ARMSAD KODUSED, EMA, ISA, ÕED PEREDEGA, SÕBRAD JA MEEDIKUD!

Kiri intensiivravi osakonnast

Teate küll, et elan haiglas.
Ma ei saa hingata, neelata, häält teha, olen halvatud, vasak käsi veidi kõverdub, ka miimilised lihased ei tööta. Kõik, mida eluks vaja, tuleb torude kaudu – õhk kopsu ja toit makku.
Nii halva terviseni jõudmiseks kulus kaheksa aastat. Sündides olin terve. Täpselt kahekümne kolmandal sünnipäeval tundsin esimest korda (ilmselt ülepingutusest) kummalist nõrkust, mille nimi, nagu hiljem selgus, on müasteenia. 
Enamasti on see krooniline tõbi väga kerge, ära treenida teda ei saa, välja ravida teda ei osata, aga piisab mõnest tabletist, et haigus ära peita nagu suhkruhaigust peidetakse insuliiniga. Minul süvenes tõbi iga aastaga, aeg-ajalt olin päris vilets, kuid alati said arstid mulle jalad alla. Tabletid ainult läksid üha kangemaks ja annused suuremaks. Siis sain veel puugilt entsefaliidi ja nüüd olen siin.
Kui koostataks saatuste edetabeleid, jääks minu oma kindlalt viimaste hulka. Ometi tundub mulle siin pikutades, et läbikäidud teel on olnud oma väärtus. Vähemalt senini on see minu jaoks suurem kui nendel omal ajal väga lugupeetud ülikoolikaaslastel, kel seoses Eesti Vabriigi taasiseseisvumisega oli kohe pärast lõpetamist võimalus asuda kommunistide poolt tühjaks jäetud kõrgetele ametikohtadele. Ja kellest edaspidi sai kuulda alles siis, kui meedia jälle mõne poliitilise skandaali üles keerutas. Kade olen pigem selle tubli ja vist kohtlasevõitu töömehe peale, kes mu elutoa tapetseerimise vaheajal jutustas, kuidas Jumal temaga trollisõidu ajal kõneleb.

Haiglas läheb varsti neljas aasta. Elu on üksluine ja väga lihtne, tervete inimeste silmis ilmselt kuidagi nihestunud. Kes tahab iga normist kõrvalekalde puhul diagnoosi panna, võib seda apaatsuseks nimetada. Kunagi ei ole kiire, kõik kohustused kadusid koos tervenemislootustega. Siin ei ole halba ilma, kuritegevust, inflatsiooni, olmemuresid, isegi mitte sääski. Ma ei tunne millestki puudust, peale meditsiiniabi vajan õigupoolest ainult raamatuid ja plaate ning peamiselt tänu mu õdedele on neid alati jätkunud.
Aastaaegade vaheldumine väljendub selles, mis lilled on laual ja kas inimesed on külmast sinised või päikesest pruunid. Kevadel peab silmi ereda valguse eest kaitsma ja mõni noorem inimene lööb kummaliselt särama, et paari kuu pärast nutetud näoga ringi käia.
Ühel päeval erutas mind väga kärbes, kes suvatses mu nägemisulatuses ringi tiirutada. Kord nägin koguni siiami kassi! Kord tõid kodused siia imeilusa jõulutähe. Lillele meeldis väga, kui talle mõttes laulsin. Panin talle nimeks Kuningunde, ta oli tõesti suursugune. See talle vist saatuslikuks saigi, haiglas potililli mõistagi pidada ei lubata.
Palatist väljas ma ei käi, kõige pikem reis toimus siis, kui mind voodis esimeselt korruselt kümnendale viidi. Vaheldust pakub juba see, kui näen palatit uue nurga alt. Juhan toob vahel kaasa mõne pilli ja musitseerib siin, ja see on suur elamus.
Protseduurid, mida mulle tehakse, on enamasti vähem ebameeldivad kui tipptunnil ühistranspordiga sõitmine.
Ma ei mäleta toitude maitseid, seda, mis tunne oli telekat vaadata, vihmamärja metsa õhku sisse hingata või riided kanda. Olen unustanud, millised nägid välja EV sendid, seda mäletan küll, missuguseid ning kui palju rublasid ja kopikaid tuli Männi poes pärast korvi-, vorsti- ja kassajärjekorras seismist ühe või teise toidukauba eest välja laduda.
Ma pole kunagi saanud imetleda nii paljusid päikesetõuse ja – loojanguid kui siit kümnenda korruse akendest. Päeval olen ema hoole all, õhtuti käib isa ette lugemas. Inimesed on haiglas heasoovlikud ja julgustavad, "väga tubli" öeldakse juba sellele, kes pool kausitäit putru ära sööb. Mulle on osaks saanud uskumatult palju headust.

Inimeste võimuses mu tervendamine siiski ei ole. Ilmaelu jääb iga päevaga aina kaugemale. Püüdlemist Jumala poole – milleks vist inimene siia maa peale loodigi – häirivad ainult uitavad mõtted.
Muidugi tahaksin üle kõige terveks saada ja kuhugi maale elama minna ning olla hoopis teistsugune pereema, kui sel lühikesel ajal, mil me koos saime olla. Aga mul on need kolm diagnoosi, millest igaühest eraldi vist piisaks, et inimest ratastooli jätta. Kahtlemata pole Jumalale miski võimatu, kuid olen näinud liiga palju parandamatuid haigeid, et arvata, et ta peaks just minu tervendamiseks välja valima. Püüan elada tänasele päevale, mitte täitumatuile tulevikulootustele. 
Haige olla – selle rolliga oli väga raske leppida, tunnistada, et haigus on vägevam nii tava- ja alternatiivmeditsiinist kui ka inimese tahtest. Kui aga osasse sisse sai elatud, ilmnes, et roll on üsna kerge, ja kui valusid eriti ei ole, on sellel isegi omad head küljed. Aga neid võib üles leida vaid siis, kui su ümber on inimesi, kes hoolivad ja aitavad.
“Edu väljendub selles, kuidas inimene täidab oma saatust,” on öelnud K. Blixen. Haige olla võib ka mitut moodi. Kui ümbritsevad inimesed on nii abivalmid kui teie, läheb vahel meelest ära, et mina oma hädadega ei ole tegelikult maailma naba.

Nagu kõigil inimestel on minulgi omad rõõmud ja mured, väljakutsed ja unistused. Kaua oli kõige koledam see, et saan vaid pealt vaadata, kuidas mu poeg suuremaks kasvab ja isa-ema minu eest hoolitsedes vanemaks jäävad. Nüüd usaldan kõik Taevaisa hoolde. Kui usun, et ta minu puhul teab kõige paremini, mida inimene vajab ja annab alati seda kõige paremat, siis miks ei peaks ta tegema sedasama ka mu lähedastega. Kahtlen väga, kas minusugune tuulepea oleks osanud nõrga tervisega last tõbedest eemal hoida nii imetlusväärselt nagu vanaema Ella. Läksin rõõmust ogaraks, nähes kui ilusa sirge seljaga mu poeg taburetist ja pingikesest konstrueeritud kirjutuslaua taha istus ja vilunud liigutusega pliiatsi kenasti kolme sõrme vahele võttis. Minul see asi omal aja nii libedalt küll ei läinud.
Kui nägin esimest korda pärast kolme haigla-aastat enda ees arvuti klaviatuuri, tundsin samasugust hasarti nagu lapsena, suusad jalas, kõrge mäe otsas kaalutledes, et siit alla lastes peaksin püsti jääma, aga ei või iial päris kindel olla.
Mitte et ma meeleheitel poleks olnud, nähes kui aeglaselt liigub ja kui kiiresti väsib mu ebakindel käsi sülearvutil tippides.
Sattudes ratastoolis esmakordselt näoga ukse poole tundus, et nüüd on kõik teed valla. Oleks põnev teada, kui palju on mu haiglasoleku ajal tekkinud juurde kohti, kuhu kaldteega ka ratastoolis inimesi oodatakse. Umbes aasta aega lootsin terveks saada, siis igavikku pääseda, nüüd unistan sellest, et mul oleks kodu kusagil looduses ja osakenegi sellest vabadusest, mis ühel Kadri taanlasest sõbral, kes oma abilise, elektrilise ratastooli, tähelepandamatu hingamisaparaadi ja ratastoolile kohandatud masinaga talle siia külla sõitis.

Räägin nii palju iseendast sellepärast, et rohkem kui ihuhädad, kurvastab mind praegu see, kuidas suhtuvad minusse inimesed, kes pole harjunud mind nägema. Midagi taolist on vist kogenud enamik puuetega inimesi, võõra rassi ja usu esindajaid, omasooarmastajaid ja teisi, millegi poolest erinevaid inimesi, kelle puhul võib tekkida kahtus, et kas ikka on tegemist päris õige inimesega.
Kui veel omal jalal ringi kõnniksin ja mõni niisugune nägu nagu see, mis mulle praegu peeglist vastu vaatab, ette satuks, kohkuksin isegi väga ega oskaks mõelda muud, kui et millisest koonduslaagrist tuleb nii jumekas kooljanägu. Vägisi tuleb meelde see mustanahaline koolitaja, kelle peal üks juhuslikult vastutulnud valge daam päise päeva ajal keset Haapsalu linna asus järele kontrollima, kas neegritel ka munad on.
Alatasa kohtan haletsevaid pilke, mõni inimene unustab suu ja silmad õudusest pärani. “Õnnetu inimene”, “kurb elu”, “raske olukord”, kuulen enda kohta. Arvatakse, et füüsiline puue on juba iseenesest üks otsatu kannatus. Jumala, teiste inimeste ja kopsaka rahakoti toel ei pruugi see kohanemisvõimelisele inimesele sugugi nii olla.
Esialgu mõtleb vist enamik noorena invaliidistunud inimesi sellele, kuidas oma elule lõpp peale teha. Ajapikku õpitakse keskenduma võimalustele, mida elu puudega inimesele pakub. See, millised need võimalused on, sõltub peamiselt tervetest inimestest. Lähedastele on toimunu sageli rängem kui asjaosalisele endale. Mul on alati hea meel, kui minusse suhtutakse nagu normaalsesse inimesse, mõnel põetajal tuleb see vahel väga loomulikult välja. Kui see kellelegi huvi peaks pakkuma, võin puudega inimene olemisest veel targutada, praegu ütlen lihtsalt, et tänu kõigile teile on sõna “õnnetu” minu puhul küll kohatu.

Pisut kentsakas on ka mõnede arstide suhtumime. Vahel siseneb palatisse keegi meesterahvas, tuleb hoogsal sammul mu voodi juurde, tõmbab lina pealt ära, nõudes valjult kindaid, süstalt ja mingeid meditsiinilisi terariistu. Järgneb suur askeldamine ning keegi poetab ka mulle mokaotsast, mis on teoksil.
Nüüd tunnen neid mehi juba nägupidi ega ehmu enam, nad on kenad inimesed, enamasti ei tee isegi haiget. Kui nende töö saab tehtud, on ihul hulga parem tunne ja tuleb meelde, kui kergendatult kepsutasid maal lambad, kui nad pärast villa ärapügamist ja jalgade lahtisidumist jälle oma aedikusse lasti. Palun ärge arvake, et ma nurisen. Olen arstidele tänulikum, kui ükski sõna seda väljendada suudab. Meditsiiniabi, mida mulle on võimaldanud Mustamäe Haigla, on vist üpris harukordne. Hooldajad, õed, tohtrid ja ravivõimlemise spetsialistid, kellega puutun kokku iga päev, on tavaliselt väga meeldivad.
Dr. Saar oskab alati midagi kosutavat öelda, dr. Tedremaa on väga hoolitsev ja selleks, et leida niisugust Õpetajat nagu dr. Raudsepp, ütleks vist mõnigi inimene vabatahtlikult tervisest lahti, tema on taeva kingitus. Helju Vaibla (masseerija) on tõesti ingel, nagu ütles dr. Raudsepp. 
Intensiivravi õed Helle Kerb ja Piret Mülner on teinud vist rohkemgi, kui haiglale taskukohane, et mul siin valus ja umbne lamada ei oleks. Teised õed ja hooldajad võtavad alati vaevaks suu pealt või paberilt mu soove lugeda ning on ikka abivalmis.
Erilist tänu pean avaldama dr. Sirje Gabrielile, tema mikrolaine resonantsteraapia kuurid on viimase aasta jooksul vähehaaval, kuid tuntavalt mulle eluvaimu tagasi toonud.
Mõnikord tulevad inimesed, keda olen tundnud kunagi ammu ja üsna põgusalt. Nad on mu hädadest kuulda saanud ja võtnud kindlalt nõuks mind aidata. Nad ei tea, et haigus on mu ära moondanud. Mõni hakkab mind nähes kohe nutma, teised peavad kramplikult naeratades vastu kuni õhtusöögini, aga kui õde hakkab toidukotti maotoruga ühendama, pagevad kõik. Ma ei saa neile isegi naeratada, võin vaid mõelda, et ilmselt on mul nüüd peaosa nende õudusunenägudes. Riikides, kus puuetega inimeste osavõtt ühiskonnaelust on endastmõistetav ja terved on harjunud neid endi kõrval nägema, niisuguseid olukordi ehk ei teki.

Tõesti piinlik, et olen nii pikalt virisenud, ära kustutada ka ei raatsi, olen seda tippinud poolteist kuud ja aeg-ajalt on arvuti äärmisi klahve vajutanud ema või Külli. (Külli on mind kõik need kolm aastat oma kiirgava naeratusega soojendamas käinud, tema nupukus ja kannatlikkus mu arvutil tippima panidki.)
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis muust. Tähelepanuväärsem kui see, et üks inimene nii palju hädasid ligi võib tõmmata, on, millist palet hakkas maailm mulle näitama, kui oma tervisest päris ilma jäin. Pole vist õige jätta enda teada, et aastatuhande vahetusel on Tallinna linnas nii palju omakasupüüdmatut headust.
Kui keegi arvab, et jutul peaks olema kangelane, siis sellel siin on neid koguni mitu, aga mina kahjuks nende hulka ei kuulu. Haigeks jäämine teatavasti vaeva ei nõua, tervise hoidmine ja taastamine küll. Olen oma hooletuse ja mõtlematusega toonud kannatusi iseendale ja lähedastele inimestele.
Vahel tundub, et minusugust ongi turvalisem voodis hoida. Ma ise ei saa oma poja heaks midagi teha. Loodan, et kui ta jõuab ikka, mil laps vajab eeskujusid, kohtab ta niisuguseid inimesi nagu teie.
Te vist ei teagi, kui tänulik ma olen teile kõigile ja eriti oma kallitele vanematele, ehk on teil vähemalt tore lugeda, mis ma siin tasakesi tipin. Tahaksin väga, et te minu peale mõeldes ei satuks masendusse, vaid teaksite, et kui mu kõrval on niisugused inimesed nagu teie, võib ihuhädadesse suhtuda nagu Pipi Pikksukk oma tedretähtedesse. Mäletate, nähes apteegi aknal reklaami “Kas te kannatate tedretähtede all?”, astus ta sisse ja teatas “Ei. Ma naudin neid.”

Paar kuud enne haiglasse jäämist käisin loova antropoloogia ja šamanismi kursustel, mida viisid läbi Marju ja Mikk Sarv. Mu väeloomad ja õpetajad näitasid, et pean käima ära päris põhjas, et siis vabaks saada. Nüüd olen vabastatud peaaegu kõigest peale võimaluse teenida Jumalat ja pelgalt oma olemasoluga tuletada inimestele meelde, mille kõige eest nad võiksid Loojale tänulikud olla, ning et on midagi tähtsamat kui tervis ja see on Jumala ja ligimeste armastus.
Ma ei tea, miks peab see mu lähedastele nii julm olema. Võibolla mõtlete nüüd, et haige inimene ajab hullu juttu. Ma ei oska vabanduseks öelda muud, kui et maailm, mille Looja on meile kinkinud, on imelisem, kui me aimata oskame.

Alusta uut aastat hea teoga!

Sinu abiga saame muretseda Aivele vältimatut tehnikat (sobiv hingamisaparaat, ratastool), mis võimaldaks tal elada ka väljaspool haigla intensiivravi palatit. Töötada, suhelda, olla kasulik.

Sihtotstarbeline konto Hansapangas
Eesti Lihasehaigete Selts
221017649563
Kontakt: Külli Reinup 6610108