Betoon enda eest ei räägi
Tänaseks on tants linnahalli ümber peaaegu lõppemas. Hoone on maha müüdud kinnisvarategelinskitele, kes nüüd pingutavad kõigest väest, et kompleks muinsuskaitse nimekirjast maha kriipsutataks. Kui aga minna ajas korraks tagasi, siis kuidas õieti tekkis läinud sajandi 70ndate lõpus idee ehitada suur spordi- ja kultuuripalee, mida hiljem hakati nimetama linnahalliks?
Ega ideed ei tulnudki, lihtsalt anti ülesanne, see oli üleliiduline üritus. Igale poole ehitati parteimaju, poliitharidushooneid. Juhtus olema ka aeg enne Moskva olümpiamänge. Spordihalle rajati Vilniusesse, Alma-Atasse, Kiievisse. Kõik need pidid olema sellised nagu Nõukogude Liidus kombeks, kus peamine oli hokiväljak, mille külge traageldati kõik muu. Siis otsustati, et nüüd on paras aeg rikastada ka Tallinnat sellise suure spordi- ja kultuuripaleega.
Kuidas aga sündis linnahalli omapärane arhitektoonika?
Mul tekkis kerge kahtlus selle hokijama suhtes, sest hoki ei olnud Eestis populaarne. Siin oli vahest paar venelaste meeskonda. Käisime Vilniuse halli vaatamas, kus sain kohalikega päris hästi jutule. Uurisin nende kahe aasta kogemusi. Selgus, et nemad olid hoki jaoks halli kasutanud ainult neli-viis korda aastas. Eestis tulnuks see arv veel väiksem.
Peale selle oleks tulnud hokiväljaku jaoks muretseda kallid külmamasinad, teha veekindel alus. Üritasin hokit spordi- ja kultuuripaleest välja tõrjuda. Spordimehed aga polnud sellega nõus, ka oleks tulnud seda Moskvas põhjendada.
Siis tuli lahendus. Kuna plaanitud linnahalli ette jäi totakas raudtee (kaubasadam töötas täie hooga), siis tuli tuhandeid ja tuhandeid inimesi linnahallini saamiseks hakata üle selle raudtee kupatama. Tekkiski mõte teha mastaapne jalakäijate sild, kuhu alla sobis hokiväljak ehk edaspidine jaahäll. Sellega oldi nõus ja nii sain hokistaadioni kontserdihoonest välja puksitud.
Otsus, et kõige tähtsam on sild ja teises järjekorras tuleb hokiväljak, sai ka Moskvas põhjendatud. Nii sai sellest hokist lahti ja võis projekteerima hakata. Selleks kulus palju aega. Jäähall valmis aasta hiljem.
Mõned arhitektuuriajaloolased on leidnud linnahalli arhitektuuris sugemeid inkade ehituskunstist.
Võibolla ongi. Ei tea, mis kõik inimese alateadvuses võib olla.
Kas seda projekti tuli ehituse käigus ka muuta?
Seda ma ei ütleks. Kui muutmise all mitte silmas pidada seda, et midagi on halvasti tehtud või tegemata jäetud. Ainuke asi, mis täiesti ära jäi, oli lavatehnoloogia. Esiteks tekkis rahaprobleem, teiseks oli olümpiaks valmistumise tõttu tohutult kiire. Ehitusel oli korraga üle tuhande tüübi. Seal olid siis rändkomsomolid ja retsidivistid. See oli veel hullem ehitus kui TOP, mis oli tähsusjärjekorras number üks – siis tulid veel mõned hooned ja kõige lõpuks linnahall, kuhu ajas rahvast kokku üks vene kindral.
Aga nalja sai seal palju. Näiteks põrandategijad valasid põranda, mille üks pool jäi teisest 30 cm kõrgemaks.
Kuidas te suhtute linnahalli ümbertegemisse või koguni lammutamisse?
Parem lammutagu kui lasevad äpudel ümber teha.
Kas enda projekteeritud suurehitis pole nagu oma laps, kelle hingusele minekut oleks võimatu taluda?
Eks linnahall oli ju mõnes mõttes niikuinii surnult sündinud laps. Ta jäi pooleli ja hoolitsemata. Pärast ehituse lõppemist sai tema peremeheks üks ukrainlane, kes pidas palgal 500 inimest, enamikus slaavi päritolu. Juba siis läks ta käest ära.
Tallinna linn on toetanud igasuguseid eraspordihalle ja Saku Suurhalli. Ainukene, kellele ta pole pennigi andnud, on talle endale kuulunud linnahall.
Nojah, ja leidub nimekaid kultuuritegelasi nagu näiteks kustimuuseumi direktriss Marika Valk, kes nõuavad linnahalli buldooseriga kokku lükkamist. Arhitektuuriajaloolane Krista Kodres ei jäta üheski oma artiklis mainimata, kuidas nõukogude ajal projekteerisid kesklinna andetud arhitektid.
Mulle pole sellised artiklid näppu sattunud. Aga välismaa arhitektid peavad linnahalli ainulaadseks arhitektuuriteoseks. Klaasmaju, mida kerkib nagu seeni, on terve maailm täis. Need ei üllata kedagi. Ka meie noored arhitektid ja enamik vanemaidki peavad seda eriliseks hooneks, mida tuleks säilitada. Peale selle sai ta rahvusvahelisel võistlusel "interarch '83" kuldmedali ja auhinna. Ilmselt hirmutab kinnisvarategelinskeid ehitustehniline kvaliteet, mis on allpool igasugust arvestust.
Ma arvan, et sellel ehituskvaliteedil pole tähtsust. Kui teda hakata ümber tegema, siis uute funktsioonide tulekuga oleks ümberehitus nii totaalne, et temast jääks järele sama palju kui ametiühingumajast. Aga kõik muu tuleks uus teha ja kommunikatsioonid sajaprotsendliselt uuendada.
Aga ometi alles hiljuti räägiti veel linnahalli säilitamisest. Linnavalitsus koos linnahalli nõukoguga korraldasid hoone haldamise ideede saamiseks kutsutud arhitektuurivõistluse.
Ega sellest konkursist kasu polnud. Ei saagi olla, kui linnavalitsus otsib kolmanda järgu suvalised arhitektid, annab neile suhteliselt uduse ülesande ja siis mõtleb, et tuleb mingisugune moos välja.
Idee oli jagada linnahall mõtteliselt neljaks, et seda siis vajadusel mitmele arendajale müüa. Nüüd on see müüdud ikkagi ühele, kes kavatseb selle nii või teisiti maha lammutada.
Jagamise mõte oli absurdne. Kuidas oleks võimalik eri ärimehed ühtmoodi mõtlema ja koos arendama panna? See ärimees, kes oleks saanud endale parkla, oleks ilmtingimata tahtnud mitmekordset ehitist, et see ära tasuks, ehkki planeering seda ette ei näe. Üht osa oleks teiseta võimatu arendada.
Linnahall on arhitektuurimälestis. Ka teil kui autoril oleks õigus seda ümber teha vaid muinsuskaitse nõusolekul.
Kõik ehitised on omaniku omad. Omanik võib teha oma omandiga, mida tema tahab. Autorikaitseseadus arhitektuuris ei kehti. See läheks siis ju teiste seadustega vastuollu. Kui aga asi on kuulutatud mingiks arhitektuurimälestiseks, siis omandiõigus delegeerub osalt riigile. Riik saab siis käskida ja keelata.
Mul oleks küll kahju, kui linnahall lammutatakse.
Nojah, ka see läheks maksma oma paarkümmend miljonit, see on ju betoonkonstruktsioon!
