Eesti piigad rokivad Los Angeleses

Nexusest tuntud Janne Saar (23) möllab Ameerikas rajudel pidudel ja tahab tõusta maailma esilauljaks. Maarja Kivi (24) Vanilla Ninjast naudib juba globaalset tähelepanu ja unistab 200 000 lojaalsest fännist.

Tuian sügisel 2007 Los Angeleses mööda Hollywoodi puiesteed, mida ehib kuulus tähtede allee, kui äkki märkan juhuslikult tuttavat ujedavõitu blondi tütarlast. Pikemalt mõtlemata sammun tüdrukutebändi Nexus solisti Janne Saare juurde, et uurida, mida tema California päikese all teeb. Ta on imestusest vaat et pikali kukkumas – teine eestlane siin maailma teises otsas!

Neil päevil armub Saar “inglite linna”. Täna elab ta ootamatu kohtumispaiga vahetus läheduses pisikeses üüritoas. Toa seinu katavad tüdruku enda abstraktsed joonistused ja fotod loomadest, kes elavad tema ema talus Eestis.

Janne tuli Los Angelesse mõni kuu tagasi. Töötas enne seda neli kuud Rootsi laeva peal, korraldas šõusid ning kogus lennukipileti raha. “Tahtmine USAsse tulla oli kõva, lausa õudne,” ütleb tüdruk. “Terve laeva peal töötamise aja valmistasin end vaimselt ette. See oli ju esimene kord, kui reisisin täiesti üksinda. Vanemad arvasid, et olen hulluks läinud.”

Ameerikas kulub Janne aeg peamiselt unistades, muusikat kirjutades ja üritustel käies. Viimati jäi ta kaamera ette äsja Hugh ­Hefneri Playboy mõisas peetud rajul heategevuslikul läbul, kus šampanja voolas koskedena ning poolalasti naised imesid hiiglaslikke lutsukomme.

“Siin on iga päev pidu ja peod lähevad siin täiesti hulluks kätte,” räägib Saar. “Kui oled noor inimene, on suur oht pidutsemise mulli sisse ära kaduda. Olen kohanud noori inimesi, kes teevad pidevalt narkotsi ja on niiöelda tsüklis juba aastaid. Ja ometi on nad siia tulnud unistusega laulja- või näitlejakarjäärist.”

Los Angeleses tulebki pidevalt sotsialiseeruda, sest suhted on kõva valuuta. Janne kolis siia just eesmärgiga tutvuda professionaalsete muusikainimestega. Ja ühel märtsiõhtul, kui Saar koos sõbranna Carola ­Madisega väljas sõi, astus piigade juurde keegi prantslasest härra ja uuris, mis imelikku keelt tüdrukud räägivad. Selgus, et see mees, pop-soul-artist Lone, on hüperandekas kõiki pille mängiv produtsent. Ja kui Janne talle tänaval veidi soleeris, ulatas mees visiitkaardi ja peagi kohtuti juba stuudios. Lone uskuvat eestlanna talenti ning koos kirjutatakse muusikat. Janne MySpace’i profiilis on mitu lugu üleval.

Mõni ehk mäletab, et Janne as­tus mullu üles konkursil “Eesti laul” palaga, mille videos tapab ta mootor­saega ennast täis boyfriend’i. Tegelikult on Janne rohkem malbe unistaja ja romantik ning tema muusika pigem mediteeriv. Paar nädalat tagasi kirjutas ukulelet mängiv Saar loo naisest, kes eksib kõrbes ja kohtub hundiga, kes tahab ta maha murda. Teine lugu räägib armastusest unenäos figureeriva imeilusa kuldsete tiibadega ingli vastu.

Noor naine tunnistab, et on ­alles oma karjääri alguses, otsimas õiget stiili, ja millegagi suurustada tal pole.

“Minu eesmärk on olla number üks!” ütleb Janne kindlalt. “Sellepärast ma siia tulin! Olen väga ambitsioonikas ja tunnen, et mul on midagi inimestele öelda. Tahan panna inimesi unistama oma muusikaga. Ja loodan, et ei pea tegema kompromisse – sellist muusikat nagu Lady Gaga: sellist mainstream räpp-värki, kus tümm käib ja sündid on peal. Jah, olen nõus, see müüb. Aga mina loodan inimestele oma nurga alt läheneda.”

“Number üks on artist, kes on kõige populaarsem ja kelle muusikat kuulatakse kõige rohkem,” ütleb ­Janne. “Number üks – tähendab ­inimesed hin­davad. Muidu on sama, kui läheksid olümpiale mõttega, et ei taha kulda, vaid lihtsalt võistelda?!.. Muusika ja looming on samamoodi võistlus ju!”

“Aga muusikat võid ju teha ka iseendale või oma sõpradele ja olla seejuures õnnelik edetabeleid vallutamata ning palju raha teenimata?!”

“Ma arvan, et nii mõnigi Eesti ärimees teenib palju rohkem kui siin edetabeli number üks – päris tõsiselt. Inimesed ei osta enam plaate – Holly­woodis pandi suurim muusikapood lihtsalt kinni! Nüüd on artistide leib rohkem kontserdid. Ja kui oled number üks, elad ilusti ära ja jääb ülegi.”

Mida Janne oma fännidele muusika kaudu siis öelda tahab? Et nad armastaks üksteist, sest armastus võidab alati. Janne: “Inimesed ei julge tänapäeval üldse oma südant avada, sest nad meeletult kardavad haiget saada. Aga sellega jäävad nad paljust ilusast ilma.”

Armastusest, täpsemini, hea ja kurja võitlusest (kus võidab teadagi kumb pool) räägib ka Janne kirjutatud koomiksisari, mida illustreerib noor kunstnik Lauri Tuulik. Peagi trükivalgust nägevas pildiloos sünnib ühel planeedil puhtast armastusest noor tüdruk, kuid planeet mürgitatakse ja tüdruk satub Maale. Siin tõuseb ta üles grupeeringu vastu, kes tahab inimesed meedia ja interneti abil oma tahtele allutada. Loos, kus figureerivad teiste hulgas Janne sõbrad Carola Madisega eesotsas, on palju võitluskunsti ja romeojajulialikku keelatud armastust. Lõpuvaatustes võitlevad omavahel ingliarmee ja peorobotiteks moondunud inimesed (hea ja kuri) ning headus võidab.

Kurjusele mõeldes jääb pilk peatuma teise Hollywoodis toimetava eestlannast artisti Maarja Kivi alias Marya Roxxi veebilehel. Sealt vaatab vastu pealuu ja punk-kirjaga särgis ning nahast käevõrudega ehitud pikajuukseline tüdruk, pilk nii kuri, nagu tahaks millegi või kellegi pilbasteks lüüa. Endine Vanilla Ninja lauljatar kolis koos perega Los Angelesse neli aastat tagasi ning on karjääriredelil mitu astet kõrgemal kui Janne Saar. Kuid mitte veel säravaimate tähtede seas.

Maarja tegemisi iseloomustavad punk-roki sooloalbum “Payback Time”, ridamisi kontserte Lääne-Euroopas, esinemised Los Angelese ja Las Vegase legendaarsetes klubides (nagu näiteks House of Blues ja Key Club), ülesastumised festivalidel Hard Rock Hell ja Hammerfest (Suurbritannia). Kui siia veel lisada koostöö pillimeestega nimekatest bändidest Meat Loaf, ­Anthrax, Queen ja Sebastian Bach ning 5000 fänni Facebookis, tuleb tõdeda, et eestlanna liigub muusikabisnise masinavärgis täistuuridel.

Üritan Maarjaga kohtumist Los Angeleses kokku leppida, kuid tema abikaasa ja mänedžer Renee Meriste teatab, et see pole võimalik. Räägitakse, et Maarja ei taha Eesti ajakirjanikke näha, sest temast on siinmail palju jama kirjutatud.

Ehkki ta elab siinsamas Los Angelese äärelinnas Woodland Hillsis, õnnestub suure vaevaga temalt kommentaarid saada telefoni ja kirja teel.

Kivi ütleb, et kolis USAsse vajadusest elus uus lehekülg pöörata: “Eestis on liiga palju tülisid ja üksteisele kurja tegemist. Ameerika on kõige tolerantsem ja solidaarsem maa, kus ma olen viibinud. Ükskõik kuidas võtta, kas kõik on võõrad või kõik on omad. Kõik rassid ja rahvused on esindatud. Loomulikult on Ameerika muusikamaa ja Los Angeles üks tähtsamaid muusikakeskusi maailmas.”

Artistina on Maarja karm ja vastuoluline punkar ning tema muusika kisub vägisi heavy metal’iks. “Romantilised ballaadid ei paku mulle huvi. Laval tahaksin rohkem rabeleda ja möllata.”

Maarja nimetab tuntust oma eesmärgiks. See tähendaks 200 000 lojaal­set fänni, kes ostaksid plaate ja käiksid kontsertidel. Juba praegu laekuvat fänniposti kõikjalt üle ilma – Euroopast, Hiinast, Ladina-Ameerikast.

Sügisel kavatseb Kivi bändiga kontsertturnee ette võtta. “Suve võtan vabalt, siis otsustan edasi. Olen iseenda boss! Ja tegelen sellega, millest lapsena unistasin.”