­EESTI JALG­PALL 800

(algus 10. jaanuari ja 14. veebruari Kranaadis)

Et vältida toorutsemist ja vigastusi jalgpalliväljakutel, hakati juba 19. sajandi lõpul mitmel pool maailmas nõudma süüdlastele karistust punase kaardi näol, millele järgneks väljakult ärasaatmine ja mahalaskmine. Selle algatuse pooldajaid hakati nimetama punakaartlasteks. Eriti aktiivne oli selles küsimuses Venemaa jalgpalliliit, mille koosseisu kuulusid sel ajal ka Eesti klubid.

Nagu iga algatus, leidis seegi vastuseisu. Oponentide meelest pidi kohtunikul olema õigus näidata hoopis valget kaarti preemiaks nendele mängijatele, kes käitusid vastastega väga ausalt ning korrektselt. Valge kaardi saanu pidi samuti mängust lahkuma ja lasti maha. Ka Eestis vaieldi tuliselt, kumb meetod on parem. Kuna võistlusi peeti väga palju (1914–1918 toimusid teatavasti I maailmameistrivõistlused), juhtus vahel sedagi, et mängija lasti enne maha ja alles siis näidati kaarti.

Pikapeale pääses siiski üldiselt maksvusele punase kaardi süsteem, ehkki ilma mahalaskmiseta. Kui viimast ongi ette tulnud, siis ainult pealtvaatajate poolt (paremäär August Sirk 1937. aastal Luksemburg-Eesti maavõistluse ajal) või kaardi saanu omal algatusel (vasaksisemine Johannes Vares 1946 pärast käega omavärava löömist).

24. veebruaril 1918 otsustati luua iseseisev Eesti meistriliiga. Nõnda et õigupoolest on meie jalgpallil sel aastal koguni kaks juubelit. Sellele järgnenud paarkümmend aastat olid kodumaise vuti hiilgeajad. Paari aasta jooksul alistati maavõistlustel nii Venemaa kui Saksamaa – kes, tõsi küll, ei tulnud väljakule parimas rivistuses. Ainus, kellest jagu ei saadud, oli Läti. Võidud tõid eeskätt tehnilised uuendused, näiteks palli toimetamine küljeaudist vastase karistusalasse soomusrongide abil ning vastasvõistkondade kaptenitele enne mängu tapmisähvarduste saatmine.

1939. aasta sügisel alanud ja kuus aastat kestnud II maailmameistrivõistlustest jäi Eesti hoopis eemale. Süüdi oli selles jalgpalliliidu peasekretär Konstantin Päts, kes unustas kutsele õigel ajal vastamast. Muidugi maksis see talle ametikoha. Hiljem on Päts jalgpalliajalukku läinud kui Eesti koondise ametliku fänniklubi Jalgpallihaigla asutaja (1953 Jämejalas).

1940. aastal saavutasid Eesti vutielus ülekaalu totaalse jalgpalli pooldajad. See tähendas jälle taktika muutust. Keskjoone ületamiseks oli nüüd vaja kõigi kohtunike kirjalikku nõusolekut, igal võimalikul ja võimatul juhul rakendati kunstlikku suluseisu. Koondise senine sinimustvalge dress asendati punasega, sest arvati, et see ajab vastasvõistkonna vihaseks ning sunnib rohkem eksima. Lisaks avastas siseaudit, et jalgpalliliidu kassa on täiesti tühi. Et seda täita, müüdi 1944. aasta sügisel Rootsi ja Saksamaa klubidesse, sealhulgas naiste ja noorte omadesse 70 000 Eesti jalgpallurit. Seepeale otsustati mängijate müük välisklubidele mitmekümneks aastaks hoopis keelata.

1970.–80. aastate vutielu iseloomustavad väheütlev keskväljamäng ning ebatäpsed tsenderdused. Liiga palju loodeti Moskva Lokomotiivist ostetud ning Eesti kodakondsuse saanud keskmängija Karl Vaino peale, kes eriti peaga mängus vastastele alla kippus jääma.

1985. aastal sai kõigi kolme Balti riigi koondiste ühiseks peatreeneriks venelane Mihhail Gorbatšov, kelle käe all kannatas Eesti jalgpall vähemalt sama palju kui Inglismaa oma samal aastal Brüsselis Heyseli staadionil toimunud tragöödia tõttu. Gorbatšovi meetodid olid pehmelt öeldes omapärased. Kõigepealt keelas ta trennides ja mängu ajal joomise, mis mõjus eriti palavate ilmadega mängijatele füüsiliselt väga kurnavalt. Kord tuli talle aga pähe asetada kõik jalgpallurid Tallinnast kuni Vilniuseni ühte pikka ketti, et söödumängu harjutada.

1991. aastal treener vallandati ning asemele pandi oma mees Lennart Meri, kes oli pikki aastaid jalgpallitarkust omandanud Siberis šamaanide käe all ning suutis pilgu abil lendava palli trajektoori muuta (loomulikult omade kasuks). Ühtlasi sai rahvuskoondis tagasi vana sinimustvalge dressi, sest punane oli juba täiesti roosaks pleekinud.

Järgnes rahulik arenemisperiood ilma erilise särata. See-eest on maailmaturul hinda läinud Eesti treenerid ja nõuandjad, keda võib praegu kohata nii Iraagis kui Afganistanis. Mart Laar treenib aga juba aastaid Gruusia rahvuskoondist ning isegi meeskonna näljastreik pole teda sellest ametist loobuma sundinud.

2007. aasta aprilli lõpus vallandas jalgpallifännide hulgas kohutava rõõmupeo Eesti koondise pronksmedalivõit Balti turniiril. Järgnesid nn pronksiööd Tallinnas, kus purustati aknaid, rööviti poode, pöörati autosid ümber ning üks inimene isegi tapeti.

Euroopa jalgpallikultuur oli lõpuks ometi jõudnud Eestisse.

See pronksivõit on seni jäänud ka eestlaste ainsaks medalikohaks suurturniiridel.

Jääme ootama lisa!