Cannes’is sees

Jaan Ruus peab tänavust filmifestivali tulemusrikkaks, kuid kahtleb peaauhinnas.

Peale Oscarite on Cannes meedias järgmine ulatuslikult kajastatav filmiüritus, filmikunsti seisukohalt muidugi palju olulisem, hoolimata sellest, et enamik siin näidatavaid filme ei jõua kaugemale nn arthouse-kinodest. Berliin, Veneetsia ja Toronto tulevad mõni samm järel. Ka Sundance USAs, mis pühendub uute annete avastamisele Ameerika mandril.
Esimene nädal seekordses Cannes’is möödus suhteliselt rahulikult. Teisel päeval nii aplodeeriti kui ka vilistati Argentina päritoluga prantsuse reissööri Gaspar Noé filmile “Pöördumatu”. Kättemaksu, täpsemalt, teo ja tagajärje vahekorda vaatlev film koosnes vaid mõnest käsikaameraga üles võetud episoodist. Tegevus algas lõpust ja sisaldas kaht julma stseeni: kümneminutist vägistamist tänavatunnelis koos naise silmnäo purukspeksmisega vastu asfalti ning kättemaksuks vägistaja pea purustamist tulekustutajaga SM-klubis. Festivalisaalist asutas vippe lahkuma kümne minuti möödudes. Cannes sai oma skandaali.
Esimese nädala lõpul oli raske auhindu ette näha. Ameeriklase Michael Moore’i “Colombine’i keeglimäng” oli provotseeriv ja irooniline sotsiaalne uurimus tulirelvade kultiveerimisest USAs ja tähendas seda, et pärast 46 aastat võtab Cannes kavva dokumentaalfilme. Inglise filmis “Kõik või mitte midagi” arendas Mike Leigh oma sotsiaalset realismi: poja südameataki järel hakkab taksojuhi üksteisest võõrdunud pere jälle teineteist armastama. Ilmekalt portreteeritud töölisolustikku asetatud tegelased olid minu jaoks veidi liiga teatraalsed, see polnud uus ega parim Leigh, kuigi leidus kriitikuid, kes pidasid filmi lõpuni festivali parimaks.
Praegu Lähis-Idas toimuvad sündmused lisasid reljeefsust Iisraeli ja palestiinlaste filmidele. Iisraellase Amos Gitai “Kedma” esitab pilte Palestiina relvadega hõivamisest 1948. aastal, seekord just Ida-Euroopa juutide poolt, kuid jääb ilmetuks juudi arhetüüpide esitajaks. Seevastu araablase Elia Suleimani “Jumalik interventsioon” (ametlikult Prantsuse/Maroko/Saksamaa/Palestiina, esimene Palestiina film konkursis üldse) oli “tundlik, naermaajav ja uudne vaade komplitseeritud valupunktidest ja sellest tulenevatest traagilistest järeldustest”, kui tsiteerida FIPRESCI auhinnasõnastust. Tegu oli karaktervinjettide kogumiga palestiinlastest ja juutidest, tegevus koondus teineteist armastavale araabia noormehele ja neiule, keda lahutab Iisraeli piiripunkt. Araablaste elu Iisraeli okupatsiooni all on esitatud emigreerunu irooniaga (Suleiman elas üle kümne aasta USAs), juudi sõdurite tegemised aga vaikse ja salvava irooniaga. Film vajutab palestiinlaste jaoks õigetele klahvidele, jättes määrimata nende käed. Iisraeli kriitikute arvates keelavad sealsed võimud selle oma territooriumil, mille jaoks see ju õieti oligi.

Parajaks pettumuseks oli Roman Polanski “Klaverimängija” (Poola/ Saksamaa/Inglismaa). Hästi tehtud ja õilis, aga küllalt lame lugu Varssavi raadio klaverimängijast, kes koonduslaagrist pääsnuna elab põgenikuna maatasa tehtud Varssavis. Teda aitab saksa ohvitser. Aluseks 88aastasena surnud Wladyslaw Szpilmani memuaarid. “Klaverimängija” näeb välja kui kümme- kakskümmend aastat tagasi valminud klassikaline film. Peamine pole siin film ise, vaid aeg, mida ta kajastab, ja holokaust kui niisugune. Sellepärast kõneles ka ajakirjandus peamiselt reissöör Polanskist ja vähem filmist. Poola ajakirjandus oli muidugi rõõmus, et Cannes’i peaauhinnafilm pühendus poola ajaloole ja et Polanski tegi üle 40 aasta filmi jälle Poolas, filmina aga pidas näiteks ajaleht Rzeczpospolita seda konventsionaalseks ja kõike muud kui kaasakiskuvaks.
Seevastu soomlase Aki Kaurismäki film “Mees ilma minevikuta” oleks kahtlemata väärinud Kuldset palmioksa. Hoobist pähe oma mineviku täiesti ära unustanud mees langeb ühiskonna põhjakihtidesse, kuid suudab säilitada eneseväärikuse, leida armastust ja taasleida koha siin päikese all. Vähesed maailma lavastajad on suutnud õnnetute tööinimeste (siin juba mitte Teine, vaid Kolmas Soome!) elu käsitleda sellise soojuse, lugupidamise ja huumoriga, kui seda teeb Kaurismäki. Laadilt on film teatava võõrandunud melodramaatikaga tembitud segu Bressonist ja Renoirist, ja tegelased suhtlevad nii, nagu teeks seda kivinäoline Buster Keaton.
Häid meesrolle oli palju, alates ameeriklasest Adrien Brodyst juudipianistina “Klaverimängijas” ja Timothy Spalli oidipuse kompleksiga noorukist Glasgow’ vaeses äärelinnas Ken Loachi filmis “See magus iga – kuusteist”. Ameeriklase Alexander Payne’i filmis “Schmidti asjus” tegi Jack Nicholson ühe oma elu parima osana tõelise tour de force’i, mängides keskklassi ametnikku selle pensionilemineku esimestel päevadel. Ralph Fiennes oli veenvalt vaimuhaige David Cronenbergi “Ämblikus” ja Timothy Spall ehtne vaesepatuse oleku ja näoga Londoni taksojuht Ken Loachi tragikomöödias “Kõik või mitte midagi”. Et meesosa auhind belglastest vendade Jean-Pierre ja Luc Dardenne’ide filmi “Poeg” peaosalisele Olivier Gourmet’le läks, oli üllatav, kuid siiski mõistetav. 1999. a Kuldse palmioksa võitjad (“Rosetta”) olid teinud psühholoogilise draama puusepast, kelle töökotta määratakse pärast vanglakaristust nooruk, kes tapnud puusepa enda poja. Puusepp teab asjaolusid, nooruk mitte.
Filmi jooksul loobub puusepp kättemaksust noormehe suhtes, kes ilmselgelt on hävitanud tema elu. Kummagi tegelase suhtes ei näita lavastaja üles poolehoidu.

Huvitav on see, et valdavalt on mees üles võetud külje pealt ja selja tagant käsikaameraga, mis loob neutraalse suhtumise, kuid annab piiluvat pinget. Ka reiiauhinna võitnud filmid põhinesid oluliselt näitlejamängul: Paul-Thomas Andersoni filmis “Nokaudis armastus” esitas Ameerika koomik Adam Sandler introvertset ametnikku, keda valdavad äkilised vägivalla- ja romantikasööstud, korea näitleja Choi Min-Sik filmis “Chihwaseon” mängis veenvalt ühiskonna reegleid rikkuvat avangardset kunstnikku Ohwoni (1843–1897). Kummalgi lavastajal polnud see aga nende tugevaim töö.
Väga heade naisosade valik nii suur ei olnud. Miranda Richardson esitas Cronenbergi filmis “Ämblik” kolm täiesti erinevat rolli (Madonna/Lits/Matroon), Lesley Manville mängis taksojuhi närbunud abikaasat inglise filmis “Kõik või mitte midagi” ja Ariana Ascarde naist, kes ei suuda teha valikut kahe mehe vahel prantsuse lavastaja Robert Guédiguiani filmis “Marie-Jo ja tema kaks armastust” (Guédiguian on meile tundmatu lavastaja, mullu sai ta Euroopa kriitikute auhinna sotsiaalpoliitilise filmi “Elu on rahulik” (La ville est tranquille) eest.

Kati Outineni vähenõudliku, kuid üdini moraalse päästearmeelanna pärjamine soome filmis “Mees ilma minevikuta” tuli üllatusena ja võis olla mõjustatud sellest, et ürii, loobudes filmile Kuldse palmioksa andmisest, otsustas lisada teatava kompensatsiooniauhinna. Kaurismäki film on meespeaosalise film, naisosa selles on sisuliselt kõrvalosa. Üllatuslik või mitte, igatahes vääris Outineni nappide, kuid selgete vahenditega antud moraalne soome naine seda preemiat. Outinen on kandnud kõik Kaurismäki filmide parimad naisosad.
See, kes üriides on olnud, võib kujutleda, kuidas Kuldset palmioksa jagati. Kindlasti tahtis suur osa üriist peaauhinda Kaurismäki filmile “Mees ilma minevikuta” (oli üldine arvamus: Lynch peab seda filmi hindama kõrgelt). Teine osa üriist tõstis naljakat ja päevakajalist “Jumalikku interventsiooni”, ja kindlasti oli neid, kes sõdisid Paul-Thomas Andersoni originaalse “Nokaudis armastuse” eest. Kui kokkulepet ei leita, kerkib sellistes vaidlustes harilikult esile kandidaat, millega siis kõik nõustuvad. Selleks sai olla “Klaverimängija”. Kinematograafiliselt tagasihoidlik, inimlikult väärikas, poliitiliselt aktuaalne. Ja reissöör väärib auhinda. Kõik läks oma kohale. Vaidlusalused said ülejäänud auhinnad, “Mehele ilma minevikuta” anti kompensatsiooniks veel naisosa preemia. Kuid eks see ole vaid oletus. Sest levisid ka jutud ürii esimehest David Lynchist, kes oma filme teeb ebatavaliselt, kuid teiste üle otsustades on konservatiiv.
22filmise konkursiprogrammi autoreiks olid küllalt “teenelised” lavastajad. Nende keskmiseks vanuseks tuli 53 aastat. Kui mullune festival oli väärikas, kuid mitte eriti tähelepanuväärne, siis tänavu jäi sõelale vähemalt kuus-seitse filmi, mis võivad ladestuda klassikaks.

55. Cannes’i filmifestivali auhindu

Kuldne palmioks: The Pianist, rež. Roman Polanski
Grand Prix: Mies vailla menneisyyttä, Aki Kaurismäki
Naisosa auhind: Kati Outinen (Mies vailla menneisyyttä)
Meesosa auhind: Olivier Gourmet (Le fils)
Režiiauhind: (ex aequo): Im Kwon Taek (Chihwaseon); Paul-Thomas Anderson (Punch-Drunk Love)
Stsenaariumiauhind: Paul Laverty (Sweet Sixteen, Ken Loach)
Žüriiauhind: Elia Suleiman (Yadon Ilaheyya / Divine Intervention)
Festivali 55. aastapäeva auhind: Michael Moore (Bowling for Colombine)
Lühifilmide Kuldne palmioks: Eso´ uta´n, Péter Mésza´ros
Rahvusvaheline kriitikute auhind: Elia Suleiman (Yadon Ilaheyya)
Oikumeenilise žürii auhind: Aki Kaurismäki (Mies vailla menneisyyttä)

Režissöör kui jalgpallitreener

Cannes’i võistlusprogrammis esitatud iraanlase Abbas Kiarostami “10” oli üks kõige minimalistlikumaid töid, mida mul on olnud võimalus näha. Seejuures oli film täismetraažiliselt mõjuv.
Selles oma kaheteistkümnendas mängufilmis loobus Kiarostami kogu kaameratiimist ja kasutas vaid kaht sõiduautosse kinnitatud väikest DV-kaamerat. Film seisab koos autot juhtiva naise kümnest vestlusest: neli neist oma väikese pojaga, kes elab isa juures, ja kuue eri sotsiaalset päritolu naisega, keda ta autosse võtab. Vestlused tunduvad ehtsad. Kogu kinematograafia on taandatud miinimumini, see on ühe-mehe-sõu, kus režissöör on nii stsenarist, operaator, monteerija kui ka produtsent. Kiarostami kasutab edukalt digikaamerat väikeses ruumis. Nii minimalistlikult pole filmi veel keegi teinud. Autos on vaid kaks kaamerat ja kaks vaatepunkti, mis montaažis aeg-ajalt vahelduvad. Autojuht ja küsitleja, mehest lahku läinud naine, taotleb leida meelerahu meestekeskses ühiskonnas, kus naiste õigused on pidevalt jalge alla tallatud, kus mehed on truudusetud ja armastus näilik. Küsimus seksuaalvajaduste rahuldamisest viib laiemate meeste-naiste suheteni, kus kandev osa on traditsioonidel, aga ka ärilistel suhetel.
Kiarostami kinnitas, et on püüdnud loobuda kõigist “hariliku kino” koostisosadest. Tema arvates tegutseb siin režissöör nagu jalgpallitreener: ta peab peaaegu kõike tegema enne, kui kaamera käima läheb.
J. R.