25.07.2008, 00:00
Blogi andis mulle pulmakleidi, aga viis ära peigmehe
Daki (pärisnimega Dagmar Lamp) pihib, kuidas blogi pidamine muutis tema elu.
Kõik algas Tristan Priimäe artiklist Eesti Ekspressis 2004. aasta
veebruaris, kus ta kirjutas blogidest ja blogimisest. Siis oli Eestis vähe
blogijaid, olid kirjutajad, keda ma armastan nimetada “Telleri
koolkonnaks”: Eesti bloginduse pioneerid, enamasti inimesed, kes,
mulle tundus, olid omavahel sõbrad enne blogima hakkamist. Kuidagi
kummaline oli sinna maailma astuda, see tundus olevat mõeldud
ainult privilegeeritutele. Leidsin enda jaoks pisikese pesa aadressil
http://www.kaheksa.com/ (nüüdseks seda enam ei eksisteeri), kus oli
vähe aktiivseid kasutajaid ning kus tundus turvaline oma
online-päevikut pidama hakata. Siis ma veel ei teadnud, millise lumepalli
ma veerema olin lükanud.
Küsimus, mida on mulle korduvalt
esitatud, on miks. Miks oled vabatahtlikult valinud tee endast
anonüümsele ja sageli õelale lugejaskonnale nii avalikult
kirjutada? Ma ei ole osanud sellele vastata ning olen seletanud midagi
blogimise suurtest plussidest, inimeste headusest ja sõnavabadusest.
Nüüd, kui ma olen peaaegu pool aastat blogimisest eemale
hoidnud ning kogu seda maailma enda jaoks ümber mõtestanud, ei tea
ma senini täpselt, miks.
Oma rolli mängib selles kindlasti
edevus, tahe olla tunnustatud ja tähele pandud. Kindlasti on blogimisel ka
teraapiline toime – see aitab end analüüsida ja mõtete
kirja panemine tõmbab sageli peas sirgeks mõned niidid, mis enne
olid sõlmes. Aga peamiselt on tahe blogida keeruline värk, nagu
ütles ühes artiklis tuntud blogija ja kirjanik Emily Gould: tahe
blogida on midagi inspiratsiooni ja vajaduse vahepealset.
Olen
sageli avastanud end juba trükivalmis lausetes mõtlemast,
keerutades peas sõnu, mida võiks mu järgmisesse blogiposti
kirjutada. Ning inspiratsiooni selleks võib anda ükskõik
mis: vigaselt kirjutatud silt poe uksel, kummaliselt käituv tuvi
või viimane tüli boyfriend’iga. Teemadering on lõputu
ning erinevalt ajakirjandusest ei ole sul toimetajat, osakonnajuhatajat ega
Tiit Hennoste “Uudise käsiraamatut”, mida peaks järgima:
oled ainult sina ise ja see, mida sa vajalikuks-oluliseks pead. Ning nagu
enamik blogijaid, pidasin ma ennast oluliseks.
Sõbrast saab blogisõber, blogisõbrast saab
pärissõber
Olin ellu astumas, segaduses ja
sageli depressioonis, ma polnud kunagi olnud õnnelikus ja eluterves
suhtes ning sageli ma kahtlesin, kas mulle üldse ongi armastust ette
nähtud.
Kuidagi areldi hakkasid tekkima esimesed lugejad.
Muidugi olin saatnud sõpradele-tuttavatele oma värske blogi
lingi, kuid keegi ei võtnud alguses vedu. Nüüd ma saan ka aru,
miks: kes ikka tahab lugeda ennasthaletsevat soigumist sellest, kuidas elu
on halb ja et ma oleks parema meelega hoopis vampiir (see oli ühe mu
esimese sissekande teema ning saan nüüd aru, kui tobedalt
see kõlab). Kuid siis ma avastasin nipi, kuidas lugejaid enda juurde
meelitada: inimestele meeldib lugeda iseendast! Ning mu sõbrad on
lõputu inspiratsiooniallikas, nad on homeeriliselt naljakad, iroonilised
ja teravmeelsed ning tänuväärse oskusega ka enda üle nalja
heita. Mõne aja pärast oli mul tekkinud ustav paarisajapealine
lugejaskond ning ka ma ise olin mitmete blogide püsikülaline,
jättes toetavaid kommentaare, võttes üle teiste blogijate
algatatud teemasid, viidates ja aina uusi huvitavaid netipäevikuid
otsides.
Kaheksa-seltskond, kes meil tol ajal tekkis, on andnud
mulle palju kalleid sõpru – nii päris kui virtuaalseid. Me
lugesime teineteise seiklustest ja mõtetest, kirjutasime teineteisele
e-kirju, me ju
tustasime MSNis ja kohtusime kohvikutes. Kui ma ülikooli lõpetasin
ja asusin paaniliselt tööd otsima (olles veendunud, et
minusugusele kogenematule tutvusteta inimesele seda ei leidu), soovitas
üks blogisõber mind oma peatoimetajale ja ma sain esimese
töökoha uudistetoimetajana. Selle võimaluse eest olen
piiritult tänulik.
See, kuidas toimivad need kummalised
blogisõprused, on kirjeldamatu. Tegelikult sa ju neid inimesi ei
tunne. Sa tunned neid selle kaudu, mida ja kuidas nad oma päevikusse
kirjutavad – ning niipalju kui sa tead, võib see kõik olla
puhas fantaasialend, millel pole reaalsusega suurt pistmist. Aga ma olen natuke
naiivselt alati uskunud inimestest esmajärjekorras headust ja ausust, kuni
on tõestatud vastupidist.
Blogimaailma reeglid:
reegleid pole
Samuti eeldasin ma teistest, et nad
käituvad blogides nagu mina: on siirad ja käituvad
internetikeskkonnas viisakalt. Tõsi, kunagi blogimise algusaegadel
sain ma ka oma valusa õppetunni, kui kirjutasin ühest oma
nooruspõlve sõbrannast selja taga natuke liiga tormakalt ja
läbi mõtlemata mitte just väga kenasti. Pärast seda
sain kiirelt selgeks, et blogi ei ole suhete klaarimise koht.
Populaarse blogijana ei tohi sa unustada ka seda, milline võim sul
tegelikult käes on: sa võid ju hetkega luua kellestki väga
vale mulje, teha talle väga haiget ning sageli ei pruugi tal olla vastavas
suurusjärgus kõlapinda, kus talle tehtud halb heastada.
Teine reegel, mida ma olen püüdnud blogides järgida, on
era- ja tööelu mitte segamine. See, mis toimub parasjagu mu eraelus,
ei mõjuta enamasti mu professionaalset käitumist ning pealegi arvan
ma, et pole eetiline kontori kuulujutte, pingeid ja nelja seina vahel toimuvat
avalikult publitseerida.
Peamiselt armastatakse blogides kasutada
“kui ei meeldi, ära loe”-poliitikat. See tähendab
sisuliselt seda, et ma eeldasin enda lugejaskonna olevat rõõmsa
ja toetava sõbraliku inimmassi, kes tulevad mu virtuaalsesse kodusse
selleks, et mu seiklustele kaasa elada, pöialt hoida ja aeg-ajalt
lohutada, kui taas elus kõik halvasti paistab minevat.
Nüüd olen aru saanud, et inimesed käivad lugemas ka puhtast
õelusest, ainult oodates, kuni sa teed vale liigutuse või
ütled vale sõna, et siis kahjurõõmus käsi
hõõruda. Kuid 2006. aastal, kui esimest korda õnnelikult
armusin ja paistsin olevat oma elu armastuse leidnud, ei mõelnud ma
sellele. Siis paistis suhe ja armumine olevat vaid veel üks asi, millest
blogida, mida avalikult analüüsida ja teistele vaatamiseks
välja panna.
Pulmakleit kui välk selgest
taevast
Mu boyfriend sai minu kaudu mõneti
blogikangelaseks: selleks printsiks valgel hobusel, kes lõpuks tuli ja
õnnetu (kuid samas kirjutamises natuke andeka) Daki ära
võttis ja õnnelikuks tegi. Väga lühikese ajaga
järgnes ka abieluettepanek ning paistis, et mu armastuseotsingud on
lõpule jõudmas.
(Blogimine sai muidugi aina hoogu
juurde, sest pulmapaanika on ju samuti üks lõppematu
inspiratsiooni- ja blogimise allikas.)
Tõsi, me ei olnud
väga jõukad ning unistused spetsiaalselt mulle tehtud valgest
kleidist, mida 2007. aasta jaanuaris väga oluliseks pidasin, hakkasid
kaduma, kuni ühel talveõhtul helises telefon.
“Tead, Daki, me pidasime nüüd natuke omavahel nõu ja
otsustasime – sinu nõusolekul muidugi – alustada kampaaniat,
et aidata sul kokku koguda pulmakleidi raha,” ütles
Marta – ka üks inimene, keda õppisin tundma ja
armastama internetipäeviku kaudu. See ettepanek ja mõte oli
nii ootamatu, et lõi mind jalust. Kas tõesti on inimesed minu
pärast selleks valmis? Minu, kes ma pole seda isegi kuidagi ära
teeninud? Või piisaski selliseks inimeste headuseks vaid
sellest, et ma olin truult kolm aastat peaaegu iga päev oma blogi
täiendanud, oma salajasimaidki mõtteid ja tundeid
sõnadeks vorminud ja teistele lugemiseks andnud? Selleks ajaks oli mu
blogi lugejaskond kasvanud ootamatult paari-kolme tuhande külastajani
päevas. Juba ammu ei suutnud ma seda lugejatemassi visualiseerida.
Kes kõik need inimesed olid? Kes iganes nad ka ei olnud, paistis, et nad
tahavad mind aidata ka siis, kui ma polnud otseselt ise abi palunud.
Kui olin oma nõusoleku andnud, järgnes kõik
peadpööritava kiirusega: ilmusid artiklid ajalehtedes, kleidiks
kogutav summa kasvas ootamatult üle kümne tuhande krooni, pulmade
tähtaeg lähenes, samal ajal hakkasime Epp Petronega (samuti
inimene, kellega tutvusin blogimaailma kaudu) kokku panema oma esimesi
raamatuid... Ühel hetkel leidsin, et minu päevad koosnevad
töötamisest, pulmade planeerimisest ja raamatu kirjutamisest,
ning kui õhtul mu tulevane abikaasa ettevaatlikult küsis, et kas ma
teda ka veel mäletan, suutsin talle vaid kähvata, et tal pole
õrna aimugi, millise pinge all ma hetkel elan, ja et üleüldse
võiks ta mind rahule jätta.
Armastav pruut missugune,
kas pole?
Hõivatud blogi-Dakiks olemisega
Olin nii hõivatud blogi-Dakiks olemisega, et ei pannud enam
tähele hoiatusmärke, mis tegelikult ammu teada andsid, et meie suhe
on läbi: armumine sai otsa ja pärisarmastuseks see üle ei
kasvanudki.
Kuid inimesed olid ju kogunud mulle kleidiraha! Ja see
oli ju ometi tõeluseks saanud muinaslugu, see minu elu!
Ühtäkki avastasin end üksinda, tühjaks jäänud
korterist pulmakingituste otsast arvutiga, mille teisel pool ekraani ootasid
tuhanded inimesed minu järjekordsed sissekannet sellest, kui
õnnelik ma olen...
Ning mõni päev hiljem olid
seal ekraani taga inimesed, kes küsisid: “Miks? Mis juhtus? Miks te
lahku läksite? Daki, seleta! Sa oled meile selle võlgu!” See
teema võeti isegi ette ühes foorumis, kus said kokku sajad
“Dakile lähedalseisvad isikud”, kes kõik
“teadsid”, mis oli juhtunud. Issake, järsku olin ma samal
pulgal Paris Hiltoni või Britney Spearsiga – ja see tunne ei
meeldinud mulle sugugi. “Mu lähedalseisvad isikud” tembeldasid
mind kiirelt petiseks ja spekulandiks, kes oli kogu selle pulmavärgi ette
võtnud selleks, et omale pahaaimamatutelt inimestelt kleit välja
petta. Lisaks olime mina ja mu sõbrad muidugi ka paksud ja lollid.
Tõmbusin kookonisse, keerasin oma blogis kommentaarid kinni ja
avaldasin postituse, milles ütlesin, et ma ei arva, et olen
kohustatud detailselt kirjutama, mis täpselt juhtus. Vastasin mures
inimeste e-kirjadele, kus kirjutasin enam-vähem, mis oli toimunud.
Mida aeg edasi, seda rohkem haavad paranesid. Kolisin tagasi kodulinna
ja arvasin, et kõik on möödas. Et mu viis minutit kuulsust on
läbi ja ma saan rahulikult edasi eksisteerida, leida üles mina ise ja
ehk uuesti elu mõttegi.
Daki:
paljastatud!
Järgmine allapoole vööd
löök oli märksa valusam kui see üks suvine foorumijuhtum.
Kuigi olin terve oma blogimise-karjääri jooksul hoidnud eemale
Tähismaade blogist, avastasid mu sõbrad peagi, et
järsku olen sattunud mina seal üheks päevateemaks. Kõik
sai uue hoo, tekkis veel rohkem “Dakile lähedalseisvaid
isikuid”, kes saatsid sinna oma kirju ja arvamusi sellest, kes ma olen,
kellega ma olen seksinud, seksin hetkel või kavatsen seksida tulevikus,
mis juhtus pulmades minu ja nüüdseks juba mu eksabikaasa vahel...
Sama soojaga võeti ette kõik mu vähegi nimega sõbrad
ja sugulased, ning mind “paljastati” täie rauaga.
Praegu tundub see kõik väga naljakas, aga tol hetkel ehmatas see
korralikult ära. Ma olin tõesti arvanud, et blogija on avaliku elu
tegelane täpselt nii suurel määral, kui ta end selleks ise
teeb, ja kuni ta ei teeni sellega elatist, ei ole ta ikkagi päriselt
avaliku elu tegelane, vähemalt mitte ajakirjanduslikus mõttes.
Ning ajakirjanduses küsitakse avaliku elu tegelastelt kommentaare,
kui nende eraelu käsitletakse. Samuti on ajakirjanduseetika koodeksis
punkt, mis sätestab, kui palju võib press tuntud inimese
eraelus surkida. Seal on mitu head ja õilist sellesisulist märget
(näiteks 1.5 – Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi
tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on
tõesti vaja seda informatsiooni teada; ja punkt 4.9 – Inimese
eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse
huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele). Mina oma
ajakirjanikuharidusega, töötanud mitu aastat tabloidis just
täpselt samade asjadega päevast päeva tegeledes, olin siiras
hämmingus. Ma ju ei ole avaliku elu tegelane! Ja päris kindlasti
kaalus minu õigus privaatsusele üles ükskõik millise
avaliku huvi, leidsin ma.
Kahjuks ei kehti blogimaailmas ükski
koodeks. Blogimaailmas ei ole seadusi, siin ei kaitse meid keegi, kui
tuleb välja, et mõne blogija moraal erineb üldsuse omast. Kui
riik üldjuhul saab mind kaitsta laimamise eest, siis blogimaailmas
pole riiki.
Tol hetkel ei osanudki ma end muudmoodi kaitsta, kui
panin oma blogi parooli alla, nii et uusi sissekandeid said lugeda vaid valitud
inimesed. Nüüd olen paroolidest loobunud, olen hoopis hakanud valima,
mida avalikult kirjutan. Enam ei leia ma, et suhe peaks olema üks
blogi peamisi teemasid, kuivõrd suhted on niigi nii haprad, et igasugune
avalikkuse surve võib neid ohustada.
Kas blogija on
avaliku elu tegelane?
Blogijad ei peaks üldse olema
avaliku elu tegelased. Blogi on ju isiklik päevaraamat, kus me
avaldame oma tundeid, tegevusi, lemmikharrastusi, mõtteid, arvamusi.
Minu meelest on privileeg, et meil on olemas selline nähtus nagu blogimine
ja et aina rohkem ja rohkem inimesi püüavad end igapäevaselt
kirjalikult väljendada.
Nobel leiutas ka dünamiidi ning
tahtis, et seda kasutataks ainult headel otstarvetel. Kuid kui siin, Metsikus
Läänes, ei kehti ühedki seadused, siis peame me ise olema
piisavalt head, eetilised ja õilsad ning need seadused looma ning neist
kinni hoidma.
Mulle meeldis väga blogija Marta kirja pandud
mõttetera, et ta tänaval kõndides eeldab, et vastutulev
inimene ei ründa teda noaga. Mina eeldan seda ka – suurem osa
inimestest ilmselt eeldab, muidu ei saaks ju elada.
Nüüdseks on tormid minu isiku ümber jahtunud, kuigi ma annan
endale aru, et seda artiklit kirjutades võin ma uue sõja
põhjustada. Aga ehk aitab minu kogemus teistel õppida ja mitte
teha samu vigu.
Praegu olen ma enda jaoks blogimise
põhitõed ümber mõtestanud. Tõsi, oma eraelust
ja suhtest kirjutada tundub ahvatlev (ning eriti ahvatlevad tun
duvad lugejanumbrid), aga on asju, mis peaks jääma kahe inimese
vahele. Väga raske on jääda enda ja oma kalli inimese vastu
ausaks, kui sinu elu dikteerib lahtine internetibrauseri aken, kus vilkuv
kursor ootab uut ja põnevat sissekannet.
Mu kaotusterada,
mis sai alguse eelmisel suvel, kestab justkui senini, sest pulmalaen ootab
maksmist hoolimata sellest, kas mul on hetkel töökoht või
mitte. Mu blogi loeb taas väike ja turvaline arv inimesi, kellele ma iga
päevaga aina rohkem julgen taas kirjutama hakata. Kuid iga kord hoolikalt
mõeldes, ega mu sõnad mulle endale või kellelegi teisele
kunagi tulevikus haiget ei või teha.
Kes on Daki?
- Dagmar Lamp, hüüdnimega Daki, on sündinud 11. veebruaril 1984 Tartus.
- Lõpetas Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna 2005. aastal. Töötanud väljaannetes Roheline Värav ja SL Õhtuleht.
- Pidanud aadressil daki.tahvel.info virtuaalset päevaraamatut alates veebruarist 2004.
- Oma blogi põhjal pannud kokku raamatu “Daki.Elab.Siin”, mis ilmus 2007. aastal.
- Koos Epp Petronega on kirjutanud raamatud “Õun ära süüa?” ja “Meestest, lihtsalt”.
- Praegu vabakutseline. Elab Tartus. Kirjutab koos Epp Petronega raamatut “Naistest, lihtsalt”, mis peaks ilmuma tänavu aasta lõpus.