„Olime leppinud, et poiss on raske puudega ja jääb­ki selliseks,“ räägib noor naine Maria oma 2010. aastal sündinud pojast Sassist (nimi muudetud).

Nii perekond kui ka mängukaaslased olid harjunud, et viieaastane Sass on see poiss, kes ei räägi.

Sass tegi kõike kaasa, jooksis ja mängis teiste lastega, kuulas sõna...kuid vaikis. Kui kaheaastaselt tuligi kuuldavale mõni silp, siis järgmised poolteist aastat oli täielik seisak. Ühtegi sõna juurde ei tulnud. Viieaastane poiss lauseid ei moodustanud. Näitas näpuga. Auto. Taevas. Buss. Poiss teadis vähemalt paarsada sõna.

Miks Sass rääkis kaheaastase tasemel, arstid öelda ei osanud.

„Perearst väitis 4,5 aasta vanuseni, et kõik on korras. Pole hullu midagi, et ei räägi. Kui palusin saatekirja logopeedile, öeldi, et kui lapsel pole olnud infarkti või insulti, siis ei saa,“ on Marial iga pisiasi poja kohta meeles.

Sassile määrati raske puue – „ekspressiivne kõnehäire“.

Avalehele
48 Kommentaari