Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. V OSA: "Läti kilomeetrid" - pikemad kui Eesti omad
Hommikul lahkuvad truud matkakaaslased Carolina ja Hasso. Siiski ei kurvasta see meid nii palju kui Mihkli lahkumine, sest nemad on ju kahekesi ning võivad teineteist lohutada. Retkelistega liitub aga Jaan Malin. Nii on meil juba kaks Jaani, mis peaks enne jaanipäeva olema hea enne.
Esialgu on Malin väga püsimatu. Tema oranzh nokamüts vilgub paremal ja vasakul pool teed kusagil kraavides ja võsas palju rohkem kui tee peal.
Vahepeal oleme kaks päeva endile ise süüa teinud, mis on üsna tülikas. Täna hommikul teeb Jaan viieviljaputru, lisades neljaviljapudrule mannat. Mina koorisin ja tükeldasin eile ühe sibula, aga Andra võttis selle ära.
Täna lõunaks on Auli tagasi ja köögiohjad taas kindlates kätes. Malin kasutab lõunapausi tiiki ujuma minekuks. Kui ta tiiki läheb, pannakse teisel kaldal muusika mängima ja kui ta välja tuleb, jääb see taas vait. Mehis tõdeb kurvalt, et ainult Jaan kui rikka kunstniku poeg saab endale sellist luksust lubada, meie teised mitte.
Meie matk on üks osa Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti kultuuri- ja turismisuhete aktiviseerimise sihtprojektist, mida rahastab üks Läti hasartmängufirma. Kui olematud need suhted praegu on, tõestab Veidenbaumsi majamuuseumi külalisteraamat, milles on enne meid vaid kaks eestikeelsest sissekannet: 1987. aastast ühelt õpetajate grupilt ja 2001 ühelt korporatsioonilt. Ometi on Veidenbaums oluline tegelane mitte ainult sellepärast, et ta Petersoni jälgedes Tartu ja Riia vahet käis ja tiisikusse suri. Tartus Tähtvere tänava alguses on mälestustahvel maja küljes, kus ta elas.
Selle projekti tõttu on meie matkagrupp loomaaialoomade moodi, kellele on kindlustatud korralik ninaesine ja öömaja, aga puudub vabadus oma marsruuti planeerida ja näiteks esinemistest ära öelda.
Tänane matkapäev on kõige laulurikkam. Kõige rohkem laulab Andres. Contra on samuti aktiivne, aga tema repertuaar on tuttav. Seevastu Andres üllatab. Eelmisel päeval laulis ta Taara tammikutest, täna alustab „Donna Claraga" ning teeäärsest sildist inspiratsiooni saanud, loob sõna tõsises mõttes käigu pealt uue laulu, mille sõnad mulle kohe meelde jäävad: „Valmieras raions, eh-eh-eh-hee, Valmieras raions, oh-oh-oh-hoo, Valmieras raions, ah-ah-ah-haa, Valmieras raions, hä-hä-hä-hää!" Siis ma tükk aega ei kuula teda ja kui jälle kuulan, laulab Ehin juba sellest, kuidas ta tahab Korea sõtta minna, et sealt ameeriklased minema ajada.
Kahtlen tõsiselt, kas ta mitte ei soni.
Päev on raske. Temperatuur on mõnevõrra tõusnud ja päike särab. See tähendab vihasemalt ründavaid putukaid. Eelmistel päevadel on selgunud, et Kristina on puukide ja Andra sääskede lemmik. Andresest saab kärbeste lemmik ja nad otsustavad koos asutada lemmikute klubi.
Andra manitseb kõiki juba mitmendat päeva päikesekreemi kasutama ja kuulutab mittekasutajaile hirmsaid tõbesid ja piinu. Paraku on ta välja rääkinud sellegi, et tegelikult võtab päike ka läbi riiete ja isegi läbi pilvede, nii et vahet pole, elu on üks hädaorg nii kreemiga kui ilma.
Matka folkloor on täienenud mõistega „läti kilomeetrid". Need on tublisti pikemad kui Eesti omad, aga mitte mingi kindla reegli kohaselt. Umbes nii, et kui enne õhtut öeldakse, et käia on veel 3 kilomeetrit, on neid tegelikult 5 ja kui öeldakse, et 6-7, siis 11-12.
Esialgu arvasime, et teekonna pikemaks venitamise taga on Ieva ja Janis. Täna neid enam pole, aga kilomeetrid kasvavad veel rohkem. Murmuižas öeldakse, et kõndida jääb veel 5 km. Siis selgub, et viie kilomeetri pärast on ristmik, kust Valmierasse on veel 2 km. Siis saame täpsed andmed: öömajani on Murmuižhast 8,9 km. Aga tegelikult ei lähe me üldse sinna, vaid kesklinna ja tulema sealt sama targalt tagasi ka, nii et viis läti kilomeetrit võrdub umbes Eesti kaheteistkümnega.
Pedomeeter näitab Valmiera lossivaremetes 29 200 sammu. Siinsamas peaks meil esinemine olema, aga ühtegi vaatajat ei tule ja miks peakski, sest eelmisel õhtul siinsamas lähedal Kaulacis oli neid täismaja.
Valmiera teatri ühiselamus ootavad meid soe vesi, dušs, pesumasin ja grupp Läti näitlejaid, kes annavad Contrale senitundmatut mõnuainet, mille tagajärjel poeet kurdab, et ei mahu enam oma tuppa ära.
Hommikuks on ta jäljetult kadunud.
Meil on nüüd igaühel oma voodi, kuhu oma asjad laiali laotada. Kasvõi sellepärast, et nad üle lugeda.
