See pole kaugeltki Contra esimene pahategu. Eelmisel õhtul hakkas ta näidendi ajal naerma kõige valemas kohas ehk seal, kus üks poistest surma sai. Mis mulje jättis see läti publikule, kes nagunii eestlasi endast kultuuriliselt mahajäänumateks peavad (ja õigusega - võrrelge näiteks Riia Mustpeade Maja taastamist ja Raadi mõisa mittetaastamist, kuigi esimesest polnud järel ühtki maapealset osa) on võimatu ette kujutada. Võib-olla naeris samal ajal küll ka mõni lätlane, aga Contra häälekõvadust teades poleks see nagunii kuulda olnud. 

Päevateekond on seni pikim ja kulgeb esialgu läbi 2014. aasta Euroopa kultuuripealinnaks kandideeriva Cesise, kus näeme määratul arvul jalgrattureid. Üldse on neid siin nii palju, et pole imestada, et Läti võitis Pekingi olümpiamängudel ainsa kulla just jalgrattasõidus. 

Läti keelt me kõnelema pole õppinud, rohkem aru saama ehk küll. Aga meie hääldus on muutunud lätipäraseks. Nii tekitab Andra hommikul segaduse väitega, et lõuna ajal hakkame telkima. Keegi ei taha. Siis selgub, et ta pidas silmas tõlkimist.

Ehin lõbustab meid Eesti saadiku Jaak Jõerüüdi nime tõlkimisega läti ja vene keelde. Läti keeles olevat see „Jierits". Hea muidugi seegi, et saadiku nimi pole Üllar Hülgekütt - see naeks Läti kirjapildis valja „Ilars Ilgekits".

Contra esineb lätikeelse palindroomiga - „Alus ir ari sula" („õlu on ka mahl").

Jutud teekonnal muutuvad iga päevaga jaburamaks. Täna oletatakse, milline näeks välja saja aasta parast meie mälestuseks Riiast Tartusse korraldatav retk. Jaan arvab, et see tuleb kindlasti galaktikatevaheline. Andres loodab, et sellest võtavad osa uskumatult kaunid Kassiopeia poetessid. Ja siis ta jõuab Koeraopeiani ka.    

Meie esimene sihtpunkt on Eduards Veidenbaumsi haud. Mälestuskivi sellel on kole ja masendav, aga kuidas ikka 24-aastaselt tiisikusse surnud andeka kirjamehe mälestust jäädvustada. Kui Tallinnas Harju tänava ääres asuval Vilde monumendil on ainult pool pead, siis Kaulaci Veidenbaumsil vaevalt veerand, sest kukal puudub üldse.

Kalmistult majamuuseumisse sõidan umbes 3 km lõigu Jaanuse autos, sest meie esinemise jaoks on vaja mälupulgalt luuletusi printida. Loodan selle mõnel teisel päeval tasa teha. Matkajate seisukorda iseloomustab fakt, et keegi ei pane selle jooksul minu puudumist tähelegi.

Majamuuseum on tsivilisatsiooni oaas. Siin on nii internet kui printer.

Esinemine pole suurem asi, seda muuhulgas minu tõttu. Lasen Jaanusel ettekannet Veidenbaumsist tõlkida, avastamata, et olen ainus eestlane saalis. lõpuks jääb esinemine aga hirmsasse ajahätta, sest Jaanus peab kell 21 taas Cesises  murelikku eesti isa mängima. Contra loeb oma 17-osalise eepose Lacplesisest läti keeles, minu luuletusi kõige turvalisemast seksist ja sellest, mida teeb kultuur, kuuldes sõna „Tallinn" Guntars Godinshi tõlkes, esitab Jaanus. Siis saab Jaanus ette vuristada veel mõned Andra ja Andrese luuletused ning Andres mõned enda omad läti keeles ja pood tulebki kinni panna.  

Seegi päev lõpeb lahkuminekuga. Jääme ilma oma teejuhtidest Ievast ja Janisest.

Pedomeeter näitab päeva jooksul igasuguseid numbreid, mis muutuvad üha lollakamaks. Seetõttu jääb number märkimata, aga igatahes oli tänane teekond seni ülekaalukalt pikim.    

 

Päeva luuletus: Contra lõuna ajal „telgitud" Veidenbaumsi laul:

Kas loodate mu vennad-õed,

Et meil on mõistus pääs.

Me arunatukese jõed

On aasta ringi jääs.

Eesmärgid on küll silme ees,

Laob müürid püsti mõni mees,

Kuid tulemus on õhk,

Ei ole mõistus hoolikas

Kui mõtleb ta eest soolikas,

Sest tühjaks läinud kõht.