LÕPUKS OMETI: Peaminister Gordon Brown koos abikaasa Sarah’ga (vasakul) kolisid 27. juunil sisse Briti peaministri residentsi. AFP
Oscari võitnud filmis “Kuninganna” (The Queen) saab näha, kuidas peaminister Tony Blairi tabab ametisse asumisel 1997 sündmuste laviin. Sisseelamise asemel peab ta kohe pea ees hüppama kuninglikku peredraamasse ja päästma monarhia pärast printsess Diana õnnetut surma.

Ka Blairi järglane Gordon Brown sukeldus kohe teisel peaministripäeval ränga kriisi lahendamisse.

“Allah!” karjus leekides mees, kes püüdis auto abil mõrvata puhkusereisijaid Glasgow’ lennujaamas, Browni kodusel Šotimaal. Ameerika välispoliitika grand old man Henry Kissinger leiab, et Brownil on kõik eeldused terrorikriisiga toime tulla: “Ta on väga intelligentne, omab head analüüsivõimet ja on väga rahulik,” ütles Kissinger pühapäeval CNNi vestlusringis.

Samas on Brown alles nii vähetuntud valitsusjuht, et CNNi reporter John Roberts sõnas terroriuudiseid lugedes kogemata eetrisse “Gordon Blair”.

Väikelinna poiss
“Gordon Brown on oma koadulinnakese au ja uhkus,” ütleb Päevalehe ajakirjanik Aet Süvari, kes töötas mullu Edinburghi-lähedase Kirkcaldy kohalikus nädalalehes reporterina. “Alati, kui ta linna tuli, pandi talle tihe programm peale. Ava siin lasteaia mänguväljak, pea seal kõne. Kui inimesest lugu ei peetaks, ega teda siis ei kutsutaks ka.”

Linna tööstuspargi avamisel mullu jaanuaris tutvustati eestlannat Brownile ka isiklikult.

Imestada ei tasu, sest oma valimisringkonna kohalik leht on igale poliitikule väga oluline.

Aeda sõnul on Brownile südamelähedane ka kohalik jalgpallimeeskond Raith Rovers, ning kui vutitiimi ähvardas pankrot, korraldasid Brown ja lehetoimetus ühiseid toetusüritusi.

“Gordon Browni kodukohas teavad teda kõik,” räägib Süvari. “Ta ei üritagi seal suurt riigimeest mängida, vaid esineb kui oma poiss, kes nurga pealt hiinakast toitu ostab.”

Kirkcaldy kohalikus lehes Fife Free Press on Brown nii armastatud ja jumaldatud figuur, et temast mõne negatiivse artikli trükkimine tundus Aet Süvarile lihtsalt mõeldamatu.

Väikelinnas, mis pole just parimal majandusjärjel, asuvad Briti uue peaministri lapsepõlvemaa ja koolitee. Tema isa kolis perega Kirkcaldysse, kui pisi-Gordon oli alles kolmene.

Nüüd elab vastne peaminister mõned kilomeetrid eemal, North Queensferry külas.

Blairi vastand
Väliselt on Gordon Brown oma eelkäija Tony Blairi täielik vastand. Alatasa naeratava Blairi asemele astus mees, keda võiks võrrelda ülikonda topitud karuga. Aet Süvarile tundub näiteks, et Brown näib enamasti sünge, tusane ja naeratab harva. Nägin tänavu jaanuaris Šoti parlamendihoones ka ise Gordon Browni kõnet pidamas ja pean nõustuma – kuid samal ajal on Brownil omalaadne karisma ning tema esinemine avaldas muljet selguse ja konkreetsusega.

Brown loopis tol Microsofti korraldatud üritusel isegi anekdoote. Näiteks jutustas tuntud loo, kuidas Rootsi sotsist peaminister Olof Palme külastas USA visiidil president Ronald Reaganit ja too uurinud abilistelt: “Kas see mees on kommunist?” Abilised vastasid: “Ei, ta on antikommunist”. Reagan: “Mind ei huvita, milline kommunist ta on.”

Gordon Browni karune poliitikuimago on ilmselgelt mahenenud pärast abiellumist 2000. aastal suhtekorralduskonsultandi Sarah MacAulayga. Pulmade kohta räägib loo üks Blairi nõunikke Lance Price oma raamatus ”Meediamanipulaatori päevik” (The Sp in Doctor’s Diary): “Gordon teatas 8.30 eile õhtul, et abiellub täna. Sain sellest teada, kui The Sun helistas ja küsis kommentaari. – Selgub, et Tony Blair sai sellest teada päev varem. Neil oli pikk poliitiline arutelu ja vestluse lõpus ütles Gordon “Ahjaa, ma abiellun homme.”

Hiljem tabas aga peret tragöödia: paari esimene laps suri peagi pärast sündimist, ning see on Brownile oma jälje jätnud.

Pidevad võrdlused
Briti kauaaegne suursaadik Washingtonis Sir Christopher Meyer jutustab oma skandaalselt avameelsetes memuaarides, millisena talle paistsid 1990ndate algul “Tema Majesteedi lojaalse opositsiooni” liidrid Blair ja Brown, kes tulid USAsse uurima Bill Clintoni valimisvõidu retsepte.

“Gordon Brownist oli raske midagi välja lugeda, sest ta rääkis nii vähe, Blairist aga sellepärast, et ta nii jutukas oli,” ütleb Sir Christopher.

Kõige kuulsam lugu Gordon Brownist on siiski see, mis räägib tema ja Blairi kokkuleppest, kuidas nad Suurbritannia võimu omavahel jagasid. Leping sündinud Granita restoranis Londonis. Üks põhjalikumaid raamatuid Blairi ja Browni suhetest, James Naughty “Rivaalid” (The Rivals) räägib, et Brown lahkus kõneluselt uskudes: kui Blairil on võimalik valitsus talle kunagi üle anda, siis nii ka läheb.

BBC päevakajasaate Newsnight juht, tuntud karm poliitikaajakirjanik Jeremy Paxman kirjutab oma raamatus “Poliitiline loom” (Political Animal): “1997. aastal ei jäänud Blairil muud üle, kui teha Brownist rahandusminister, kuna terve partei meelest oli just see nende diili sisu.”
Omaaegne Margaret Thatcheri pressisekretär Sir Bernard Ingham teatab aga oma mälestusteraamatus, et Blair saavutas juba esimesel ametiajal riigis võimutäiuse, mida raudne leedi Margaret Thatcher kunagi ei saanudki nautida, ning et ainus plekk sellel võimul oli “mõtisklev” Gordon Brown.

Uus luud
Brown armastab rääkida haridusest, tervishoiust, töökohtadest, võrdsete võimaluste loomisest ja lubas ametisse astudes neid asju meeles pidada. Rahandusministrina tuli ta kahtlemata toime, sest viimased aastad on olnud Ühendkuningriigis majanduslikult väga edukad.

Aga milline on peaminister Gordon Browni poliitika? Eesti seisukohalt on väga oluline tema suhtumine Euroopa ühistesse asjadesse. Kuigi Browni ei saa pidada euroskeptikuks, pole temast iialgi õhkunud niisugust Euroopa-suunalist entusiasmi nagu Tony Blairist.

Ajakirja The Economist ajakirjanik Edward Lucas on kirjutanud: “Brown on kuulus oma vastumeelsuse poolest EL-i kolleegidega kohtumiste suhtes. Ükskord, kui ametnikud temalt küsisid, kas soovite kohtuda Saksamaa uue rahandusministriga, vastanud Brown ausalt ja otsekoheselt: “Ei”.”

Iraagi sõja osas pole Brown andnud märku USA juhitud koalitsiooni toetuspoliitika muutumisest, ent tema mõned kabinetivalikud on senisest vasakpoolsemad ja võivad tekitada Washingtonis vähemalt ebakindlust.

Tänud Toomas Mattsonile ja Sven Mikserile, kes võimaldasid kasutada oma raamatukogusid.

Gordon Brown

Pärast “igavese teisena” veedetud kümnendit ja kõige pikaajalisemat rahandusministri karjääri sai temast Briti valitsusjuht.
Sündis 20. veebruaril 1951 Šotimaal Glasgows kirikuõpetaja pojana.

16aastasena asus õppima Edinburghi ülikoolis ajalugu. Oli samas lektor aastatel 1976-1980.

1980-1983 töötas ajakirjanikuna Šoti tv-s.

Poliitiline karjäär: 1983. aastal valiti Londonisse parlamenti, algselt Dunfermline Easti ja alates 2005 Kirkcaldy esindajana. 1992. aastast varikabineti rahandusminister, 1997. aastast pärast leiboristide valimisvõitu rahandusminister.

Pere: Abiellus Sarah Macaulayga aastal 2000. Tütar Jennifer Jane suri aastal 2002 pärast enneaegset sündi. Kaks poega. John sündis 2003 ja James 2006. Hobid: jalgpall, tennis, filmid.