiruut, välgutab tema juba kärsitult kodaraid ja osutab pedaaliga maanteepaela suunas. Seda mitte meelitavalt, vaid vihastamapanevalt pealesuruvalt. Ta sekundeerib mu sisemist heitlust, seab rattakompuutri äraootavalt nullseisu ning ta keti nagin laulab ennast mu hinge nagu turteltui armuhüüd.

„Tagane, kiusaja!” manan ta maa- ja nean põrgupõhja ning läkitan ta takkatippu südametäiega paika, mis olevat pikk ja pime nagu neegriküla. Ma pööran tast ära, jäik ja külm nagu talupoega põlgav aadlidaam. Ma vihkan teda ja ... armastan. Nii me taas kord sõnatus sõpruses oma teekonda alustame, mina tema turjal ja minu turjal seljakott. Me kihutame surmapõlglikult keset autodevoolu, joobudes pilvede rännust ja vastutuulest ning loobudes mõnusat kodust oleskelu ihaldavast teisest minast. Meil on ideaalne kehaline klapp. Mu jalad oleksid kui pedaalidega kokku kasvanud, sõrmed haakuvad kindlalt laenksukäepidemetesse ja tüveots tunnetab sadula iharat vastusurvet. Me oleme tiim, me oleme armastajad!

Kui ma ta poe või ametiasutuse juures rattahoidlasse lukustan, näib ta nii üksildane, mahajäetud ja haavatav. Ma lausa nutaks teda vaadates, lahinal ja märjalt, kui see vaid rahvarohkuses sünnis oleks. Vahin minnes üle õla nagu Loti naine, mõeldes, et kui ma teda tagasi tulles eest ei leia, ei leevenda kaotusvalu isegi Red Bull. Temata olen kui tiivutu lind, see on kibe tõde. Naastes aga näen – ta on vahepeal saabunud sadulakandjatega sinasõbraks saanud ja vennastunud. Ketti pandud rattad mõjuvad nagu voonakeste vandenõu, kes on pähe võtnud oma karjused sitkeks, nõtkeks ja saledaks treenida. „Aga puhata ja mängida?” arvan kuulvat karjuste kooris kaeblevat alatooni. „Eks te pärast voodis puhka,” sahistavad kodarad ning kondimootorit ihkavad pedaalid näikse soovitavat mängida „Reisi ümber maailma”. Ratta seljas.

Ohkan alistunult ja päästan oma kiusaja lõast. Ta toetub mu najale ning ta käsipidur paitab seksikalt mu peopesa. „Ossa mu kullake!” patsutan häbelikult ringi vaadates ta punast raami.

Suudleks sadulatki, kui poleks surmahirmu, et pool linna varsti mu kiiksudest pajataks.

Nii-pikk-nii-pikk-on-rändajal-tee-kauge-kodu-poole-minna, lõõtsutavad pedaalidel mu vaesed vatti saanud koivad. Hing seevastu ümiseb jalgrattavalssi ning äratundmine, et koos armastatuga vananemine on parim, mis inimesele siinilmas antud, saab läbiproovitud tähenduse.