Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. VIII OSA: Veidebaums ja Ingrid Tähismaa
Lootusetult õnnetu auraga Rein Sepa talust lahkume Valmiera teatri bussiga. Sõidame Valka ja alustame jälle päevast päeva rändamist, sedapuhku üsna vaheldusvaest teed mööda Laatre suunas. Õnneks on see valdavalt asfalttee ja ma saan hoolimata vigastusest suht normaalselt edasi.
Õhtul näitab Jaan oma jalatalda, millele on plaastri, kitsa haavaarmi ja briljantrohelise abil tekkinud abstraktne maal. Kui selle autor oleks Malevitš, võiks maali allkiri olla „Valge triip rohelisel". Kui Dali, siis „Gala naeratus".
Lätist jäi meelde paljut, mida ma oma suure kiiruga kirjutatud ja juhuslikult ärasaadetud päevikus kirjutada ei jõudnud.
Kõigepealt muldvana läti kirjanik Andris Bergmanis, kes mäletab isegi aega kui Viivi Luik noor oli. Ja ega ta suurt midagi muud ei mäletagi. Esimest korda kohtusime Eduards Veidenbaumsi majamuuseumis, teist korda ligo-peol Austrise juures. Ikka istus ta omaette ja äraseletatud pilguga, mõeldes ilmselt oma läti kirjaniku kurbi mõtteid.
Veidenbaumsil on sugulasi Eestiski. Endine Kroonika peatoimetaja ning Irja ja Inno blogi esimene ohver Ingrid Tähismaa, neiupõlvenimega Weidebaum on neist ilmselt kuulsaim.
Siis Andrese jutt sellest, kuidas ta Frankfurdi raamatumessil tegi tuttavaks ühe rumeenia ja ühe botswana kirjaniku. Räägiti ühest ja teisest, muuhulgas tunti huvi, mis nime kannab mõlema maa rahaühik. „Leu," öelnud rumeenlane. Selgus, et see tähendab Botswana riigikeeles munni. Botswana rahaühik olnud madjiti. Rumeenlane nentinud seepeale kahjurõõmsalt, et see tähendab rumeenia keeles sitta.
Andresel on rääkinud palju huvitavaid jutte, aga kahjuks kannatab mõni üksik neist trükimusta.
Kokkuvõtteks võiks olla Mehise õhkamine Laatre poe juures: „Lätis oli ikka parem jäätis."
Mehis räägib pealtnäha uskumatu loo. Nimelt hakanud retke ajal tema hamba ja igeme vahel idanema nisu- või rukkitera. Täna hommikuks kasvanud see juba nii suureks, et Mehis pidanud ta välja kitkuma. Paljuütlev on fakt, et see sündis samal päeval, kui ööbimine on ette nähtud tuntud rukkikrahvi ja sordiaretaja krahv Bergi lossis Sangastes. Minu teooria kohaselt on Mehise ajutegevus sedavõrd viljakas, et mõjutab soodsalt ka aju lähiümbrust.
Veidi enne õhtut möödume August Gailiti sünnikodust. Selle õuelt manööverdab välja kelmika näoga vanem naine, kindlasti mõni Gailiti järeltulija.
Õhtul puhkeb suur riid, mille algatajaks on kokk-logistik Auli. Nimelt küsib ta, kes me soovime hommikuks manna- või tatraputru. Hääled jagunevad 4:4 ja järgnevad vastastikused süüdistused ja poriloopimised teeksid au ka professionaalsetele poliitikutele. Minu rõõm on suur, kui võidab mannapartei, mis sellest, et üksnes selle tõttu, et tatrahelveste pakk on lihtsalt nii sügaval muu kola all, et Auli ei viitsi seda välja urgitseda.
Öölaager on Sangaste lossi taga. Esialgsele laagripaigale pole toidu- ja pakiautoga võimalik ligi pääseda. Paigal pole viga, aga enamus matkajaist on sattunud uude mittekadestamisväärsesse klubisse - katkenud nööridega telgiomanike klubisse.
