Arnold Meri: Georg pidi osalema Hitleri tapmises
"Noh, kas hakkame jooma?" Arnold Meri takseeris huviga laual seisvat Gruusia konjaki pudelit. Olin selle talle kingiks toonud. Kell oli üksteist hommikul.
Arnold otsis pitsid välja ja läks kööki kohvi keetma. Vahepeal uuris ta, kuidas ma kohvi joon. Kas nagu hästi kasvatatud inimene või nagu kasvatamata inimene?
Ütlesin, et tavaliselt. See Arnoldile meeldis ja ta tõi mulle pooleliitrise jogurtitopsi suuruse kruusi.
"Kui minu naine teaks, et sellest külalisele kohvi pakun," itsitas Arnold naerda. "Kui siit on joodud, siis on joodud!"
Olin viimati külastanud Arnoldit tema Nõmme kodus viis aastat tagasi. Eestiaegse maja esimesel korrusel asuvas korteris oli aeg seisma jäänud. Elutoa seinu kattis nõukogude ajal välja antud Eesti ja Vene kirjandusklassika.
Muutunud oli Arnold ise. Pidin talle kõrva karjuma, et ta mu juttu kuuleks. 89aastane mees liikus tudinal ega käinud enam majast väljas. Arnold oli siit ilmast lahkumas.
Seda enam hämmastas mind rauga visadus. Veel mõne kuu eest sõitis ta ekstra Hiiumaale, et seista küüditajana kohtu ees.
Kreml süüdistas Eesti riiki sõjakangelase vintsutamises. Arnoldi perekonnale oli protsess suureks koormaks. Nad käisid papiga mööda arste ja lootsid, et tohtrid tunnistavad ta kohtupidamiseks kõlbmatuks.
Arnold andis endast kõik, et arstid ei saaks sellist diagnoosi teha. Rauk tahtis väga kohtu all olla. Ta pihtis isegi oma advokaadile Sven Sillarile, et see kohtuasi on parim, mis temaga elu viimastel päevadel juhtuda saab. Tähelepanu keskpunktis viibimine meeldis Arnoldile üle kõige. Sellepärast võttis ta mindki hea meelega vastu.
"Vanaema pulbitses vihast"
Meride suguvõsa ajaloost raamatut kirjutades oli mul hädavajalik tutvuda Arnoldi kohta parteiarhiivis asuvate toimikutega. Kuna 2008. aastast kehtib Eesti range arhiiviseadus, siis vajasin paberite lugemiseks Arnoldi nõusolekut. "Arnold mingit luba andma ei hakka," teatas tema advokaat Sillar mulle telefonitsi, "küll aga on ta nõus kohtuma."
Teadsin, et ilma kompartei dokumente nägemata jäävad mul mitmed asjad Arnoldi karjääri kohta küsimata. Õnneks olin ma leidnud põnevaid materjale tema sugulaste kohta. Neist kõige tundmatum oli Otto Meri, kes oli Arnoldi ja Lennart Meri ühine vanaisa.
Otto kohta ei osanud ükski suguvõsa liige mulle suurt midagi rääkida. Pärast läinud sajandi alguses toimunud lahutust oli ta oma naise Julie ja laste jaoks sama hästi kui kadunud. Kaheksa-aastane Arnold oli vanaisa siiski paar korda näinud. Mida ta temast mäletas?
"Meie perekonda iseloomustab kisendav vastuolu vanaisa ja vanaema vahel," ütles Arnold. "Kui vanaema midagi vanaisast rääkis, siis ta pulbitses vihast. See oli selline daam, et hoia alt! Oleks sobinud praeguse Isamaaliidu auesimeheks. Arvatavasti kirikus nad kuskil kohtusid ja muidugi vanamees võrgutas tüdruku ära."
Arnoldi teada oli tema vanaisa Harjumaal kalur ja hiljem külamehaanik. Kasutasin võimalust seda arvamust korrigeerida. Karjusin Arnoldile kõrva, et Otto oli tsaariaegse Tallinna linnavolikogu liige ja Konstantin Pätsi kaasvõitleja.
"See on mulle rabav uudis!" ahmis Arnold õhku. Rauga elevusest oli näha, et uudis valmistas talle siirast heameelt.
Tõstsime pitsid. Algus oli edukas ja ma julgesin asuda tõsisemate küsimuste kallale. Küsisin Arnoldilt, kuidas Meride perekond Venemaalt pärast sõda koju toodi. Olin seda temalt korra ka kümme aastat tagasi küsinud. Siis ei tahtnud Arnold sellest rääkida.
Arnold kirjutab kõrilõikajale
1941. aastal küüditati Eesti diplomaat Georg Meri koos abikaasa Alice'i ning poegade Lennarti ja Hindrekuga Venemaale. Perekond jõudis Eestisse tagasi 1945. aasta lõpul.
Juba enne Georgi oli juuniküüditatutest vabaks lastud üle saja mehe. Küüditatud perekonnaliikmeid oli vabastatud sundasumiselt rohkem kui 500.
Ometi oli Meride kojutulek kohe pärast sõja lõppu väga ebatavaline. Enamik nende Siberisse saadetud saatusekaaslasi pidi ootama viiekümnendate aastate teise pooleni.
Võitlust Meride tagasitoomiseks juhtis tollal juba kaheksakümnendates eluaastates vanaema Julie.
Esimese vabastamistaotluse saatis ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile peagi pärast Tallinna vallutamist punavägede poolt, 1944. aasta lõpul. Kange naine hakkas rõhutama, et on Nõukogude Liidu kangelase Arnoldi vanaema.
Georgi ja tema pere eest kostis ka vend Konstantin. Tema avaldas võimudele survet kui Nõukogude Liidu kangelase Arnoldi isa. Nii oli see kirjas riigiarhiivis hoitavates dokumentides. Mida oskaks Arnold paberitele lisada?
"Isa rääkis, et tuleb võtta midagi ette, et Georgi päästa," meenutas Arnold. "Mina ütlesin isale, et see on mõttetu, ei anna mingit kasu! Kalininil naine istub! Ja nüüd Meri, kuna ta on Nõukogude Liidu kangelane, võib midagi teha?
See võib avaldada just vastupidist mõju. Mitte ainult mulle, vaid ka Georgile. Küsimus pole, et ma kardan, vaid see on absoluutselt mõttetu."
Georgi küsimus jäi siiski Arnoldi pead vaevama. Aga ta ei teinud midagi, kuni algasid ettevalmistused 1946. aastal toimuvateks NSV Liidu Ülemnõukogu valimisteks. Arnoldi kui Eesti komsomolijuhi jaoks oli ette nähtud üks neljast vabariiklikust kohast liidunõukogus. Valimised tegid Arnoldile muret. Mida vastata, kui keegi küsib onu Georgi kohta?
"Aga võib-olla ongi see õige hetk vahele segamiseks?" kirjeldas Arnold oma ammuseid mõtteid. "Võtsin paberit ja kirjutasin peamisele kõrilõikajale. Noh, selle, Beria nimele."
Milline see kiri oli?
"Väga kuiv, väga ametlik kiri. Et ma olen kandidaat, aga ei tea, mida öelda. Küsisin mille eest ja missuguse otsusega Georg istub. Selle kirja ma saatsin ära."
Arnold kirjale vastust ei saanud. Kuni 1945. aasta novembris helises ühel õhtul tema Kadrioru korteri uksekell. Kutsumata külaline oli onu Georg. Ta embas kõigepealt oma venna Konstantiniga, kes elas tollal koos Arnoldiga ühe katuse all. Seejärel toimus järgmine vestlus.
Georg: "Tänu sinule ma tulin tagasi!"
Arnold: "Onu Georg, ma pole mingi päästja!"
Georg: "On ikka asju, mida mina tean paremini, kui sina tead, ja sinna hulka kuulub ka julgeoleku krempel. Ma ütlesin, et tänan, tänan ja ma tean, mille eest ma tänan."
"Georg polnud sigadusteks võimeline"
Kui palju saab vana mehe juttu 60 aasta tagustest sündmustest usaldada? Üldiselt langeb Arnoldi jutt kokku tollaseid sündmusi kajastavate paberitega. Tema poolt Beriale saadetud kirja pole seni keegi näinud. Kuid sellest on juttu kahes Stalini-aegses dokumendis. Selle kirja koopia võib asuda näiteks Arnoldi kompartei toimikutes, mis on avalikkusele suletud.
Mul oli veel üks küsimus, mida ma tahtsin tingimata esitada. Mida arvas Arnold onu Georgi sidemetest KGBga?
Georgi on süüdistatud 1942. aastal Venemaal paljastatud eestlaste ja lätlaste laagrimässu reetmises.
Vastava väite leiab isegi kirjandusmuuseumi biograafilisest andebaasist. Georgi KGB toimik lükkab selle siiski veenvalt ümber.
"Georg ei olnud otsesteks sigadusteks võimeline - eetiliselt," arvas Arnold. Ta tasandas häält ja teatas, et räägib nüüd ühe õige delikaatse loo.
"Georgi taheti värvata Hitleri tapmise plaani. Selleks oli kavas saata ta Saksa tippvangide laagrisse. Seal oli kavas korraldada Georgi ja mõnede sakslaste põgenemine. Afganistani piiri peal oleks neid oodanud varitsus.
Puhkenud tulevahetuse käigus oleksid sakslased surma saanud. Georg aga oleks pidanud ületama piiri ja võtma ühendust Saksa agentuuriga, et jõuda Berliini."
Arnold kuulis seda lugu oma isalt, too aga Georgilt endalt. Kõlab utoopiliselt? Kes teab, sest kindlasti tegi Nõukogude luure sõja ajal plaane Hitleri tapmiseks.
Arnoldi kangelastegu aitas Lennartit
Rääkisime tol oktoobripäeval ligi neli tundi. Enamik konjakit jäi meist joomata. Arnoldil ja minul oli niigi huvitav teineteise juttu kuulata. Tema kuulis oma vanaisa poliitilisest tegevusest ja mina sain väärtuslikke detaile Meride suguvõsast.
Kui ma Nõmme mändide all linna poole tagasi sõitsin, hakkas mu peas keerlema omapärane ahel.
Arnold Meri sai 1941. aastal Pihkvamaal peetud tulevahetuses mitu korda haavata. Tegemist ei olnud olulise lahinguga, kuid paaniliselt taganev Punaarmee vajas kangelasi. Sakslastele vastu hakanud tundmatust eestlasest tehti üleöö Nõukogude Liidu kangelane.
Pärast sõja lõppu andis kangelase staatus Arnoldi vanaemale ja isale soodsa võimaluse nõuda Venemaale küüditatud sugulaste kojutoomist. Miski ei kinnita, et Merisid oleks muidu niipea Eestisse tagasi lubatud.
Sel juhul poleks Lennart saanud astuda 1948. aastal Tartu ülikooli. Küllap oleks ta õppinud mõnes teises kõrgkoolis, arvatavasti Venemaal. Aga kas temast oleks saanud kirjanikku ja filmimeest?
Välisministrit ja presidenti?
Onupoeg Arnoldi kangelaseks tegemine oli nagu liblika tiivalöök, mis muutis Eesti ajalugu.
Arnold Meri toimikud salastatud aastani 2029
- Läinud nädalal surnud Arnold Meri kohta leidub riigiarhiivis vähemalt viis toimikut
tema nõukogudeaegsest tegevusest. Neist kolm sisaldavad andmeid parteiliste
karistuste kohta.
- Näiteks andis Arnold 1964. aastal oma tütre kavaleriks kippunud vene poisile peksa ja murdis tal käeluu. Kuna Nõukogude Liidu kangelast ei sobinud kohtu alla anda, piirdus asi parteilise karistusega.
- Vastavalt arhiiviseadusele saab nende toimikutega vabalt tutvuda 110 aastat pärast inimese sündi või 30 aastat pärast surma. Kuna Arnold elas 1919-2009, siis jäävad tema toimikud suletuks aastani 2029.
