Iga esmaspäeva, kolmapäeva ja reede varahommikul kogunevad India Tamil Nadu osariigis asuva Puzhal II vangla väravate taha sajad inimesed. Toidukottidega naised kannavad tavaliselt värvikaid sarisid, sellal kui peaaegu ronkmusta nahaga mehed on riides läänelikumal moel. Erinevust on lihtne märgata, sest vanglasolijatega kohtuda soovijad peavad võtma järjekorda sugude kaupa. Aeglaselt-aeglaselt liiguvad paljad varbad kummaski järjekorras üle sissepääsuesist katva tolmuse punakaspruuni killustiku beežis univormis vanglaametniku ette, kes pärib tulijalt, kellega kohtuda soovitakse ja külastaja enda nime.

Mina ütlen, et tahaksin kohtuda kõigi Eesti kodanikest kinnipeetavatega, kuid krõnksjatest tamilikeelsetest tähtedest, mille ametnik lõpuks rebitud servadega jõupaberitükile kannab, ei saa ma midagi aru. Ainus äratuntav asi sellel käsitsi kirjutatud kviitungil on järjekorranumber 74.

Ning siis pole teha muud, kui võtta end uude sappa turvakontrolli ootama. Sedapuhku lämmatavas eestoas, mille laes olevaist ventilaatoritest tiirlevad vaid pooled, ohvitseride peade kohal asuvad. Akna all istuv saris naine mudib sõrmede vahel pehmeks banaanitükke ja lükkab saadud segu kaasasoleva rinnalapse suhu. Mööda mu ees seisva ruudulises särgis mehe kraed jookseb närviliselt edasi-tagasi tilluke ämblik, suutmata otsustada, kuhu minna. Aeg seisab, ja seda teeb ka enamik inimesi. Meil pole teha muud, kui oodata ja oodata pooltundide kaupa.

India bürokraatiaveskid võivad jahvatada vägagi uneledes, kuid tegutseda siis korraga hirmutaval välgukiirusel. Just nii pidi tunduma India ranniku lähedal seilanud 45 meetrit pika laeva Seaman Guard Ohio eestlastest, brittidest, ukrainlastest ja indialastest laevaperele, kui India rannavalvelaev nende alusele mullu 12. oktoobril lähenes ja andis karmi käsu kurss lähima sadama poole võtta, et mehed seal pikemata kohalikku vanglasse viia. Kuigi Lõuna-India ajalehtedes on kinnipüütud laeva värvikalt kirjeldatud kui “ameeriklaste ujuvat relvapalatit”, väidavad Eesti “piraadikütid” (sama värvikas kujund Eesti meedialt, sest keegi neist meestest ei tegelenud aktiivselt mereröövlite otsimisega ja enamik polnud Somaali piraatide madalaid mootorpaate kunagi lähenemas näinud), et Seaman Guard Ohio oli pigem rahumeelne puhke- ja treeningukeskus, millel mehed veetsid missioonide vahelise aja.

Arusaamatust on palju, sest nagu tõdeb Eesti konsul Margus Särglepp, oli laevapere vahistamise hetkel enda teada rahvusvahelistes vetes, India rannajoonest 19 miili kaugusel. See arv kanti ka esimesse politseiraportisse (First Incident Report). Hilisemal kaardi uurimisel selgus, et territoriaalvete välispiiri nihutada võivate tillukeste saarte tõttu ei pruukinud siiski olla tegu neutraalse tsooniga. Tõe peab välja selgitama väikse rannalinna Tuticorini kohus, kes esialgu on iga 14 päeva tagant 14 kinnipeetud eestlast vangla videokaamerate ette kamandanud – vangla asub linnast 600 kilomeetrit põhja pool – ja nende kinnipidamist veel kahe nädala võrra pikendanud (India õigussüsteemi tundvad isikud ütlevad, et miski ei piira seda, mitu korda kohus nii teha võib).

“Iga kord oleme videokohtusse minnes lootnud, et nüüd saame vabaks, aga seda pole juhtunud,” ütleb nukralt Lauri Ader, endine kaitseväelane, kes oli laeval meeste tiimiliidri rollis. Ta on jäänud kõhnaks ning silmad tunduvad ülejäänud näoga võrreldes väga suured. Kuigi päev pole väga palav, pärlendavad ta nahal higipiisad.

« Avalehele 89 Kommentaari