Demokraatia 2.0. Islandi õppetunnid

Neli aastat tagasi jõudis Islandi ühiskond sarnase keemispunktini nagu Eesti praegu. Selle tulemusena kirjutas rahvas uue põhiseaduse.

Sügisel 2008 tabas Islandit finantskrahh. Aastaid maailma kõrgeima elatustasemega riikide seas olnud Island seisis silmitsi pankrotiga. Süüdlasena nägid paljud riigi äri- ja poliitilist eliiti. Pankade juhid olid süüdimatult välja laenanud summa, mis võrdus riigi kümnekordse SKTga. Riigi juhid lasid sel toimuda ega võtnud midagi ette. Vastutust ei tahtnud aga keegi võtta.

Finantskriis eskaleerus usalduse ja demokraatia kriisiks – ei saa ju olla nii, et laev hakkab põhja minema, aga kapten ja tüürimehed olid puu otsas. Eliidi ülbus, tahtmatus vastutada ja aru anda tõi rahva tänavatele. Nn pottide ja pannide revolutsioon algas loomeinimeste eestvedamisel 11. oktoobril 2008. Aga kui Eestis oli üks meeleavalduste laine, siis Reykjavíkis koguneti paarkümmend korda parlamendi ehk Althingi ette meelt avaldama: peeti kõnesid ja kolistati potte-panne. Vahel läks rüsinaks ja inimesi arreteeriti.

Järjepidevus viis sihile: 26. jaanuaril 2009 astus valitsus tagasi. Võimule sai vasakpoolne koalitsioon.

Rahvakogu lõi aluse muutusteks

Islandil oli algusest peale selge, et lihtsalt võimuvahetusest ei piisa. Vaja on põhimõttelisi muudatusi riigi valitsemises: rohkem läbipaistvust, kaasamist ja aruandekohustust. Leiti, et selleks on vaja muuta Taanist üle võetud ajast ja arust põhiseadust.

Kui meil kutsus president pärast hartat ja meeleavaldusi kokku koosoleku, kus pandi paika plaan edaspidiseks, siis Islandil toimus midagi meie “Teeme ära” mõttetalgutega võrreldavat, kuid “Ühtse Eesti suurkogu” mastaabis. 2009. aasta lõpus tuli kokku Þjóðfundur ehk Rahvakogu.

Ligi 1200 inimest valiti sinna juhuslikkuse alusel rahvastikuregistrist, võttes arvesse, et vanust oleks üle 18 ja kõik vanusegrupid oleks võrdselt esindatud. Lisandus veel ligi 300 vabakondade jt ühenduste esindajat. Inimesed pandi istuma 160 ümmarguse laua taha ja päev otsa kestnud arutelude tulemusena tuli iga laudkond välja ideede ja põhimõtetega, mis nende arvates peaks uues põhiseaduses kajastatud olema.

Rahvakogu tulemus oli erakordne: 30 000 mõtet, mis võtsid enda alla 700 lehekülge – kaemus islandlaste hinge. Sellega loodi alus uue põhiseaduse tegemiseks n-ö rohujuuretasandilt. Tegu oli tõenäoliselt maailmas esmakordse juhtumiga, kus rahva statistilist läbilõiget mitte ei küsitletud, vaid inimesed toodi kokku ja pandi mõtlema. Enamik kulusid kaeti annetustest, korraldustöö tegid vabatahtlikud.

Uue põhiseaduse loomine

Seejärel toimusid Põhiseadusliku Assamblee valimised, et 522 kandidaadi seast, kelle hulgas oli nii rekkajuhte kui professoreid, välja sõeluda 25 inimest, kes Rahvakogu ettepanekute põhjal kirjutaksid uue konstitutsiooni projekti. Kohe tekkis tagasilöök: võimult tõrjutud parempoolsed vaidlustasid valimised Ülemkohtus ja need tunnistati mõningate formaalsuste rikkumise tõttu kehtetuks. Probleem lahendati nii, et Althingi määras 25 enim hääli saanud kandidaati Põhiseaduslikku Nõukokku, millele tehti ülesandeks valmistada nelja kuuga Rahvakogu ettepanekute põhjal ette uue konstitutsiooni kavand.

Eksvälisministri Jón Baldvin Hannibalssoni sõnul on oluline, et kogu protsess oli läbipaistev ja kaasav. “Nõukogu istungid olid avalikud. Igaüks sai internetis omapoolseid ettepanekuid teha ja teisi kommenteerida,” märgib Hannibalsson. Kokku laekus 3600 kommentaari ja 370 ettepanekut.

Samal ajal avaldas Althingi erikomisjon 2000-leheküljelise finantskriisi raporti, milles paljastus eliidi korruptsioonikalduvus. Saareelanikke jahmatas mustvalgel tõdemus, et nende ühiskonna alustalad on pehkinud ja vajavad reformismist.

Mullu suvel sai 114 artiklist koosnev põhiseaduskava valmis. “Meil õnnestus lõpuni välja tugineda oma otsustes pigem konsensusele kui häälteenamusele,” ütleb Põhiseadusliku Nõukogu liige Silja Bára Ómarsdóttir. Praegu on eelnõu Althingis läbinud esimese lugemise kolmest.

Kava on põhjustanud ühiskonnas ja parlamendis elavaid debatte. Alles kuu aega tagasi korraldati referendum, millel 2/3 osalenuist toetasid uut põhiseadust.

“Rahvas on oma sõna öelnud. Parlamendil oleks keeruline minna rahva tahte vastu, kuid kunagi ei tea,” arvab majandusteadlane Þorvaldur Gylfason, kes võrdleb Islandit USAga 1787. aastal, kus kirjutati samuti nelja kuuga murranguline põhiseadus.

Konstitutsiooni muudatused peab kinnitama kaks parlamendi koosseisu. Praegusel Althingil on aega seda teha kuni järgmise aasta aprillini, kui toimuvad valimised.

Kas sellest kõigest kasu oli?

Kuigi paljud islandlased on uue põhiseaduse suhtes rõõmsalt elevil, ei jaga seda kõik. Maapiirkonnas elav rallisõitja Þorsteinn McKinstry ütleb: “Meil, Land Roveri omanikel, on moto: ära paranda seda, mis pole katki. Aga tuunida saab seda küll.”

Teadlase Ágústa Lyons Flosadóttiri arvates võib uue põhiseaduse kava, täiesti uut dokumenti, pidada juba iseenesest suureks kordaminekuks, kuid ta on skeptiline, kas kõik muudatused on vajalikud.

Konservatiivist ekspeaministri Geir Haarde hinnangul on Nõukogu esitatud põhiseaduse eelnõu mitmes mõttes vigane ega saa olla ilma parandusteta aluseks uuele põhiseadusele.

Hannibalssoni sõnul on teatud huvigrupid uue põhiseaduse vastu kolmel põhjusel. “Laevaomanikud võitlevad viimse meheni loodusvarade rahva omandiks kuulutamise vastu (kala). Poliitilisele eliidile ei meeldi nende võimu nõrgestamine. Juristide lobirühma vihastab mõte, et neile ei kuulu uue konstitutsiooni autoriõigused,” selgitab ta.

Ómarsdóttir arvab, et isegi kui uut põhiseadust vastu ei võeta, oli protsess demokraatia arengu huvides väärt läbi tegemist. “Sellest võiks ka Eestile kasu olla,” usub ta.Islandi uues põhiseaduses rõhutatakse:■Võrdsuse printsiipi: kõigil on õigus elada väärikalt

■Suuremat läbipaistvust, võimude aruandluskohust rahvale, infovabadust

■Loodusvarad peavad kuuluma rahvale

■10% valijatest võib nõuda seaduse vaagimist referendumil, 2% võib esitada Althingile uue eelnõu

■President võib olla ametis kuni 3 ametiaega, ministrid kuni 8 aastat

■Kompetentsus- ja objektiivsusnõue avalike ametipostide täitmisel

■Kui kohalik omavalitsus saab mõnda ülesannet paremini täita, siis tuleb see sinna delegeerida

■Islandi suveräänsust vähendav rahvusvaheline lepe tuleb panna rahvahääletusele