"See on mõrv ja inimrööv!" Need jäävad Karl Linnase viimasteks sõnadeks Ameerika ajakirjanikele, kui New Yorgi politseinikud teda vägisi Kennedy lennuväljale talutavad. Veel lennuki trapil teeb oma valge habemega jõuluvana meenutav mees viimase meeleheitliku katse lahti rabelda.

Pääsu ei ole. Politseinikud topivad ta Tšehhoslovakkia lennukisse, mis võtab kursi Euroopale. Prahas ootab ees ümber­istumine lennuks Moskvasse.

22. aprillil 1987 jõuab Linnas Aerofloti erireisiga Tallinna. Eesti Televisiooni kroonikakaadritel on näha, kuidas ta lennuki trapist ise alla tuleb. Läbi KGB-laste piiramisrõnga sammub vanamees teda ootavasse helesinisesse mikrobussi.

ETV klipil ei ole heli, kuid Linnas ei paista midagi ütlevat.

Jääb mulje, et 67aastane endine Tartu koonduslaagri ülem on oma saatusega leppinud. Teda ootab mahalaskmine.

Eesti Ekspressi poolt Ameerika Ühendriikide rahvusarhiivist hangitud dokumendid heidavad Linnase juhtumile hoopis uut valgust. Tegemist on Luure Keskagentuuri CIA, Föderaalse Juurdlusbüroo FBI ja Välisministeeriumi paberitega, mille salastatus kustus mõne aasta eest.

Kõige huvitavamaks osutub eestlastega tegelenud CIA allüksuse SR/2/Baltic/Estonia töötaja memorandum oma ülemustele. Dokument on koostatud 13. oktoobril 1961. Kaks päeva varem sai USA Moskva saatkond venelastelt noodi Linnase väljaandmiseks.

CIA kogus infot korp! Vironia liikmete nimekirjast
CIA ei teadnud Linnasest mitte midagi. Andmekogus leidus tema kohta vaid üks viide. Paraku oli vastav paber hävitatud ja agendid pidid hakkama tema kohta nullist infot koguma.

Tartu üliõpilaskorporatsiooni Vironia vilistlaste nimekirjast saadi teada mehe sünnipäev ja elukoht New Yorgis. Samuti fakt, et tema matemaatikaõpingud ülikoolis olid jäänud pooleli.

"Usutavasti pole Linnasel olnud minevikus mingeid kontakte CIAga," kirjutas memorandumi autor. Kuigi dokument ise on nüüd avalik, hoiab CIA selle koostaja nime endiselt saladuses.

Kes iganes ta oli, väliseestlane või ameeriklane, otsustas see CIA agent järgmiste ridadega Tartu koonduslaagri ülema saatuse: "Ei arva, et CIA peaks selles küsimuses midagi ette võtma."

Nii jäi Linnas ilma ainsast eestkostest, mis oleks suutnud teda Ühendriikides reaalselt aidata.

KGB kutsub kindralit koju
Ometi oli CIA Moskva aktiivsuse pärast vägagi mures. 1961. aasta algusest ilmus Kodu-Eesti ajakirjanduses üha rohkem lugusid Läänes redutavatest "sõjaroimaritest", "kvislingitest" ja "Saksa fašistide käsilastest".

Üks neist oli 64aastane Eesti Leegioni moodustaja Johannes Soodla. Saksa väejuhatuselt kindralmajori pagunid saanud Soodla oli kõrgeima auastmega eestlane Kolmanda Reich'i teenistuses.

Esimene Ameerika luure raport tema kohta valmis augustis 1945. Selle allikaks on märgitud "tavaliselt usaldusväärseks" peetav eestlaste juht Rootsist. Too iseloomustab kindralit kui Prantsuse sõjaväeakadeemias õppinud demokraatlike vaadetega meest.

Ent sõjas hakkas Soodla uskuma Adolf Hitleri võitu, pühendades selle saavutamisele nii oma võimed kui ka positsiooni.

"Nii põhjustas ta tuhandete noorte eestlaste elude ohverdamise Saksa armees," kurtis väliseestlasest informaator ameeriklastele.

Soodla ei jätnud külmaks ka venelasi, kes saatsid talle aeg-ajalt Eestist kirju: "Kindral, miks sa koju ei tule? Me teame, kus sa oled!"
Kas Soodla teab midagi?

Alates aastast 1952 juhatas Soodla Põhja-Itaalias Triestes Ülemaailmse Kirikute Nõukogu kutsekooli. CIA agendi "Aegorilla" väitel tegi kindral koostööd Ameerika luurega.

1955 juhtis Soodlale tähelepanu
C. D. Chamberlain, kes töötas Saksamaa ülesehitamist korraldava USA ülemkomissari kontoris.

Kindrali väidetavas natsilembuses ei näinud ta takistust: "Mis iganes poliitikat ta enne tegi, ma arvan, et Soodla võib omada meile kasulikku teavet." Chamberlaini huvitasid kindrali teadmised Venemaast.

Peagi asus Soodla Los Angelesse elama. 1961. aastal hakkas Moskva raadio oma Põhja-Ameerikale suunatud saadetes rääkima temast kui fašistist.

See oligi põhjus, miks CIA käsitles kindralit Linnasega samas memorandumis. Dokumendi autor tegi ettepaneku kaitsta Soodlat ainult siis, kui ta pakub agentuurile huvi.

CIA arhiivist otsiti üles Soodla toimik. Pärast sellega tutvumist kirjutas keegi salateenistuja memorandumile käsitsi märkuse: "Puuduvad andmed Ameerika luuretegevusest."

Pole teada, kas CIA hinnang mõjutas Soodla otsust Saksamaale tagasi kolida. Ta suri 1965. aastal.

Linnas polnud CIA-le mitte punast krossigi väärt. Soodla kujutas endast suurt küsimärki. Vähemalt üht eestlast tuli aga iga hinna eest hoida.
"Pole võimatu, et sovetid tahavad tulevikus nõuda Eduard Reissaare välja­andmist," seisab ettekandes.

Plaan salaagendi päästmiseks
"Kuna Reissaar on SR/2/Balticu lepinguline agent ja on täitnud mitmeid ülesandeid, võib olla mõistlik teda selle võimaluse eest hoiatada. Siiski, kuni praeguse hetkeni ei ole vähimatki märki, et sovettidel oleks sellist plaani."

62aastane kolonelleitnant Reissaar oli juhtinud Eesti lennuväedivisjoni. Pärast juunipööret töötas ta mõne kuu Punaarmee varustusvalitsuses.

Sakslaste ajal sai temast Hjalmar Mäe moodustatud Eesti omavalitsuse politseiülem.Ühtlasi tegi Reissaar koostööd Saksa sõjaväeluure Abwehriga.

Sõja lõpus Saksamaale pagenud Reissaar lõi peagi head sidemed USA okupatsioonivõimudega. 1949. aastal sõitis ta perega New Yorki elama. Mida ta CIA heaks täpselt tegi, on tänaseni saladus.

Hruštšovi ajal Eestis trükitud propagandistlikes raamatutes ilmus Reissaare nimi koos Linnase ja Soodlaga. Ühegi kindla roimaga meest ei seostatud.

CIA jaoks poleks sel olnud ka tähtsust. Punaste-vastases võitluses moraalist ja eetikast ei räägitud.

CIA tegevuskava Reissaare võimaliku väljanõudmise puhul oli järgmine. Luure­agentuur pidi võtma ühendust pädeva riigiasutusega ja selgeks tegema, et mehe loovutamine ei tule kõne alla.

Ühtki sellist nõudmist Moskva ei esitanud. Eesti kaitseväe kolonelleitnant, CIA agent Eduard Reissaar suri kõrges vanuses 1989. aastal Floridas.

Lapsed heitsid isa tuha sinimustvalge lipuga jahi pardalt merre, et lained selle kodumaa rannale kannaksid.

Valetamine maksis Karl Linnasele elu 

  • Kui Moskva nõudis 1961 Karl Linnase väljaandmist, ei võtnud seda Ühendriikides keegi tõsiselt. Olukord muutus pärast 1962. aastal Tartus toimunud kohtuprotsessi, kus ta surma mõisteti.
  • Tagaselja kohtu alla antud Linnast kaitses juurakorüfee Ilmar Rebane: "Isiklikult peksis ta harva ning tulistas üksnes hauas lamajate pihta, kes ilmutasid veel elumärke."
  • Nõukogude andmetel tapeti 1941-1941 Tartu koonduslaagris 12 000 inimest. Eesti uurija Riho Västriku arvates on see liialdus: koos Lätist toodud vangidega võis ohvreid olla kuni 4000.
  • Linnas ise rääkis ajakirjanikele, et koonduslaagri eest vastutavad sakslased: "Mida nad inimestega tegid, meie ei tea."
  • 1960ndatel hakkas Linnase kohta käivaid ettekandeid lugema FBI vastuluureülem William C. Sullivan isiklikult. Muidu tegeles ta president John Kennedy, tema venna Roberti ja Martin Luther Kingi mõrvajuurdlustega.
  • FBI tegi kindlaks, et USAsse saabudes vaikis Linnas koonduslaagriülema ameti oma CVs maha. Just see vale viis aastaid hiljem USA kodakondsuse äravõtmiseni ja väljasaatmiseni.
  • Linnasega tegeles prokurör Rudolph Giuliani, kes sai kuulsaks New Yorgi 2001. aasta terrorirünnaku aegse linnapeana.
  • Linnase surmaotsus jäi täide viimata. Ta suri juulis 1987 Leningradi vangla haiglas.
  • Eestiaegse sõjakooli toimikust leiab Linnase iseloomustuse: "Jääb kord tehtud otsuse juurde kindlalt püsima ja vastutab tagajärgede eest."