(illustratsioon Tarmo Rajamets)

Mis siis, et nad pole võitnud siiani ühtegi sõda peale omaenda siseste. Eesti on märksa paremas seisus. Vabadussõjas ju tegime venelastele ära. Võiks seda kuidagi paremini kuulutada. “Nimed marmortahvlil” oli rohkem häbipuna kui uhkust tekitav vaatamine. Sõjakangelased? Lastakse lõpus kusepausi aegu võsas maha? No kuhu see kõlbab. Keda selline asi innustab ohu korral mobiliseeruma? Seepärast siis tulebki kindlasti tekitada ka üks korralik ja võimalikult palju ajaloolise tõega vabalt mängiv eepiline sõjafilm.

Ise pakun, et peategelaseks võiks olla vana sepp, kes ehitab enda töökohas mõisast varastatud osadega valmis tõelise MECHA. Sellise inimesekujulise roboti, kuhu mahub üks soldat sisse seda kangidest juhtima. Kuna sepp on aga ise vana, siis usaldab ta selle seadme juhtimise enda tublimale pojale, kui see tuleb taadile teatama, et vaenlane on ukse all ja tema kavatseb ka mobilisatsioonist osa võtta.

Edasi võiks tulla hulga hingematvaid lahinguid, kus rahaga ei tohi kindlasti koonerdada. Tsepeliinid Tartu taevas pommitamas kivisilda. Hävituslennukid lendamas kaevikute kohal. Pompoossed massistseenid. Purunevad vene soomusrongid jne. Ja selle kõige keskel siis ähvardava sümbolina kõrguv raudmees. Üks stseen võiks näiteks olla Suurest Tõllust laenatud, kus sepa poeg rebib mingil vene tankil torni küljest ning hakkab siis seda torupidi hoides võõrvägesid kahte lehte laiali peksma. Kassaedu oleks kindlasti garanteeritud mitte ainult meie maal, vaid ülemaailmselt. Visuaalne efektsus ning tobe märul müüb. Mis aga sellest veelgi tähtsam — sedasorti film kasvataks poisikestes patriotismi ja kodumaa-armastust. Neile võiks mingi spin-off’ina luua ka samateemalise multikasarja. Ugri-doom, Pearu-Andrese ja Püha Tõnu kannatused juba patriotismi ei tekita, pigem vastupandamatut soovi üle piiri välismaale emigreeruda. Jänkid on sellest suurepäraselt aru saanud. Viimane aeg meil samuti seda õppida.

Metsavana blogist full-metal-metsavana.blogspot.comEesti filmi päästmine“Eesti filmi päästmine” on Eesti filmi juubeliaastale pühendatud rubriik, kus saavad sõna toredad Eesti inimesed, kellel on tagataskus säravad lood, millest saaks vändata suurepärased filmid.

Aasta lõpus ei tohiks keegi enam öelda, et just lugude puudumise pärast on 100aastane Eesti film niisugune, nagu ta on. Kui sa soovid Eesti filmi päästmisaktsioonist osa võtta ja oma lugu lugejatega jagada, saada see minulugu@ekspress.ee.