Eesti filmi päästmine: “Naabrionu”

“Naabrionu” on anekdootlik lugu, mis arvatavasti paljudele äratundmisrõõmu pakub, kuna kellel poleks oma senielatud elu jooksul ette tulnud juhust, kui naabrid ajavad hulluks.

Eramajades elavatele inimestele on see teema ehk võõras, aga kui palju ikka tänapäeval veel on üldse võimalik elada eramajas, pigem ikka elatakse kortermajades ja kobaras koos. Seinad kostavad läbi, aknast näeb naabermaja aknasse ja uksesilmast saab piiluda, mis koridoris toimub.

Loo tegelasteks on kaks kõrvuti korterites elavat perekonda. Ühes korteris elavad mees ja naine, teises nende naabrid – naabrimees, naabrinaine ja nende väike laps. Ühel ööl, kui kell on saanud juba üks, saabub naabrimees veidi napsusena koju, kuid õnnetuseks avastab ta, et naine ei lase teda tuppa. Naabrimees koputab nii akendele kui ka uksele, kuid ei midagi. Ta teab, et naine ja laps on kodus, mõlemad aga ignoreerivad tema soovi tuppa sooja saada. Naabrimees proovib mitmesuguseid taktikaid, proovib nii hea kui ka halvaga. Ta anub, mangub, laulab, nutab, räuskab, nõuab, lõhub, aga ei midagi.

Lõpuks ei pea enam mees kõrvalkorterist vastu ning läheb uurima, mis seal ukse taga õige toimub, ning püüab mõista anda, et ehk saaks naabrimees oma asju veidi vaiksemalt ajada keset ööd. Mehe naine on aga omakorda häiritud sellest, et mees üldse ennast naabrite asjadesse segab. Tema arvates võiks iga perekond oma asjadega tegeleda – las naabrimees karjub end tühjaks, küll ta varsti tuppa saab. Nii lähebki olukord tragikoomiliseks. Kui viimaks naabrimehel õnnestubki umbes tunni pärast siiski mingi ime läbi oma koju saada, siis selleks hetkeks on teise korteri mehe ja naise vahelised suhted niivõrd pingestunud, et nüüd istub ukse taga uus mees, naabrimehe naaber, ja anub oma naiselt sisselaskmist.