Eesmärk pühitseb abinõu. Ka jalgpallis
Valitsus teatas juuni alguses, et kavatseb veel tänavu kulutada Lilleküla jalgpallistaadioni valmisehitamiseks kuni 95 miljonit krooni.
Riigi äripartneriks saab Jalgpalliklubi FCF, keda avalikkus tunneb FC Flora nime all.
Kui Ekspress uuris, kuidas sündis Eesti spordi viimase aja üks kobedamaid ja vajalikumaid rahaeraldusi, selgus, et see teema tekitab ministrite vahel pingeid. Flora kuulub aga vaid käputäiele inimestele ja selle aruandlus pole avalik.
Klubi juhib Aivar Pohlak, kelle tegevus staadioni valmimiseks vajaliku raha hankimisel meenutab jesuiitide käitumist jumalasõna levitamisel. Toda ligi 500 aasta vanust katoliiklikku mungaordut, mille liikmed tegutsevad ilmikute seas ning tohivad osaleda poliitikas, tuntakse suuresti lause "eesmärk pühitseb abinõu" järgi - kui tegemist on ülla eesmärgiga, sobib selle täitmiseks iga abinõu.
Tavalised Eesti ärinipid
Oma eelmise äripartneri Tallinna linna käest meelitas Flora välja kümneid miljoneid kroone ning kasutas neid mitte kokkulepitud moel, vaid nii, nagu ise tahtis. Seda raha on linn näinud pärast tagasiküsimist sama palju nagu teie oma kõrvu ilma peegli abita.
Pettumuse elas üle ka riik, sest Flora hoidis maksude tasumisest kõrvale.Veel kuu aega tagasi kuulus klubi Eesti suuremate maksuvõlglaste sekka.
Ja veel: valitsus kavatseb kulutada suure hunniku raha, kuid pole selge, kui palju staadionifirma aktsiaid peaks riik selle summa eest vastu saama. Sest staadioni ehitushind ja turuhind erinevad kordades.
Kummaliselt sündis ka valitsuse otsus. Spordielu kureeriv kultuuriminister Urmas Paet tunnistas Ekspressile, et tema sai vutistaadioni punkti lülitamisest valitsuse istungi päevakorda teada alles istungi eelõhtul, kui oli juba ette teada, et ta viibib välismaal ega saa istungil osaleda. Rahasüsti kiire otsustamine tuli ministrile ootamatult.
Rahvaliidu esimees Villu Reiljan ütles, et esitas valitsuses küsimusi Flora võime kohta maksta seniseid laene ning soovis näha äriplaani. "Ma ei saanud aga ammendavaid vastuseid," märkis ta. "Ligi saja miljoni krooni maksumaksja raha eraldamine on tõsine samm ja leian, et selliste otsuste tegemiseks peab valitsuse liikmetel olema põhjalik info ja rohkem aega materjalidega tutvumiseks kui paar tundi."
Kui palju on Floral liikmed: 3 või 3000?
Flora on Eesti vutis sama tähtis tegija nagu Edgar Savisaar Eesti poliitikas. Temast ei saa üle ega ümber.
Flora on Eesti seitsmekordne meister. Seal mängib või on mänginud enamik siinsetest tähtedest - Mart Poom, Andres Oper, Indrek Zelinski, Martin Reim... Flora peatreener Arno Pijpers töötab ka Eesti koondise peatreenerina. Flora peasponsor Radiolinja on ühtlasi Eesti koondise peasponsor. Flora visioon on "luua eestlase jaoks suurim vaatemäng ja elamus".
Klubi internetilehekülg www.fcflora.ee väidab, et "Flora tegevusega on kaasatud 115 lepingulist töötajat ning ~3000 klubi liiget üle Eesti".
Selline on klantspilt. Kuid äriregistris talletatavates paberites ei räägita 3000 liikmest, vaid tuhat korda väiksemast arvust. Märkusega, et tegemist on kõigi liikmetega.
Kolmikusse kuuluvad:
• klubi president Aivar Pohlak;
• tema õde, klubi raamatupidaja Pille Kunart;
• inglise filoloogi hariduse saanud ja praegu Luksemburgis Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskuses töötav Merit Altrov.
"Mõistan, et olete mõnevõrra segaduses ja tahate vihjata, et FC Florast on tekkimas tema n-ö omanike jaoks arvestatav varandus. See ei ole kindlasti nii," ütleb Pohlak Ekspressile (vt usutlust järgmistel külgedel) ja märgib, et klubil ei ole omanikke.
Põhikiri ütleb aga, et klubi kuulub tema liikmetele.
Ja need vähesed andmed, mis Flora kohta avalikult teada, näitavad, et klubi omakapital on 59 miljonit krooni. See teeb ligi 20 miljonit krooni iga liikme kohta. On see Eesti mõistes varandus või mitte?
Merit Altrov ütleb, et tegelikult ei tea ta Flora majandusasjadest suurt midagi: "Aivar küsis, kas ma oleksin nõus üheks asutajaks olema, sest seadus nõudis kolme liiget. Mul oli hea meel aidata kaasa hea idee teostamisele. Sellega on minu roll piirdunud: nimi paberil."
Ilmselt ei sega see puudujääk paberimajanduses Flora ülejäänud 3000 liiget. Neile on hulga olulisem karismaatilise liidri olemasolu. Pohlak on nagu Eesti jalgpalli Ernesaks. Pannud tuhanded poisikesed palli taga ajama. Eeskätt loeb just see.
Linnavalitsus tuleb appi
Viis aastat tagasi selgus, et Kadrioru staadion läheb remonti. Eesti jalgpallivõistkond vajas kohta, kus riikidevahelisi kohtumisi pidada.
Lahenduse leidis ei keegi muu kui Pohlak. Flora hakkas Lillekülla Asula tänava äärde uhiuut staadionit ehitama. Pani sinna ennastsalgavalt kõik klubi vabad vahendid. Ühes hilisemas kirjas linnavalitsusele teatab Pohlak: "FC Flora on organisatsioon, mis viib ellu missiooni ja see, et meid või mind on peetud kavalaks ärimeheks, on viga. FC Flora on kogu oma ajaloo jooksul paigutanud viimase kui teenitud sendi Eesti jalgpalli arendamisse ja see tegevus on meil olnud pidevalt finantsvõimaluste piiril."
Raha andsid ka UEFA, FIFA ja riik. Kõige heldemaks "rikkaks onuks" sai aga Tallinna linn.
Pohlakul aitas raha välja ajada ilmselt asjaolu, et linnavalitsusse kuulus Mõõdukate partei, kelle ridades ta oli kandideerinud Riigikogusse. Omasid ikka aidatakse.
Ka linnapea Jüri Mõis (Isamaaliit) soosis vutti. Just talle kuuluvad sõnad: "Kui loeme sporti kultuuri osaks, siis jalgpalli puhul on tegemist maailma kultuurivaldkonnaga number üks."
Mõis lasi staadioni tarbeks kulutada üle 40 miljoni krooni. "Esimeste ülekannete aluseks ei olnud ühtegi lepingut. Tegemist oli finantsdistsipliini jämeda rikkumisega," ütleb tollane abilinnapea Priit Vilba.
Aated ja soov staadion valmis teha olid paberimäärimisest tähtsamad. Nii ei tulnudki suurt jama, kui staadion sai ehitusloa alles märtsis 2001, mil suur osa ettevalmistustöödest oli juba valmis, sh alustatud tribüünide ehitamisega.
Käest läks asi alles pärast Keskerakonna võitu kohalikel valimistel. Usutluses Päevalehele leidis Pohlak, et uus võim peab "staadioni eelmise linnavalitsuse monumendiks ja seda on vaja hävitada".
Linn süüdistab Florat
Linnavalitsuses peitubki tellisepaksuste kaustade kaupa Lilleküla staadionit puudutavaid pabereid. Neist üks, mille Ekspress sai ettevõtlusameti osakonnajuhataja Vello Ervini käest, väidab:
• linn on täitnud kõik lepingutega võetud kohustused. Eriti kiiresti kanti Florale üle kõik rahas lubatu;
• Flora jagas korduvalt katteta lubadusi. Eksitamine oli teadlik;
• linnaga lepinguid sõlmides ja tulevikku kavandades kasutas Flora linna raha hoopis varem tehtud ja jooksvate kulutuste tarbeks.
Pohlaku versiooni leiate usutlusest.
Kõige suurem avalik tüli tekkis ühisfirma loomisel. Tallinn tahtis staadioni ehituseks raha andes vastu saada osalust. Samamoodi nagu Saku Suurhallis, millest kuulus linnale viiendik.
Kuid vutistaadioni tellija oli Flora ehk mittetulundusühing. Muidugi võinuks Tallinn Florasse astuda, kuid seal olnuks linnal raske oma huvisid kaitsta. MTÜs ei loe sisse pandud miljonid, vaid kõik liikmed on võrdsed ja president omab suurt võimu. Kui linna tegevus olnuks Pohlakule vastumeelt, saanuks ta linna klubist välja visata. Mis on võimatu tavalistes firmades. Etem oli ühise aktsiaseltsi loomine.
Flora ei paigutanud uude firmasse sentigi, vaid andis staadionialuse maa hoonestusõiguse. Õiguse maatükile staadion ehitada või too maha lõhkuda ja midagi muud asemele teha. Ka sel viisil võib ettevõtteid luua. Hoonestusõigus maksis 40 miljonit krooni.
Pärast firma registreerimist pidi Flora 16 protsenti aktsiatest linnale müüma.
Linn tegi aktsiate eest 15 miljoni krooni suuruse ettemakse ning jäi ootama firma registreerimist. See venis ja venis ning sai teoks alles siis, kui pukis istus Savisaar. Kes on muide vutisõbralik tegelane, juhtis aastaid tagasi isegi Eesti Jalgpalli Liitu ning käis möödunudki nädalal Flora-Levadia mat?i vaatamas.
Aga Pohlakuga uus linnavalitsus ei klappinud. Abilinnapea Toomas Vitsut väitis avalikult, et linn sai Flora näol endale partneri, kes "rikkus kõiki lepinguid".
Linn taganes otsusest osta staadionifirma aktsiaid ning nõudis 15 miljonit krooni tagasi. Hiljem hakkas linn huvi tundma, miks küll pole valmis Marta tänava pikendus ja harjutusväljakute juurdepääsuteed, kuigi selleks eraldati 14 miljonit krooni.
Kõige tipuks avaldas linnapea nõunik Raimond Kaljulaid Õhtulehes kahtlust, et võibolla hankis klubi linna abi Mõisale altkäemaksu andes: "Mis te arvate, kas Pohlak sai endale staadioni ilusate silmade eest?" Pohlak põrutas vastu: "Ma ei salli Edgar Savisaart ja arvan, et ta on halb, alatu ja ebaaus inimene."
Linn ja Flora leppisid alles tänavu kevadel. Klubi sai loa tagastada aktsiate ettemaks pika aja jooksul. Teed peavad valmima tänavu sügiseks.
Mängu sekkub ka maksuamet
Murphy seadus ütleb, et kui sul on halb, ära muretse - saab ka halvemaks minna.
Flora juhid rääkisid avalikult, kuidas klubi teenib mängijate müümisest miljoneid kroone. Näiteks ründaja Oper maksnud 15 miljonit krooni. Mis pani maksuametnikud Flora paberites tuhnima.
Selgus, et lugupeetud MTÜ kasutas põlatud offshore-skeemi, kus ühel aadressil ja samade isikute juhtimisel tegutses ühel ja samal alal kaks eraldi firmat - üks oli Eesti oma ja maksukohustuslane, teine offshore ja makse ei maksnud.
Maksuvaba kompanii kandis nime FCF Inc ja oli registreeritud Niue saarel.
"Flora on tahtlikult maksude tasumisest kõrvale hoidunud," väitis maksuamet. Klubi sai käsu tasuda veel ligi kaheksa miljonit krooni.
Maksuameti pressimehe Aivar Pau sõnul teatas Flora näiteks, et jalgpallurid said offshore-firmast päevaraha. Maksuamet pidas seda aga töötasuks. Inci arvele olla laekunud ka suur osa mängijate müügi summadest.
Asi läks kohtusse. Päädis kuu aega tagasi kohtuvälise kokkuleppega, sest Flora tahtis riigilt abi saada, aga riik maksuvõlglastele raha ei anna.
Juuni lõpus maksis Flora ära poole võlast, ligi neli miljonit krooni. Ülejäänud osa kohta kehtib ajagraafik.
Flora vajas uut rikast onu linna asemele. Pohlaku õnneks sai Toompeal pumba juurde Res Publica. Peaminister Juhan Parts ja rahandusminister Taavi Veskimägi on vutisõbrad. Mängivad neljanda liiga klubis FC Toompea.
Ja veel üks pluss: Pohlakut aitas lobi tegemisel nutikas Indrek Kannik, keda rahvas tunneb TV3 vutikommentaatorina, kuid kes tegelikult on Eesti Jalgpalli Liidu juht ning kõrge riigiametnik. Kannik töötab kaitseministeeriumi kantslerina.
Kannik tegi kiiresti osapooltele selgeks, et mängus pole mitte ainult Pohlaku erahuvid, vaid kogu Eesti riigi maine. Sest tuleval kevadel võõrustab Tallinn UEFA kongressi. Nui neljaks, aga staadion peab selleks ajaks valmis saama!
Sama meelt on peaminister Parts: "Me oleme Euroopa riik ja Euroopa riigis peab olema korralik jalgpallistaadion."
Res Publica aitab
Raha hankimise võimalusi polnud palju. "Viimased kolm aastat oleme jalgpalli pärast muretsenud. Oleme vaadanud, kuidas saaks aidata," ütles kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles. "Sport on meie valdkond, aga kultuuriministeeriumil ei ole kusagilt staadioni valmimiseks vajalikke miljoneid võtta."
Asjaga hakkas tegelema hoopis rahandusministeerium. Juuni alguses viis Veskimägi riikliku investeerimisotsuse valitsuse ette. Esitas asja päästeoperatsioonina: "Esialgne staadioni ehitusliku seisundi analüüs näitas, et juba kaks aastat pooleli seisev ehitis võib peagi lagunema hakata!"
Villu Reiljan püüdis tempot maha võtta. Mõned allikad ütlevad, et see tegevus võis olla mõjutatud Reiljani kohtumisest Viktor Levadaga, kes on jalgpalliklubi Levadia omanik ehk Pohlaku suurim konkurent. Võibolla oli see nii, võibolla mitte.
Igatahes olid Reiljani argumendid tõsised: "Minus tekitab kõhedust asjaolu, et algselt nimetati staadioni maksumuseks 80 miljonit krooni, nüüdseks on kulunud aga juba 132 miljonit krooni ja täiendavalt vajatakse veel 95,5 miljonit krooni. Selline asjaajamine ei tekita usaldust."
Ka varem on staadioni kallinemine segadust tekitanud. Ükskord päris isegi Kairi Teniste - linna esindaja staadionifirma nõukogus - Pohlakult aru, kui palju ehitus maksab ja kes seda rahastab.
Hiljuti tunnistas Pohlak üles, et lollitas avalikkust teadlikult. Ta ütles BNSile: "Kui ma oleks kohe alguses öelnud, et staadion maksab 200 miljonit, oleks mind idioodiks peetud, keegi poleks mind toetanud. Seetõttu hakkasin staadioni hinda järk-järgult 20 miljoni kaupa tõstma. Seda soovitas ka tollane linnapea Jüri Mõis."
Tõeline vutisõber neelab sellised valed alla, kui küsimuse all on staadioni valmimine. Eesmärk on ju üllas.
Valitsus otsustas häältega 7:4, et Flora saab:
a) 25 miljonit krooni laenu (ilmselt juulis)
b) riik soetab 70,5 miljoni krooni eest osaluse firmas FCF Lilleküla Jalgpallistaadion (ilmselt sügisel, sest ostule peab heakskiidu andma Riigikogu).
Kuigi otsusest see välja ei tule, ütles rahandusministeeriumi nõunik Kalle Kukk Ekspressile, et tegelikult ei saa Flora 95 miljonit, vaid kui antakse laenu, siis selle võrra väiksema summa eest ostetakse aktsiaid. Ja vastupidi.
Staadionifirma polegi staadioni omanik
Minister Veskimägi esitles riigi osalemist staadionifirmas ajakirjanikele üsnagi lollikindlana. "Kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et me saame Lilleküla jalgpallistaadioni sajaprotsendilisteks omanikeks ja ma ei näe, et see võiks olla ka pikemas stsenaariumis riigile väga negatiivne," seletas ta.
Riigiametnikel tasub olla aga väga ettevaatlik. Sest näiteks praegu puuduvad aktsiaseltsil FCF Lilleküla Jalgpallistaadion materiaalne põhivara ja tulud.
Pohlak lubas küll Tallinna linnale, et annab firmale üle staadioni, kuid ei teinud seda. Pole teinud seniajani. Väitega, et ehitus on pooleli ja firma tegevus pole veel alanud.
"Ta ei ole aferist, ta ei ole pahatahtlik. Ta on boheemlane," ütleb Pohlaku kohta nõunik Kalle Kukk. Ta tunnistab aga, et varasemad jamad on teinud riigi ettevaatlikuks. Kukk lubab, et erinevalt linnast, kes eraldas summad ära ja hakkas alles siis vaatama, millele ja kuidas raha läks ning mis lepinguid võiks teha, teeb riik kõigepealt lepingud valmis, eraldab raha vastavalt tegelikele arvetele, säilitab kontrolli raha kasutamise üle (osalus, esindatus nõukogus) ning nõuab Flora-poolsete kohustuste täitmist (näiteks vara üleandmine aktsiaseltsile).
Kuid on veel üks asi. Staadion maksab 200 miljonit krooni. Riik saaks seega 70,5 miljoni krooni eest 35 protsenti aktsiatest.
Ent kui lähtume mõttest, et tegemist on finantsinvesteeringuga ja neid tehakse teatavasti tulu saamiseks, siis peaks riik uurima ka staadioni turuhinda.
Te võite nüüd karjuda, et staadion ei ole tavaline äriobjekt, kuid ta on seda siiski. Ekspressi käsutuses on audiitorfirma KPMG hinnang Lilleküla Jalgpallistaadioni väärtuse kohta. Selle tellis Flora ise. Tolles paberis räägitakse tulude ja kulude kujunemisest, amortisatsioonist, vabadest rahavoogudest ja omanike nõutavast tulumäärast nagu iga teise ettevõtte puhul.
Hinnang valmis oktoobris 2001, kui staadioni ehitamiseks oli kulunud ligi 90 miljonit krooni. KPMG hinnangul oli staadioni turuväärtus aga veidi alla 40 miljoni krooni.
Praeguseks on ehitamine maksnud üle 130 miljoni krooni, kuid staadioni turuväärtus ei pruugi sugugi suurem olla.
Turuväärtust arvestades võiks riik küsida endale rohkem kui 35 protsenti. Seda enam, et eeskätt riigi otsusest sõltub, kas ehitamine jõuab tänavu lõpule.
Kuid staadioni vaenulik ülevõtmine poleks Flora suhtes aus. Kultuuriminister Urmas Paet ütleb, et tegelikult ei peaks riik üldse staadioni omanik olema.
P.S Pohlaku ees võtan siiski mütsi maha. Ettevõtlikkuse pärast. Kui meil oleks sellise jaksuga ja vaimuga inimesi ka teistel elualadel, siis saaksime võibolla juba praegu silda pidi Saaremaale sõita ning Tallinna ja Tartu vahel vuraksid autod mööda kiirteed.
Mida arvavad ministrid?
Juhan Parts, peaminister
Ma ei tea, kas Aivar Pohlakul on mingisugune riigi autasu. Mina tahaks küll sellist ettepanekut järgmisel aastal teha. See mees on toonud spordi juurde kümneid tuhandeid inimesi. --- Olen rahandusministrile öelnud nii tungivalt kui võimalik, et igasugused hämarad pilved, mida me aegajalt meedia lehekülgedelt saame lugeda, et need oleksid nii selged kui selged.
Taavi Veskimägi, rahandusminister
Oleksin näinud meeleldi, et staadioni oleks teinud erakapital või kohalik omavalitsus. Samas on need paar aastat näidanud, kus staadion on poolikuna seisnud, et Eestis puudub täna võimekus see teisiti kui riigi finantsinvesteeringu toel valmis ehitada. Piinlik on võõrustada teisi ja lasta oma rahvusmeeskonnal mängida varemete vahel.
Villu Reiljan, keskkonnaminister
Sport võib väikese rahva suureks teha ja riik peaks looma võimalusi, et meie sportlased saaksid hästi treenida ja väärikalt
esineda. Istungil vaidlustasin protsessi, kuidas väga kiireloomuliselt ja asju läbi rääkimata üritatakse panna Riigikogu sundseisu, sest tegu on riigieelarveliste kulutustega.
Urmas Paet, kultuuriminister
Riik ei peaks olema staadioni omanik. Kuid Lilleküla staadion tuleb valmis teha. Praegune poolikus olukorras olek ei kaunista ju kedagi.
Allikas: Ekspressi küsimused ja valitsuse pressikonverents 10. juunil
Nagu kaks tilka vett: Flora lubadused Tallinna linnale ja Eesti riigile | ||
mida lubas Pohlak 2001 Tallinna linnale? | seis kolm aastat hiljem | mida lubab Pohlak praegu Eesti riigile? |
ehitab Lillekülasse jalgpallistaadioni | staadion pole valmis | ehitab Lillekülasse jalgpallistaadioni |
Flora annab staadioni üle eraldi aktsiaseltsile | täitmata | Flora annab staadioni üle eraldi aktsiaseltsile |
Florast saab staadioni rentnik | täitmata | Florast saab staadioni rentnik |
Flora müüb linnale staadionifirma aktsiaid | täitmata, linn loobus ostust pärast protsessi venimist | Flora müüb riigile staadionifirma aktsiaid |
Kena äriplaan kukkus läbi | |||||
Lilleküla jalgpallistaadioni eeldatud vaba rahavoo kujunemine, tuhandetes kroonides | |||||
2002 | 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | |
tulud kokku | 13 888 | 19 010 | 20 154 | 20 506 | 20 871 |
sh: piletitulu | 6413 | 6780 | 7774 | 8126 | 8491 |
renditulu äripindadelt | 2955 | 7710 | 7710 | 7710 | 7710 |
reklaamitulu | 4100 | 4100 | 4100 | 4100 | 4100 |
kulud | 10 619 | 12 296 | 13 428 | 13 531 | 13 637 |
ärikasum | 3718 | 6714 | 6726 | 6975 | 7235 |
põhivara kulum | 7000 | 9000 | 10 000 | 10 000 | 10 000 |
investeeringud | 30 000 | 40 000 | 0 | 0 | 0 |
vaba rahavoog | -19 282 | -24 286 | 16 726 | 16 975 | 17 235 |
allikas: Hinnang Lilleküla Jalgpallistaadioni väärtuse kohta, KPMG Estonia AS, oktoober 2001
Staadion ei saanud oodatud investeeringuid. KPMG ei arvestanud arvestusi tehes, kuidas mõjutab staadioni majandustulemusi Floraga sõlmitav operaatorleping.
Äriplaan nägi ette, et Eesti meistri- ja karikavõistluste mängudel suureneb külastajate arv perioodi lõpuks enam kui kolm korda. Piletihinnad kallinenuks 3-4 protsenti aastas.
Staadioni hind oli 200 miljonit krooni.
KPMG hinnangul oli staadioni puhasväärtus sügisel 2001 ligikaudu 39 miljonit krooni.
