Autoga Argentiinas
Jõudnud lõpuks öö hakul Buenos Airese lennuväljale, just enne äikest, mille tume pilv lennukit maandumise eel hirmsasti raputanud on (kujutlust läbistab langemine hiigellinna tuledest moodustuvale hõõguvale vaibale), peale neljateisttunnist katkematut lendu üle Vahemere, Sahara kõrbe, Atlandi ookeani ja Brasiilia selvade, ning seda kõike veel viieteisttunnise hilinemisega, sundööbimisega kuskil sügiskõleda Frankfurdi hotellis, mille Lufthansa, suutmata oma suurt lennumasinat liikuma saada, üsna tüütul viisil, kolmesada lennureisijat pikkades järjekordades rüselema pannes korraldanud oli; jõudnud siis lõpuks peale kõiki neid väntsutusi kohale, tundub teile, nagu oleks lisaks väsimusele ka süda natuke paha ja enam ei tahaks mõni asjade algpõhjus hästi meeldegi tulla: no mis pagan mind küll siia kaugesse maailmanurka ajas. Nähes aga, et piirivalve ei piidle teid umbusklikult ega otsi pikka aega teie passist olematut viisat, lööb hoopis kohemaid oma reipa templi, ning veendudes seejärel, paar sõõmu värsket kevadõhku kopsu tõmmanuna, et vaatamata hilisele tunnile on linnasõiduks kasutada hulgaliselt nii busse kui ka mustkollaseid taksosid, läheb just nagu veidi paremaks. Ja kui siis taksojuht säravasse tangolinna sisse kihutades üsna mitu tangot jõuab ette kanda, markeerides sel viisil linnaosi ja tähtsamaid tänavaid, millele need laulud on sobivalt pühendatud, hakkab teie meeleolu kindlasti tõusma.
Öine Buenos Aires ei maga, nii et kui teil vähegi jaksu leidub, võite ka peale keskööd sukelduda Florida tänavalt hargnevasse uimastavasse melusse, mille üheks kandvaks osaks on muidugi poodidest ja restoranidest kostuvad tundelised tangohelid. Pealekauba sünnib seda muusikat ja tantsitakse selle järgi otse tänavalgi. Tangot on oodatult palju ning õige erineval moel, sellega kombineeritakse nimesid siltidel ja tulikirjadel, see on kaup, mis on lükatud ettepoole plaadi- ja suveniiripoodides. Tangorütmis kepslevad almust paluvad tänavapoisid ja kiigutavad oma sülelapsi maja seinte ääres istuvad emad. Vähe sellest, imelikul kombel tundub teile lõpuks, nagu tõmbleksid ka aknaorvades ja trepikäikudes magavatel kodututel jalad samas taktis, andes nõnda aimdust hoolikalt peidetud helgetest mälestustest või kuskil hingesügavuses pesitsevast õrnast lootusest armastuse ja parema elu järele. Vaid äkitselt lajatav äike sunnib kogu seda eufoorilist pillerkaari enne varavalget tagasi tõmbuma. Restoranide uste ees valvavad lehmatopised jäävad seejärel mõneks hetkeks tardunud olukorra peremeesteks.
Kui tahate surra varahommikul Buenos Aireses, siis tehke seda kindlasti enne seitset nagu ühes Piazzolla tuntud tangoloos. Pärast võib tõesti olla juba liiga hilja, sest kella kaheksa paiku prahvatab teie hotelli ees kümnete tänavapuurijate võimas kanonaad, mis äratab üles surnudki. Mis sellest, et on laupäev, teie tänav on otsustatud just nüüd ja praegu põhjalikult läbi kaevata. Ehkki olete oma reisi plaanides püüdnud nutikas olla, kaob teil seeläbi ikkagi võimalus pääseda raske kohvriga ilma suuremate ponnistusteta otse hotelli vastas teisel pool tänavat asuvasse autorendi firmasse. Tuleb, jumal paraku, ümber kogu kvartali ringi minna, aga isegi sellest pole mingit kasu, sest oma autoga te nagunii kohe garaažist välja ei saa.
Vaadanud kõige toimuvaga leppida püüdes töömeeste puurimistangost hüplevaid lauanõusid ja rahutult võbelevat hommikukohvi ning veendunud, et see summutab täielikult ka TV tangokanali, jõuate järeldusele, et üle jääb vaid kiiresti kohalikku olustikku sisse elada ja linnamöllu viskuda.
Õnneks selgub, et hommikune Buenos Aires on mujal tunduvalt rahulikum ja leiab mahti teile muuhulgas pakkuda isegi kevadiselt värsket nostalgiat. Kui ringi vaatate, kirgastub mõte aeg-ajalt tagasi sinna, kus oli moes art nouveau või ka sellest välja arenenud art déco, veel sagedamini aga viie- ja kuuekümnendate klaasbetooni ihalusse. Igal linnal on oma õitseaeg. Nüüd õitseb Buenos Aires lihtsalt koos oma eksootiliste puudega, mis kujundavad kollaseid, siniseid ja punaseid alleesid. 9. Juuli avenüü keskel oleva hiigelobeliski juures lisavad omajagu punast veel lahtirullitavad loosungid – tänase päeva meeleavaldajad juba kogunevad sellele maailma kõige laiemale tänavale, millel on umbes kümme sõidurida kummaski suunas. Suur osa neist inimestest, kes oma rahulolematuse väljendamiseks tangorütmis trumme põristavad, on kohale toodud üsna ühetaoliste retrohõnguste, aga ikka läikivate ja niklist kiiskavate Mercedese koolibussidega.
Linnarahval ehk porteñodel pole veel suuremat kiiret. Kohvikud avanevad visalt, tänaval teeb muusikat ainult üks umbes kuueaastane verinoor akordionist, kelle kõrval tantsib samaealine tüdruk. Pangad, kus te tahtsite raha vahetada, on kinni mis kinni ega avane ka homme. Eilne päev on lennu hilinemise tõttu maha visatud, üles seda enam ei korja ja raha tuleb vahetada märksa halvema kursiga rahavahetuspunktis ehk gambios. Kes korvab kahjud, küsib teie pragmaatiline meel?
Buenos Aires on tohutu ja väikesed mured ei paista seal välja. Isegi rohkete meeleavaldajate suuremad mured neelab linn üsna ükskõikselt. Igaks juhuks on presidendilossi Casa Rosada ette (mille rõdudelt ilmutas end kunagi rahvahulkadele Evita) moodustatud politseiahelik, aga selle eest ja tagant võib rahulikult läbi kõndida. Meelt avaldatakse ka muul viisil, kasvõi mälestusmärke sodides, ja ennäe, praegugi hüüab üks vana mees väljaku ääres mingeid hüüdlauseid. Võib olla tahab ta äratada kongressihoone esise ratsamonumendi jalamil ja murul kevadpäikeses tukkuvaid inimesi.
San Telmos puudub üldse igasugune ärevus. See on mõnusate tangokohvikute ja pühapäevaste kunsti- ja kirbuturgudega linnaosa, kus jätkub parasjagu ruumi avalikeks tangoetendusteks. Madalate vanade hoonetega ääristatud tänavatel põõnavad koerad, otsekui valvates linnaosa rahu ja sealsamas seisvaid vanu roostetanud ameerika autokobakaid. Kui arvate, et need autod ei liigu, siis te muidugi eksite. Teie üllatamiseks lähevad nad alati rõõmuga liikvele, paistes tänavale lämmatavalt vinget tossu.
Kui ka teie lõpuks oma rendiautoga tänavakaevikute vahelt liikuma saate ja linnast välja proovite sõita, siis peate arvestama, et see võib võtta aega mitu tundi. Piisab väikesest orienteerumisveast ja oletegi tänavaterägastikus lõplikult eksinud. Ehkki esialgu paistab Buenos Aires, nagu ka valdav enamik teisi Argentiina linnu olevat rajatud täiesti korrapäraste ruudukujuliste kvartalitena, kujutavad nad tegelikkuses autojuhile tõelisi lõkse, sest enamik tänavaid on ühesuunalised ning suunavaid märke ja silte neil õieti polegi. Liiklus on tangolikult rahutu ning lisaks veel veidi kaootiline. Argentiinlaste muusikalise kõrva säästmiseks signaali üldjuhul ei anta, selle asemel vilgutatakse oma kindla edasiliikumise soovi väljendamiseks tulesid – see tähendab, et peaksite teed andma. Samaliigilistel tänavaristmikel, aga enamik tänavatest just sellised ongi, tuleb mõistatada, kellel on eesõigus. Parem on mitte kunagi arvata, et see õigus on teil.
Tohutu suurt Buenos Airest ümbritseb omakorda määratu pampa. Osalt on see üles haritud, osalt karjamaaks muudetud. Puid on hõredalt ja pilk ulatub silmapiirini, mille taga on jälle pampa. Ja nii ikka edasi lõpmata pikalt. Vahelduseks esitletakse teile siin-seal imelisi puukobaraid, mille alla on päikesevarju kogunenud kariloomad ning mille ümber jalutavad pikakoivalised nandu-linnud. Mõõtmatute lagendike tuules ja päikeselõõsas ratsutavad karjade kannul vaprad ja vastupidavad gautšod, argentiina kauboid, must kübar peas ning kirju rätik kaela ümber. Vaikselt õõtsub mitme meetri kõrgune pamparohi .
Teedel korjatakse teilt aeg-ajalt raha, aga summad pole suured ja isegi autokütuse madalat hinda arvestades ei lisa need oluliselt sõidukulusid. Mida edasi põhja poole, seda sagedamini tuleb lasta end politseinikel ja sandarmeerial kontrollida. Ühelt poolt on see tänuväärne turvalisust lisav tegur, teiselt poolt aga pole te kaitstud maksujõulist klienti otsiva üliagara korravalvuri eest. Põhjuse trahviraha küsimiseks leiab alati, näiteks tuvastatakse, et teil põlesid lähitulede asemel parktuled, mis te tõepoolest kindluse mõttes igaks juhuks sisse lülitasite, sest teile tundus, et mõnel vastutuleval autol need justkui põlesid. See ei loe midagi, et teie autorenditaja kinnitusel polevat päeval tulesid üldse vaja, nii nagu ei loe ka see, et enamikul autodel laternad tõesti ei põle, kusjuures kõigele lisaks pole paljudel masinatel üleüldse terveid laternaid ja tuledeta sõidetakse sageli ka öösel. Rohkete roostes ja mõlkis masinate küljest ei leia te isegi numbrimärke ning hämaruse saabudes ilmub teedele järjest enam selliseid sõiduriistu, millel ei paista olevat ei uksi, aknaid ega poolt kereplekki. Nende hullumeelselt kihutavate vrakkide katustele ja kastidesse on klammerdunud rohkesti rahvast, arvatavasti tööle või töölt veetavaid põllutöölisi ja karjakasvatajaid. Probleeme kontrollpunktide läbimisega neil igatahes ei teki.
Politseinikega teadagi vaielda ei tasu, eriti kui neid koguneb teie ümber suurel hulgal. Küll aga võite arutada, kui teie hispaania keele oskus selleks mingigi võimaluse annab, kas ähvardav trahvisumma on otstarbekas võtta teile lahkesti tutvustatava trahvitabeli ülemiselt poolelt, kus rahanumbrid ulatuvad tuhandete peesodeni (kroonides kümme tuhat ja enam), või hoopis alumiselt, mis piirdub leebelt sajalistega (ehk mõned tuhanded kroonid). Politseinikud on kannatlikud, aga ka visad ja valmis alati näitlikke õppetunde andma, demonstreerimaks teile asjatundlikult auto lüliteid ja nuppe, mida iga õige autojuht kasutada peab oskama. Õppuse ajal võite näha, kuidas näidisauto ootamatult käivitub ja kontrollpunkti suunas sööstab, litsudes ühe asjamehe õrnalt vastu selle seina. See ei tohiks teid olukorra keerukuse kiuste muhelema ajada. Õige aeg on meelde tuletada, et kui te mõnes lõkslinnas eksinud olete, on politseinikud osutunud headeks abimeesteks.
Teedel varitsevad veel kivid ja praht, nii et terve esiklaasiga pääsemine oleks lausa ime. Parklates, isegi nendes, mille eest te tasute ja seetõttu ekslikult valvatavateks peate, purustavad autoklaase pikanäpumehed, seega tuleb teil kindlasti varuda aega klaasikildude koristuseks ja klaasivahetuseks, samuti uute reisitarvete hankimiseks, kui te ilma äkitselt haihtunud asjadeta enam hakkama ei saa. Võite ju pühendada veel mõned tunnid suhtlemiseks politseiga, kui usute kindlustuspoliisidesse ja oma suutlikkusse selgitada sündmuste käiku ilma kohalikku keelt oskamata.
Elukogemusest rikastatuna häälestate oma vaimu muidugi aegsasti sellele lainele, et teie kulusid korvavad eeskätt ikkagi rohked muljed, mida suur maa pakub. Võtate neid ebamugavaid lisandusi kui reisiga kaasnevat paratamatust ja naudite safarit päikeseloojangul palmi- ja araukaariametsades, kus sahistavad ja turtsuvad nobedad kilbikandjad armadillid ehk vööloomad, veidra väikese londiga tapiirid ja pika londitaolise ninaga sipelgakarud. Jõe ääres võivad teid üllatada maailma kõige suuremad närilised kapibaarad ehk vesisead, aga põhjapoolses soojuses ka üllatavaks ehmatuseks väikesed paarimeetrised krokud kaimanid või isegi nende suguvennad alligaatorid. Mida edasi troopika poole, seda sagedamini näete tuttavaid ahve ja väledaid vöödilise sabaga ninakarusid, kes kõik on enam-vähem ohutud, kuid samas peate tõsiselt valmistuma ka ohtlikuks kohtumiseks puuma või jaaguariga. Põnevust lisavad veel maod, nii mürgised kui ka kägistajad, näiteks mitmemeetrine anakonda, kel meeldib vaikselt vees vongelda. Soode läheduses tuleb seetõttu olla ettevaatlik ja puuõõnsustest on targem eemale hoida. Värvikate lindude hõlmamatut hulka pole üleüldse lootust kirjeldada, aga oleks igati tore, kui leiaksite nende hulgast suure oranži nokaga argentiina rahvuslinnu tuukani.
Argentiina kirdeosa ussijätk, mis on surutud Brasiilia ja Paraguai vahele, pakub tõelist troopilist vihmametsa. Selles selvas voolavad savipunased jõed moodustavad koski, millest vägevamaid annab mujalt maailmast otsida. Brasiilia piiril Iguassu jõel olev kilomeetritepikkune võimas kaskaad kukutab vett mitmes astmes ja enam kui seitsmekümne meetri kõrguselt. Reisijuhid tsiteerivad Eleanor Roosvelti, kes seda loodusimet nähes siira kahetsusega hüüatanud: “Vaene (väike) Niagaara!” Tõepoolest, elamus on kõiki kohalejõudmiseks tehtud pingutusi väärt. Nende mühisevate vete kohale moodustuvad täielikud ja kogunisti topeldatud vikerkaared, millest lendavad läbi piirpääsukesed ja labakäesuurused värvikirevad liblikad, keda vesi vahetevahel neelab. Igal aastal kaob vetemöllu ka mõni arvukatest turistidest, aga enamik neist jääb alles, nii et kui söakust jätkub, võite ikkagi tellida teid põhjalikult läbiloputava paadiretke kose alla või võtta dušši vaateplatvormile pihustuva sooja vee tihedates pilvedes. Kui mitte kohe, siis hiljem taipate nagunii, et fotoaparaat, mobiiltelefon ja kell peavad niisuguse seikluse jaoks olema veekindlad. Argipainest vabanenud aju toodab sellest oivalisest vetemaailmast lahkudes veel muidki huvitavaid avastusi, näiteks et guaranii-indiaanlaste keelset Iguassut annab eesti keeles kutsuda üsna sarnaselt ja suupäraselt jugasuuks.
Argentiina on mitmekesine, aga vahemaad suured. Selvast lääne poole mägedesse jõudmiseks kulub autoga mitu päeva. Nii võib tubli rändaja jõud Chaco kuumade savannide sadu kilomeetreid joonlaudsirgelt läbides raugeda. Kiirelt liikuda ei saa, sest aina köidab miski teie tähelepanu. Teel on ratsamehi, kaarikuid ja põllumasinaid, harv pole mõni äraeksinud kariloom, kelle auto alla jäämist ootavad kannatlikud kullid. Hoiate eemale skunksidest ja nende kaugele lehkavatest laipadest. Hommikuti ummistavad teeääri valgetes kitlites või muus ühtlases koolivormis õpilased. Liikvel on raske punase kebratšopuu koormad, millest välja turritavate tüvede eest tuleb iga hinna eest kõrvale põigelda. Selle puu kõvadus on tuntud, sellest kannatab teha hammasrattaidki.
Ühel hetkel olete sunnitud sedastama, et selleks korraks on vaja edasipürgimine lõpetada ja liituda Buenos Airese poole veerevate lugematute apelsini-, veise- ja muude põllumajanduslike koormatega. Hiigellinna varustamine on katkematu, selline hiid sööb iga päev ära kümneid tuhandeid pudulojuseid, muust suupärasest rääkimata. Põllutööd rabatakse seetõttu kõikjal Argentiinas vastavalt võimalustele: kehvemate põhjaalade punaseid muldi haritakse tihtipeale muistsel viisil härja- või lehmarakendiga ja maaharijate rantšod põllulappide ääres tunduvad vaevu püsti seisvat. Maa keskosas seevastu trumpavad farmid ehk estanciad üksteist uhkusega üle.
Enne Santa Fest algavale kiirteele jõudmist seisab ees veel üks ööpeatus mõne väikese tolmuse pampalinna vähenõudlikus, aga see eest ka odavas (45 peesot ehk umbes 200 krooni) hotellis, mille muudab tunduvalt õdusamaks õhtune mate- või veinijoomine. Matet, seda astelpõõsa yerba lehtedest tehtud indiaanlaste teejooki võetakse Argentiinas sisse õigupoolest igal ajal. Inimesed kannavad kaasas oma joogivarustust, väikest kõrvitsatopsikest, sõelaga imemistoru ja termost kuuma vee jaoks, mida igast söögikohast tasuta saab. Aga võõrast naljalt mate-rituaali ei pühendata, selleks tuleb muidu nii lahkete ja osavõtlike argentiinlastega pisut lähemalt sõbruneda (amigo!). Veinidega on aga lood nõndamoodi, et ehkki neid saab alates kahest peesost pudel (st alla 10 krooni), ei või kvaliteedi, õigemini küll joogikõlblikkuse suhtes olla sugugi sama kindel kui naaberriigis Tšiilis, kus peaaegu iga vein kõlbab suurepäraselt pruukida - vähemalt peale väsitavat reisipäeva. Seega peate oskama kuidagimoodi valida. Saksa traditsioonide kohaselt pruulitud õllele pole üldiselt midagi ette heita.
Rahulikult kulgedes, sealjuures öiseid sõite targalt vältides olete siis lõpuks peaaegu tervelt Buenos Airesesse tagasi jõudnud. Sõidetud tuhandete kilomeetrite järel tunnete end arvatavasti üpris rahulolevana, kuid samas kurvastate kõige selle pärast, mis nägemata jäi: Mar del Plata supelrannad, pingviinide, merilõvide ja merielevantide kolooniad Patagoonia kallastel, Andide seitsme kilomeetri kõrguseni ulatuvad mäeahelikud, Jujuy kandi hiidkaktused (neid väiksemaid õitses küll igal pool). Tuleks läbida veel tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid. Kunagi tahaks seda teekonda jätkata, mõtlete sellal, kui tõsine indiaani mees teid lennuväljale sõidutab.
