Eesti-saksa pusle veebruaris kinodes
Kujutlege, et filmirežissöör satub vaimustusse muusikaautomaadist, rekkaautost ja kirstulimusiinist ja tahab teha filmi, mille rahastajaiks on Eesti Filmi Sihtasutus ja Ida-Saksa produtsendid.
On selge, et muusikaautomaat tuleb filmis tuua Saksamaalt Eestimaale. Seda saab teha rekkaautoga, tuleb ainult leida juht. Juhiks sobib endine tantsija. Miks just tema? Sest sõber on üle löönud tema naise. Naine viib endaga kogu mööbli, nii et mehele jääb ainult muusikaautomaat. Kõigepealt tahab mees end ära tappa, siis aga mõtleb ümber ja talle tuleb meelde see muusikaautomaat, mis äratab häguseid mälestusi. Mees otsustab selle viia Eestimaale. Selgub, et naise endale saanud sõbral on just vaja Eestimaale saata hulganisti kostüüme, ta on juba üürinud rekkaauto ja jukebox läheb sellele peale.
Nüüd tuleb leida põhjus, miks balletitantsija-rekkaautojuht ennast enne Eestimaale jõudmist ära ei tapa, sest need mõtted on tal endiselt peas. Selleks tuleb tegelaseks tuua Saksamaal töötav eesti naistšellist ja ta töölt lahti lasta hilinemise pärast panga galaõhtule, kuna tema takso sõitis teisele autole sisse. Naistšellist otsustab oma võõramaisele rändmuusiku elule lõpu teha ja kodumaale tagasi pöörduda. Rekkaauto juht võtab ta peale ja halastav neiu aitab mehel tundma õppida uut lootusrikast elu.
Jääb veel põhjendada, miks see muusikaautomaat Eestimaale tuuakse. Selgub, et saksa ja eesti rekkajuhid läinud kunagi Poolamaal kaklema, arestikambris leppinud ära ja saksa mees lubanud siis oma jukebox’i Eestimaale saata.
Kuid seda muusikaautomaadi toomist peab olema ka põnev jälgida. Selleks laseb režissöör röövida sama panka, mille galaõhtule naistšellist hilineb. Ja põgenemisel saab ta juba kasutada oma armastatud matuseautot. Nimelt võtab noore pangaröövli peale just matuseauto, kelle juht on röövi organiseerija kuller. Politsei eest põgenedes peidab pangaröövel aga oma saagi hoopis rekkaautosse. Kaks liini on nüüd ära seotud.
Kuid filmi jooksul tuleb säilitada pinge. Ning tuleks teha komöödiat. Aitaks klassikaline äravahetamine. Ja ekraanile tuleb tuua üks loom. Nii läheb kast pangaröövli rahaga vahetusse samasuguse kastiga, milles rekkajuht hoiab oma... kilpkonna. Matuseauto raharöövlitega saab põhjuse jälitada rekkat.
Eestimaale jõudmisel selgub, et mees, kellele mänguautomaati tuuakse, on just surnud. Ja rekkajuht ei tunne kordagi enam tema vastu huvi, paneb muusikaautomaadi peieõuele ja tantsib hoopis noore tšellistiga.
Pangaröövel saab raha kätte ja jääb veel mõelda filmile sobiv lõpp.
Raha kingitakse kirikule (kuigi kilpkonn vedas filmi, loobutakse loomaaiale raha kinkimisest). Kirik saab uue katuse. Pastor kutsub saali poole pöördudes kõiki kirikule annetama. Pangaröövel lunastab oma patud, päästes uppumisohus rekkajuhi.
Igas inimeses on killuke head! Ja ega need kurjategijad polegi nii hullud.
Ära tapa ennast: igaühe jaoks on kuskil keegi!
* * *
See ei ole Otar Ioseliani uus film, kus üks tegevus läheb sujuvalt üle teiseks. See on Peeter Simmi uus eesti film "Kõrini!", mis eel-esilinastus PÖFFi lõpuõhtul. Et filmi keerdkäikudest aru saada, tuleks seda vaadata mitu korda. Tuleva aasta veebruaris avaneb teil see võimalus, kui film Eesti kinodesse jõuab.
Jüri Sillart,
diplomaatiline vana kooli mees:
Petka (Peeter Simm – toim.) on endale truuks jäänud, ajades ikka sama asja, mida ta juba ennegi ajanud. Samad teemad, samad asjad… Aga rahvusvaheline üldsus on selle asja üle poleerinud, mille tulemusena on isikupärased nukid maha lihvitud, hööveldatud, treitud… Ja see pole asjale lõpuks sugugi kasuks tulnud.
Andres Maimik,
vastusest kõrvale vingerdav kriitik ja filmitegija:
Kuidas seda nüüd öeldaksegi, operaatoritöö oli professionaalne. (Naerab pikalt.) Kogu filmi arhitektuur oli küll üles ehitatud klassikalise dramaturgia kondikavale, kus tegelasel on võimalikult raske kätte saada seda, mida ta ihaldab. Aga sellegipoolest ei mõjunud "Kõrini" usutavalt, sest kangelaste teele lükatud takistused olid kuidagi vägisi sisse poogitud.
Selle asemel, et tegelased rahulikult omaseks mängida, väänatakse film algusest peale hüsteeriliseks siiberdamiseks, jandiks. Kui lõpuks kujuneb välja midagi situatsioonikomöödia sarnast, pole ükski tegelane nii lähedaseks saanud, et tema äpardustele kaasa elada.
Järjest vähem ruumi on Simmi trumpalal – tagasihoidlikul lüürilisel huumoril ning selle asemel kallatakse meid üle lärmaka sentimentaalsusega ja kistud happyendinguga. Nii stsenarist Valentin Kuik kui režissöör Peeter Simm on kujundanud eesti filmiklassika tippu ning ma tõesti ei saa aru, mida see isikupäratu europuding nende CVle juurde peaks lisama. Aga mis ma siin ikka kobisen, rahvas turtsus saalis, mis tähendab, et paljudele läks peale.
Jaak Kilmi,
režissöör, kel jäi hingele palju küsimusi:
Pärast linastust küsisin tuttava tüdruku käest, et kuidas siis oli. Ma ise ei leidnud sõnu. Tütarlaps vastas, et oli selline, transpordifilm. Paremat žanrimääratlust oleks raske leida. Selles filmis liiguvad tõesti laevad ja autod, aga lugu ei liigu. Jäi palju küsimusi, ja sain väga vähe vastuseid. Mu vend, kes on logistik, vaataks transpordifilmi muidugi hea meelega.
Marianne Kõrver,
filmitegija, kes ei vaata tapeeti:
"Sleepwalkersi" filmikoolis võttis PÖFFi žüriiliige, stsenarist James Ragan loengu lõpus kiiruga kokku, mis on komöödiafilmi stsenaariumi kirjutamise põhitõed. Peategelased peavad olema vastandlikud, ülesande sooritamisel peab tegelasel olema takistus ning filmi lõpus peab keegi armuma. "Kõrini" ongi selline korralik stsenaariumiõpiku-Hollywood, täis B-kategooria komöödiate kulunud klišeesid. Tulemuseks film, mis unisel pühapäevahommikul mõnes kommertskanalis tapeediks jookseb, kui ema köögis süüa teeb, lapsed kõrvaltoas karjuvad ja keegi teleka ees ei istu.
Aga ega see projekt ei olnudki ilmselt autori kunstiliseks eneseväljenduseks mõeldud.
