Autoga lendama
“Ütle ise, miks mõni kogub marke, teine jälle meisterdab laevukesi pudelisse?” pärib Tartus elav rootsi noormees Urban Ericsson vastuse asemel. Tema tuunib, ehk maakeeli - lõputult täiustab kuldkollast Nissan Skyline’i. Autohullude seas oma “tuunitavuselt” kultusautoks peetav masin on edevasse seisu saadud just kiirendusvõistlusele eelneval ööl ja pakub lennurajal madallendu üritavatele vägilasautodele pelgalt raja kõrval seismisega tõsist konkurentsi.
Omajagu põhjusi kõik säästud auto täiustamise peale kulutada peitub rootsi noormehe lapsepõlves. Urban on pärit Nyköpingi linnast, kus laupäevaöine autodega tänavatel mõõduvõtmine on muu läänemaailma eeskujul noortekultuuri paratamatu osa. “Varem olid Rootsis enam tegijad USA autod, nüüd aga valitsevad seal Jaapani masinad. See Skyline oli muide Rootsi esimene omataoline. Eelmine omanik tellis selle 1995 aastal otse Tõusva Päikese Maalt. Sai veel Nissani tehasest diplomi kaasa.”
Urban lisab, et seda Nissani mudelit toodeti vaid Jaapani koduturu tarvis, mistõttu on tema auto parempoolse rooliga.
Eeskujuks filmid ja arvutimäng
Täiustatud Skyline’i andmetest soostub omanik avaldama vaid hobujõudude arvu – 450. Hinnast ei räägi ta umbkaudugi mitte. “Kallis,” on lakooniline vastus.
Tuunerite unistus Raadi veerandmiili-kiirendusrajale ei lähe, Urbani sõnul sobib see rohkem ringrajasõiduks. “Eestis ma sellega ei võistle.”
“Aga Rootsis?” pärin.
“Ei kommenteeri,” vastab ta naerdes.
Mõningase muhelemise ja laisa võistluse jälgimise peale uurib rootslane, ega ma ole näinud filmi “Kiired ja vihased” või selle järge. Ei ole, vastan ja mainin jutujätkuks arvutimängu “Need for Speed Underground.” “Selle arvutimängu ja filmide vaimus mu auto ümber ehitatud ongi,” löövad automehe silmad äratundmisrõõmust särama. Urbani meelest läks autotuunimine massiliseks just pärast nimetatud autoteemaliste filmide ja autotuunimise arvutimängu valmimist. “Arvutimängu demo on ju täpselt teise filmi alguse järgi tehtud. Inimesed tahavad ikka, et elu oleks nagu filmis. Seepärast autosid tuunitaksegi.” Asjatundja arust on autotuunimisest saanud aina kasvav ja kallinev äri. Seda ka Eestis. Mees räägib veel, et kasvava nõudluse vaimus on ta ka ise väikese tuuningufirma püsti pannud.
Plaan viieliitrine veekaksteist panna
Häiriva lörina saatel rebib lennurajale kaks 80ndate keskpaiku toodetud BMW-d. Üks masinaist hoiab väsinud moel maadligi, selle tagumine põrkeraud püsib kere küljes traadiga. Juhin rootslase tähelepanu, et selliseid vanu “rullnoka BMWsid” ootaks Eestis tema tuuningufirma kliendiks lausa tuhandeid - tänavapilt saaks paremaks. “Nissan” noogutab muiates.
Mu tähelepanu köitnud tumepunase “bemmi” küljeklaasidele on valge värviga kritseldatud number 916. Et auto pärast äsjalõppenud ajasõitu end uuesti rajajärjekorda ei säti, lähen selle juhti ülalmainitud küsimusega tüütama.
Tätoveeritud käsivartega Võsu Enno Tartust tunnistab, et “järele aidatud” autoga on endal kuidagi mõnusam sõita. “Hea tunne, rsk, kui massin rahval pilku püüab.”
“See ju veel ei püüa. Või siis kõva lärmiga, rsk?” norin.
“Einoh, praegu on jah ainult isetehtud leegitoru all, et mootorile rohkem võimu jääks. Õhufiltri asemel on ees ju ka ilge toru kapoti alt väljas. Aga siin võistlusel välimus ei loe... Poole suve peale saab vast välimuse korda. 17st tollised valuveljed just ostsin, neli “spoilat” nikerdan ise ja taha tuleb “evo kuue” tiib,” loetleb turske sell plaane sõiduki välimuse parandamiseks. Samavõrd numeroloogilised on tema ideed ka auto mootoriga: “Plaan oli viieliitrine V12 panna, aga finants…” – Enno ajab näo krimpsu – “talvel sain 2,5se vabalt hingava 135kilovatise R6e. Ise teen nüüd topeltturbod, nähtavasti turbodiisli omad. Ei oska pakkuda, palju siis kilovatte ära tuleb.”
“Kas peale võistluste seda mootorivõimsust veel kusagil vaja läheb?”
“Oh seda võistlemist on ju kogu aeg. Iga laupäeva õhtu laename siia lennuväljale foori ja sõidame…oma 40-50 autot tuleb kokku. Varem sai vana autoturu juures tänaval rallitud, aga politsei sai teada. Nüüd rääkisime lennuvälja ära. Eks omal riisikol ole kõik lubatud,” avab Tartu noorsand kohalikku auto-undergroundi tausta.
Enno paneb oma masinale hääled sisse ja vurab tagasi võistlusjärjekorda. Sedakorda ametliku kiirendusvõistluse ajasõidud hakkavad lõppema, ta tahab oma senise parima aja - 15,4 sekundit veerand miili peale – veel paremaks sõita.
Usun, et "viissada hobust" läheks talle sel juhul tõesti asja ette.
