22.02.2008, 00:00
Auhinnad – patentide omaaegse rivaali taastulek
Auhinnad ei asenda patente, küll aga võivad nad olla heaks vahendiks suurte takistuste ja keerukuste ületamisel, kaasates sisuliselt kogu inimkonna loova potentsiaali ja teadmised.
Rääkides innovatsioonist ja teadmismahukast suure
lisandväärtusega toodetele ja teenustele orienteeritud majandusest,
pole peaaegu kunagi pääsu intellektuaalomandi kaitsest laiemas
tähenduses ja patentidest kitsamalt. On ju väidetavalt üks
peamisi innovatsioonisuutlikkuse näitajaid igal aastal riigi elanike poolt
esitatud patenditaotluste arv, mis leiab kajastamist nii olulisemates
statistilistes näitajates kui ka suvalises võrdlevas
innovatsiooniuuringus.
Intellektuaalomandi kaitset ja eriti patente
reguleeriv seadustik on tänapäeval iseenesestmõistetav igas
vähegi arenenud riigis ning intellektuaalomandi kaitse otstarbekuses
kahtlejaid, nagu Washingtoni ülikooli majandusteadlased Michele Boldrin ja
David K. Levine, peetakse pigem ekstsentrilisteks kriitikuteks kui
tõsiselt võetavate alternatiivide eestkostjateks. Kuid
patentide süsteemi edu ja kindlus pole kaugeltki alati olnud tagatud.
Üksikute privileegist leiutaja õiguseks
16. sajandil antud esimesed patendid polnud midagi enamat kui
monarhi poolt sanktsioneeritud monopoolsed õigused teatud
tööstusharudes, mis edendasid kuninglikku majandus- või
tööstuspoliitikat. Sellise monopoli saamise juures polnud
määravaks mitte uudne lahendus, vaid hoopis head sidemed kuningliku
õukonnaga.
Alles 17. sajandi keskpaigast hakkasid patendid
täitma tänapäevasega sarnanevat funktsiooni, kuigi esialgu oli
patendisüsteem üpris kohmakas. Vähe sellest, et patendi
registreerimine isegi mõneks aastaks oli kallis, patendi taotlemine
eeldas orienteerumist hulga patendile heakskiitu andvate ametnike ja
poliitikute seas. Protsess oli väga problemaatiline ja leiutajate arvates
ebaõiglane. Isegi Charles Dickens pilkas kehtivat korda ja tõi
ühes oma teoses, “A Poor Man’s Tale of a Patent”,
välja 35 ametnikku, kelle heakskiit oli vajalik patendi kinnitamiseks.
Vaatamata sellele, et patendid olid selgelt varasemast rohkem suunatud
leiutajatele, ei rahuldanud olemasoleva süsteemi kohmakus leiutajaid ega
tööstureid. 19. sajandi alguses pidas Suurbritannia parlament
ajakirjanduse ja avalikkuse arvestatava surve tõttu vajalikuks kutsuda
kokku komisjon, mis uuriks patendisüsteemi toimimist ja teeks vajaduse
korral ettepanekuid selle täiustamiseks.
Patendid polnud
kunagi vabanenud enda õigustamatu monopoli kuvandist ja 19. sajandi
keskel valitsenud tugev toetus vabakaubandusele koos seda toetava retoorikaga
seadis kahtluse alla kogu patendisüsteemi koos mitmete piirangutega uute
leiutiste kasutamisel. Seda mitte ainult Suurbritannias, vaid ka Saksamaal,
Šveitsis ja Hollandis, kus jõuti isegi niikaugele, et patente
reguleerivad seadused tühistati. Patente hakati Hollandis uuesti
registreerima alles 1910. aastal ja sedagi pärast tugevat rahvusvahelist
survet.
Leiutajale monopoli asemel auhind
Patentide kaotamist pooldasid 19. sajandi keskel mitmed töösturite
grupid, kes nägid patentidega kaasnevas õiguskaitses takistust
järjest parema tehnoloogia tasuta oma tehastes ja vabrikutes
kasutuselevõtmiseks. Nad ei soovinud leiutajaid takistada või
kaotada leiutamiseks vajalikke ajendeid, vaid arendada ühiskonda.
Üheks patentide süsteemi kaotamise tulihingelisemaks
eestvõitlejaks osutus Robert Macfie, mitmete Šotimaa
suhkrutehaste omanik, kes pakkus patentide asemel leiutajatele välja
alternatiivi: auhinnad.
Idee seisnes selles, et mitte anda
patendiga kaasnevat monopoliõigust, mis võimaldab leiutajal enda
leiutist või selle kasutamise õigust ainuisikuliselt
müüa, vaid kompenseerida leiutajatele leiutis rahalise auhinnaga
riigikassast
. Macf
ie väitis, et niisugune lähenemine võimaldaks üleliigse
bürokraatia ja piiranguteta kasutusele võtta rohkem leiutisi ja
suurendada konkurentsi leiutistest kasusaavate ettevõtete vahel,
võimaldades sellega madalamaid hindasid lõpptarbijatele.
Macfie ettepaneku kõige nõrgem lüli oli
õiglane kompensatsioon leiutiste eest. Kuidas määrata leiutise
väärtus enne, kui keegi on selle üldse kasutusele võtnud?
Kuidas eristada kasulikke leiutisi kasututest ning kuidas leida piisavalt raha
kõigi nende leiutiste kompenseerimiseks?
Macfie ega teised
patendisüsteemi kaotamise pooldajad ei suutnud nendele küsimustele
veenvalt ja selgelt vastata. Patendid olid aga juba aastakümneid kasutusel
olnud ning olemasoleva süsteemi muutmine
“kasutajasõbralikumaks” tähendas kõigest
täiendusi eksisteerivates seadustes.
Auhindade
tulemusrikas salaelu
Üks esimesi ja tuntuimaid auhindu
kuulutati välja Suurbritannia parlamendi poolt 1714. aastal meetodi eest,
mis võimaldaks peale laiuskraadi määrata ka pikkuskraadi.
Auhind oli oma aja kohta uskumatult suur (20 000 naela 1714. aastal on
umbes 50 miljonit Eesti krooni 2008. aastal) ja pälvis nii ajakirjanduse
kui ka iga vähegi loomingulisema inimese tähelepanu. Lahenduse
pakkujate rahvusele ei seadnud parlament piiranguid nagu ka lahenduse olemusele
– tähtis oli tulemus. Kõige suuremad lahenduselootused
langesid astronoomidele, kellelt loodeti saada taevalaotuse kaart, mis
võimaldaks määrata täpse asukoha. Tegelikult
jõudis esimese tõsiselt võetava lahenduseni aga hoopis
John Harrisoni nimeline kellassepp, kes tuli välja ülitäpse
kellaga, mis tänapäeval on tuntud kronomeetrina.
Auhindade
abil on lahendatud ka teisi probleeme. Nii kuulutasid prantslased 18. sajandi
lõpus välja mitmeid auhindu, sealhulgas toidu säilitamise ja
leeliste saamise uutele meetoditele, ning pakkusid leiutajatele
võimalust patendi asemele saada kas ühekordne auhind või
eluaegne stipendium riigilt tingimusel, et nad loobuvad patendist.
Samas olid kõik enne 20. sajandi algust väljakuulutatud auhinnad
rahastatud keskvalitsuse poolt, mis oli üks väheseid institutsioone,
kus oli piisavalt rahalisi vahendeid. Kahjuks oli enamik valitsusi
eelkäijate otsuste suhtes ükskõikne ja pidevate poliitiliste
muudatuste tõttu kippus auhindade väljamaksmine venima või
üldse ära jääma.
Auhindade
kõrgajastu ja varjusurm
Auhindade kõrgajastu
jõudis kätte koos lennukitega. Uus tehnoloogia ja selle
võimalused lõid olukorra, kus lennunduse arengut sai oluliselt
mõjutada auhindadega. Ühtlasi olid 20. sajandi alguseks mitmed
ettevõtted ja ettevõtjad piisavalt rikkad, et lubada auhindu
tulemuste saavutamise eest, mis avasid neile uusi
ettevõtlusvõimalusi.
Kuna tegu oli eraalgatustega, kus
usaldusväärsus tuli teenida läbinähtavuse ja selgete
saavutustega, siis maksti 20. sajandi esimesel kümnendil välja rohkem
auhindu kui kunagi varem – Atlandi ookeani ületamise, kiirus- ja
kõrgusrekordite nagu ka ohutuse ja isegi naispilootide tulemuste
eest.
Esimesele ja Teisele maailmasõjale järgnenud
keskvalitsuste võimu suurenemise ja tegevuse laienemisega kaasnes
teadus- ning rakendusuuringute rahastamine grantide abil. Selliste arengute
varjus tundusid auhinnad aegunud innovatsiooniajenditena, mis
süstemaatilise teaduse tegemisel ei olnud otstarbekad, ning nad langesid
varjusurma.
Uued auhinnad, uued horisondid
Inspireerituna Charles Lindberghi Atlandi ookeani ületamist kirjeldavast
raamatust otsustas Peter Diamandis luua 1994. aastal uue auhinna ja seda
kauaaegse unistuse teostamiseks – et tavainimene saaks lennata
kosmosesse. X-prize oli mõeldud meeskonnale, kes ületab esimesena
kahe nädala jooksul kahel korral 100 km kõrguse ehk Maa
atmosfääri piiri. 10 miljoni dollari suuruse auhinna võitis
Burt Rutani meeskond 2004. aastal. X-prize’i fondi andmete kohaselt
investeerisid paarkümmend osalenud meeskonda auhinna tagaajamisse kokku
üle 200 miljoni dollari.
Auhinnad on pälvinud viimastel
aastatel üha rohkem erasektori tähelepanu neljal põhjusel.
Esiteks võib olemasolevatele probleemidele olla ootamatuid
lahendusi väljaspool valdkonda, millega tavapäraselt tegeletakse.
Teiseks ei maksta mitte arendusprotsessi, vaid reaalsete tulemuste ja
eesmärkide saavutamise eest. Kolmandaks võimaldab auhind kaasata
inimeste hajutatud teadmisi, mis võib viia ootamatute lahendusteni, ja
neljandaks toimivad auhinnad suurepärase koordineerimis- mehhanismina ehk
sind leiavad lahendusega inimesed, mitte sina ei pea neid otsima.
Peale kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvate auhindade
kütusesäästliku auto või kuule maandumise eest jagavad
sellised firmad nagu Netflix, Google ja InnoCentive väiksemaid auhindu
praktiliste probleemide lahendamise eest keemias, füüsikas,
tarkvaraarenduses ja isegi ettevõtluses mudeli järgi, mis sai
alguse avatud lähtekoodi pooldajate liikumisest. “Bountyde”
ehk pea- või vaevaraha süsteemis suunasid väikesed auhinnad
inimeste piiratud tähelepanu ja aega tarkvaraarendajate arvates
kõige olulisematele probleemidele, olgu see mõni täiendav
funktsioon või vigase koodijupi lappimine.
Tänaseks on
selge, et auhinnad ei asenda patente, küll aga võivad nad olla
heaks vahendiks suurte takistuste ja keerukuste ületamisel, kaasates
sisuliselt kogu inimkonna loova potentsiaali ja teadmised.