11.10.2007, 00:00
Eesti teadlane loob USAs uut tüüpi tuumajaama
Samal ajal kui tema esiisade maal vaieldakse, millise tuumakonsortsiumiga liituda, kavandab eestlasest professor Andrew Kadak Ameerikas aatomijaama, mis pole mitte ainult esimene omataoline, vaid võib ühel päeval viia inimese Marsile.
KONTINENDI TIPUS: Andrew Kadak Lõuna-Aafrikas, kuhu lähiaastatel kavatsetakse rajada uudne kuulkütusega reaktor. Kadak arendab samasugust tuumajaama USAs. ERAKOGU
Aatomik oli pisike rõõmsameelne poiss,
kelle Teadlane ühel päeval oma töötoas avastas. Poiss oli
aga nõnda väle, et enne kui Teadlane teda püüda
jõudis, läks ta laia ilma rändama. Just neist seiklustest
jutustab Vladimir Beekmani legendaarne ja ekraniseeritud lasteraamat.
1959. aastal, kui Aatomik esimest korda lugejateni jõudis, oli Andrew Kadak täpselt parajas vanuses, et tema seiklustele kaasa elada. Paraku elas eesti poiss kaugel USA idarannikul või kui kasutada Beekmani raamatu propagandamaigulist metafoori – Jõmmide maal. (Jõmmid tahtsid raamatus muuseas Aatomiku pommi sisse panna, et sellega kõiki inimesi ähvardada.)
Et enamiku karjäärist tegi tuumateadlaseks sirgunud Kadak teisel pool raudeesriiet, ei teata vanemate maal tema saavutustest midagi. Ometi on Austrias sõjapõgenike laagris sündinud, kunagise Eesti iluduskuninganna ja vabrikandi poja elu kirju ja tegus nagu Aatomikul. Ta on juhtinud mitut tuumajaama, olnud American Nuclear Society 45. president ja kavandab reaktorit, mis lennutaks astronaudid Marsile.
Eestlane on maailma mainekamate õppeasutuste hulka kuuluva Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) professor. “MITs ei ole juhuslikke inimesi ei koristajate ega teadlaste hulgas,” ütleb Eesti juhtivate füüsikute hulka kuuluv Martti Raidal, kes paraku suure lombi tagusest kolleegist varem kuulnud pole. “Ta tegeleb teemaga, millega keegi Eestis praegu ei tegele, ja enne, kui meil tuumajaama ei ehitata, ei hakkagi keegi tegelema.”
62aastaselt on Andrew Kadak parimas loomevormis ning muuseas sihikule võtnud moodsa rakendusteaduse ühe auahnema ülesande – luua väike, ohutu ja odav aatomielektrijaam. Just selline rajatis võiks tema arvates sobida Eesti-sugusele väikeriigile.
Septembri alguses ilmunud ajakirja Economist artikkel, mis räägib tuumaenergia comeback’ist, osundab Kadakut, kelle sõnul ei saa uudne pebble-bed-reaktor (mida võib ehk tõlkida kui kuulkütusega reaktor) kokku sulada. Ekspressile andis üle 30aastase staažiga vitaalne tuumatööstuse veteran oma esimese intervjuu Eesti pressis.
***
Viimastel kuudel on USA idarannikul, kus Kadak elab, olnud aastaaja kohta harjumatult palav.
“Ma ei tea, kas te usute globaalsesse soojenemisse, aga midagi siin toimub,” naerab mees teisel pool telefonitoru, hoolimata varasest kellaajast. Just kliimasoojenemine ja fossiilsete kütuste ennustatud otsalõppemine on valdkonna, millega Kadak end juba noores eas sidus, äratanud uuestisünnile.
Kas te nõustute väitega, et tuumaenergia, mis oli mitukümmend aastat põlu all, teeb nüüd comeback’i?
Tuumaenergial on hetkel palju parem perspektiiv kui varem. Veel viis aastat tagasi ei juletud energiafirmade juhatuseruumides sõna “tuuma” isegi valjult välja öelda. Nüüd on see pidevalt jutuks. Energianõudlus kasvab pidevalt. Lisaks kardetakse saastemakse, mistõttu tuumaenergia on hea riskide maandaja.
Firma NRG Energy taotles hiljuti USAs litsentsi kahe uue reaktori jaoks. (Sama firma püüdis aastate eest erastada Eesti Energiat – toim.) Minu teada on eri ettevõtjad teatanud kavast taotleda luba kuni 32 uue reaktori rajamiseks. Kas need kõik sünnivad – saab näha.
Palju te teate debatist, kuidas Eesti tulevik elektri osas kindlustada?
Käin Eestis peaaegu igal aastal. Sõitsin kord huvi pärast Narva elektrijaama vaatama. Nagu ma aru saan, on sealne põlevkivi põletamine keskkonnale üsna vastiku mõjuga.
Mida arvate ideest, et Eestil peaks olema oma tuumajaam?
See sõltub nõudluse suurusest. Ma kardan, et tänapäeva tuumajaamade võimsus on ligi kaks korda suurem kui Eesti vajadus. See võib olla pisut liiga suur, kui just ei kaasata partnereid.
Uus lootustandev ja varasemast täiesti teist tüüpi lahendus aatomienergia tootmises on pebble-bed-reaktor, mille nimi tuleb sellest, et uraanist tuumakütus on reaktoris pakendatud tennisepallisuurustesse grafiidist kestadesse. Võrreldes senistega on seda tüüpi reaktor palju väiksem, odavam ning paindlikum. Kadak sõidab aeg-ajalt nii Hiina kui Lõuna-Aafrika vabariigi vahet, kus tema ametivennad samuti tegelevad uue reaktori katsetamisega.
Kas teie väljatöötatav uus reaktor sobiks väikeriigile nagu Eesti?
Minu meelest võiks see olla Eestile lahendus. Seda tüüpi reaktorid on palju tõhusamad ega vaja paljusid kaitsemehhanisme, mida vajavad vesijahutusega reaktorid. Kui vaadata võimsust, siis see ulatub 120 megavatist kuni 165 megavatini, mis on omakorda atraktiivne, sest selliseid reaktoreid saab rajada moodulitena vastavalt vajadusele. Eelis on ka, et algne kapitalimahutus on väiksem ja võrreldes suure elektrijaamaga saab ta kiiremini tööle.
Kui näiteks Eesti Energia sellise pakkumisega ühendust võtaks, kas oleksite huvitatud?
Ma pole hetkel arendaja, ma olen professor. Kuid maailmas leidub mitmeid arendajaid, kes oleksid selleks valmis. Kindlasti võiksin ma aidata seda otsust langetada, milline tehnoloogia kõige paremini Eestile sobiks.
Kui kaugel te tegelikult oma reaktoriprojektiga olete?
Tegelikult on see vana Saksamaal välja töötatud tehnoloogia, mida me uuendame. Minu idee on jagada jõujaam suuremaks hulgaks mooduliteks, mis tähendab, et seda saaks kokku panna nagu lego. Jaam toodetaks tehases, viidaks kohale konteinerites ja pandaks seal kokku sõna otseses mõttes nagu klotsid. See muudaks selle tehnoloogia kättesaadavaks paljudele maailma riikidele ja võib-olla isegi arengumaadele.
Eeldades, et leidub asjast huvitatud klient, kui kiiresti saaks sellise aatomijaama ehitada?
Realistlikult rääkides suudaksime lõplikud joonised viie aastaga ära teha. Edasi sõltub asi juba riikliku bürokraatia tempost.
Kuidas mõjub selline uus tehnoloogia tuumarelvade levikule? Kas teie reaktori püstitamine mõnes Kolmanda Maailma riigis tähendab, et neil on ka võimekus tuumapomm ehitada?
Tuumarelvade leviku ohul pole tegelikult midagi pistmist tuumaenergiaga. See sõltub riigi soovist endale tuumarelv soetada. Iga riik, kes on otsustanud endale tuumarelva luua – näiteks viimati Pakistan –, teeb seda, sest ta tahab. Vaadake Iraani, kes ehitab aatomijaama, mille varjus rajatakse väidetavalt rikastamistehaseid. Kui vaadata fakte, siis selgub, et rikastamistehased ehitati ammu enne tuumajaamu.
Kui rääkida pebble-bed-reaktorist, siis on meie järeldus, et ta ei kujuta tuumarelvade leviku kontekstis ohtu. Põhjus on lihtsalt selles, et iga kuuli kohta on niivõrd väike hulk plutooniumi. (Reaktoris on umbkaudu 360 000 kuulikest – toim.) Seega peaks varastama sadu tuhandeid kuulikesi, et valmistada üks tuumarelv. Isegi Kolmanda Maailma riigis ei pea me seda ohuks.
Tuumaenergia üks põhiprobleem on radioaktiivsed jäätmed. Kuidas teie selle probleemi lahendate?
Sellega seoses on hea ja halb uudis. Hea uudis on, et j&a mp;a mp;a uml;ätmed, mis on grafiitkuulide sees, ei leki vette sattudes praktiliselt üldse. See on hea uudis, kui vesi peaks tungima sügaval maa all asuvasse jäätmehoidlasse.
Probleem on, et võrreldes seniste reaktoritega on jäätmeid rohkem, sest kasutatud kütus on pakendatud väikestes kogustes suurde hulka kuulikestesse. Samas mahub neid kuulikesi hoidlasse rohkem. Seega lõppkokkuvõttes on vahe selles, et jäätmeid tuleb sagedamini vedada.
Olete seotud vähemasti ühe kosmoseprojektiga – Marsi Kodu projektiga (Mars Homestead Project). Mis on teie roll?
Meil MITs on kosmosega seotud mitu projekti. Minu põhihuvi on välja töötada kontseptsioon või idee reaktorile, mida saaks rakendada kosmoses. NASA-l pole praegu raha, et oma tuumaprogrammile mõelda. Meie genereerime ideid ja alternatiive.
Üks eesmärk oli näiteks luua tuumaelektrijaam Marsi missiooni kosmoselaevale. Sama projekti raames arendati reaktorit, mis annaks energiat Marsil. Paar tudengit olid sellest väga haaratud ning asutasid Marsi Kodu projekti, millega nende lootuste kohaselt kunagi Marss asustatakse. Ma olen neid aeg-ajalt nõustanud.
Teine reaktor, mille ehitamise võimalust me uurime – kuna NASA leidis vist, et Marss on praegu liiga kaugel –, on tuumajaam, mis pandaks tööle Kuul. Kusjuures Marsile ja Kuule ei sobi üldse ühesuguse põhimõttega reaktorid, sest tingimused on erinevad.
Alles hiljuti uuris üks mu õpilastest termotuumaraketi kiirgusohtu astronautidele – see on tõenäoliselt ainus viis kunagi Marsile lennata, sest kohale tuleb jõuda kiiresti.
Erinevalt paljudest teistest teadlastest on Kadak tugeva praktilise taustaga. Ta teab, mida tähendab tuumajaama käitlemine, juhtimine ja vajadusel ka sulgemine ning ohutuks muutmine. Kadak pidi alla neelama mõru pilli, kui pärast Three Mile Islandi avariid (milles küll keegi ei hukkunud) pandi 1979. aastal seisma tema veetud aatomijaamaprojekt. Nüüd rõhutab ta igal võimalusel selgitustöö tähtsust. Internetist võib näiteks leida tundide kaupa tema loenguid.
Kuuldavasti väidate, et suhtekorraldusel ja kommunikatsioonil on moodsas maailmas iga tuumaprojekti juures sama suur roll kui teadusel?
Kommunikatsioon on väga tähtis, sest üldsus ei saa sageli ettepanekutest aru. See on väga tähtis projekti edukaks läbiviimiseks. Mul on olnud firmas Yankee Atomic, kui aatomijaama rajasime, ukse ees väga jõulisi demonstratsioone. Kuid kui tuumajaam on kord valmis ja töötab, ei kuule keegi sellest enam midagi. On vaja suhelda ja leida tuge nii poliitiliste juhtide kui ka üldsuse hulgas. Kahjuks seda pahatihti eriti hästi ei tehta.
Eestis oli suur skandaal seoses kiirgussteriliseerimistehasega, mille vastu inimesed peaaegu barrikaadidele tõusid. Mida te sellest arvate?
See kajastab, mida koolis kiirgusest ja aatomienergiast õpetatakse. Kahjuks ka USAs ei tehta seda kuigi hästi. Inimesed peavad mõistma, et kiirgust leidub kõikjal meie ümber. Jah, kiirgus võib põhjustada vähki, kuid vähil võib olla ka hulk muid põhjusi, millel pole kiirgusega mingit pistmist. Kuid kuidagi on aatomienergia seotud vähihirmuga.
Kunagi viibisin ma ühes USA tuumajaamas umbes 45 minutit töötava reaktori juures ja läksin seejärel ülikooli loengut pidama ning palusin tuled ära kustutada. Kõik ehmatasid ära. Kuid ma tahtsin näidata, et ma ei helenda pimedas. (Itsitab) See on mõistmise algus.
Eestlastel on i siklik suhe Tšernobõli katastroofiga, sest hulk meie mehi käis tagajärgi likvideerimas. Kuidas teie, USA kodanik, mõni aasta hiljem sinna sündmuspaigale sattusite?
See oli seoses World Association of Nuclear Operatorsi (WANO) asutamiskoosolekuga Moskvas 1992. aastal. Selle reisi käigus sõitsid mõned meist Tšernobõli, kusjuures me võtsime ka abikaasad kaasa. Oli pisut kõhe sõita jaama juurde, millest oli nähtud palju pilte ja uudiselõike. Näha sarkofaagi ja Pripjati linna, mis tervenisti evakueeriti. See oli väga kasulik kogemus meile, kes me juhtisime tuumajaamasid. Selline asi ei tohi enam kunagi korduda.
Kui palju rohkem olete kiiritada saanud oma üle 30aastase karjääri jooksul selles valdkonnas võrreldes keskmise inimesega?
Peaaegu üldse mitte. Tuumajaama töötajad saavad keskmiselt vähem kui ühe röntgeniseansi jagu kiiritust. Seda on väga-väga vähe. On väga ranged reeglid, kui palju kiiritust töölised võivad saada, ja väga harva juhtub, et selle piirini üldse jõutakse.
Teadaolevalt pole Eestis kedagi, kes oleks teinud tuumajaamade juures sellist praktilist tööd. Ja kui ka on, siis N Liidus oleks see olnud suur saladus. Kui suur osa teie tööst on kunagi olnud salastatud?
Kogu mu elu on olnud äris või teaduses ja täiesti avatud. Tuumatööstuses, uskuge või mitte, me jagame üksteisega infot. Üks info eesmärke on kindlustada, et iga tuumajaama käideldakse võimalikult hästi ja ohutult. Konkurents käib küll spetsiifilistes küsimustes, kuid näiteks tööstusspionaaži tegelikult ei esine.
1959. aastal, kui Aatomik esimest korda lugejateni jõudis, oli Andrew Kadak täpselt parajas vanuses, et tema seiklustele kaasa elada. Paraku elas eesti poiss kaugel USA idarannikul või kui kasutada Beekmani raamatu propagandamaigulist metafoori – Jõmmide maal. (Jõmmid tahtsid raamatus muuseas Aatomiku pommi sisse panna, et sellega kõiki inimesi ähvardada.)
Et enamiku karjäärist tegi tuumateadlaseks sirgunud Kadak teisel pool raudeesriiet, ei teata vanemate maal tema saavutustest midagi. Ometi on Austrias sõjapõgenike laagris sündinud, kunagise Eesti iluduskuninganna ja vabrikandi poja elu kirju ja tegus nagu Aatomikul. Ta on juhtinud mitut tuumajaama, olnud American Nuclear Society 45. president ja kavandab reaktorit, mis lennutaks astronaudid Marsile.
Eestlane on maailma mainekamate õppeasutuste hulka kuuluva Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) professor. “MITs ei ole juhuslikke inimesi ei koristajate ega teadlaste hulgas,” ütleb Eesti juhtivate füüsikute hulka kuuluv Martti Raidal, kes paraku suure lombi tagusest kolleegist varem kuulnud pole. “Ta tegeleb teemaga, millega keegi Eestis praegu ei tegele, ja enne, kui meil tuumajaama ei ehitata, ei hakkagi keegi tegelema.”
62aastaselt on Andrew Kadak parimas loomevormis ning muuseas sihikule võtnud moodsa rakendusteaduse ühe auahnema ülesande – luua väike, ohutu ja odav aatomielektrijaam. Just selline rajatis võiks tema arvates sobida Eesti-sugusele väikeriigile.
Septembri alguses ilmunud ajakirja Economist artikkel, mis räägib tuumaenergia comeback’ist, osundab Kadakut, kelle sõnul ei saa uudne pebble-bed-reaktor (mida võib ehk tõlkida kui kuulkütusega reaktor) kokku sulada. Ekspressile andis üle 30aastase staažiga vitaalne tuumatööstuse veteran oma esimese intervjuu Eesti pressis.
***
Viimastel kuudel on USA idarannikul, kus Kadak elab, olnud aastaaja kohta harjumatult palav.
“Ma ei tea, kas te usute globaalsesse soojenemisse, aga midagi siin toimub,” naerab mees teisel pool telefonitoru, hoolimata varasest kellaajast. Just kliimasoojenemine ja fossiilsete kütuste ennustatud otsalõppemine on valdkonna, millega Kadak end juba noores eas sidus, äratanud uuestisünnile.
Kas te nõustute väitega, et tuumaenergia, mis oli mitukümmend aastat põlu all, teeb nüüd comeback’i?
Tuumaenergial on hetkel palju parem perspektiiv kui varem. Veel viis aastat tagasi ei juletud energiafirmade juhatuseruumides sõna “tuuma” isegi valjult välja öelda. Nüüd on see pidevalt jutuks. Energianõudlus kasvab pidevalt. Lisaks kardetakse saastemakse, mistõttu tuumaenergia on hea riskide maandaja.
Firma NRG Energy taotles hiljuti USAs litsentsi kahe uue reaktori jaoks. (Sama firma püüdis aastate eest erastada Eesti Energiat – toim.) Minu teada on eri ettevõtjad teatanud kavast taotleda luba kuni 32 uue reaktori rajamiseks. Kas need kõik sünnivad – saab näha.
Palju te teate debatist, kuidas Eesti tulevik elektri osas kindlustada?
Käin Eestis peaaegu igal aastal. Sõitsin kord huvi pärast Narva elektrijaama vaatama. Nagu ma aru saan, on sealne põlevkivi põletamine keskkonnale üsna vastiku mõjuga.
Mida arvate ideest, et Eestil peaks olema oma tuumajaam?
See sõltub nõudluse suurusest. Ma kardan, et tänapäeva tuumajaamade võimsus on ligi kaks korda suurem kui Eesti vajadus. See võib olla pisut liiga suur, kui just ei kaasata partnereid.
Uus lootustandev ja varasemast täiesti teist tüüpi lahendus aatomienergia tootmises on pebble-bed-reaktor, mille nimi tuleb sellest, et uraanist tuumakütus on reaktoris pakendatud tennisepallisuurustesse grafiidist kestadesse. Võrreldes senistega on seda tüüpi reaktor palju väiksem, odavam ning paindlikum. Kadak sõidab aeg-ajalt nii Hiina kui Lõuna-Aafrika vabariigi vahet, kus tema ametivennad samuti tegelevad uue reaktori katsetamisega.
Kas teie väljatöötatav uus reaktor sobiks väikeriigile nagu Eesti?
Minu meelest võiks see olla Eestile lahendus. Seda tüüpi reaktorid on palju tõhusamad ega vaja paljusid kaitsemehhanisme, mida vajavad vesijahutusega reaktorid. Kui vaadata võimsust, siis see ulatub 120 megavatist kuni 165 megavatini, mis on omakorda atraktiivne, sest selliseid reaktoreid saab rajada moodulitena vastavalt vajadusele. Eelis on ka, et algne kapitalimahutus on väiksem ja võrreldes suure elektrijaamaga saab ta kiiremini tööle.
Kui näiteks Eesti Energia sellise pakkumisega ühendust võtaks, kas oleksite huvitatud?
Ma pole hetkel arendaja, ma olen professor. Kuid maailmas leidub mitmeid arendajaid, kes oleksid selleks valmis. Kindlasti võiksin ma aidata seda otsust langetada, milline tehnoloogia kõige paremini Eestile sobiks.
Kui kaugel te tegelikult oma reaktoriprojektiga olete?
Tegelikult on see vana Saksamaal välja töötatud tehnoloogia, mida me uuendame. Minu idee on jagada jõujaam suuremaks hulgaks mooduliteks, mis tähendab, et seda saaks kokku panna nagu lego. Jaam toodetaks tehases, viidaks kohale konteinerites ja pandaks seal kokku sõna otseses mõttes nagu klotsid. See muudaks selle tehnoloogia kättesaadavaks paljudele maailma riikidele ja võib-olla isegi arengumaadele.
Eeldades, et leidub asjast huvitatud klient, kui kiiresti saaks sellise aatomijaama ehitada?
Realistlikult rääkides suudaksime lõplikud joonised viie aastaga ära teha. Edasi sõltub asi juba riikliku bürokraatia tempost.
Kuidas mõjub selline uus tehnoloogia tuumarelvade levikule? Kas teie reaktori püstitamine mõnes Kolmanda Maailma riigis tähendab, et neil on ka võimekus tuumapomm ehitada?
Tuumarelvade leviku ohul pole tegelikult midagi pistmist tuumaenergiaga. See sõltub riigi soovist endale tuumarelv soetada. Iga riik, kes on otsustanud endale tuumarelva luua – näiteks viimati Pakistan –, teeb seda, sest ta tahab. Vaadake Iraani, kes ehitab aatomijaama, mille varjus rajatakse väidetavalt rikastamistehaseid. Kui vaadata fakte, siis selgub, et rikastamistehased ehitati ammu enne tuumajaamu.
Kui rääkida pebble-bed-reaktorist, siis on meie järeldus, et ta ei kujuta tuumarelvade leviku kontekstis ohtu. Põhjus on lihtsalt selles, et iga kuuli kohta on niivõrd väike hulk plutooniumi. (Reaktoris on umbkaudu 360 000 kuulikest – toim.) Seega peaks varastama sadu tuhandeid kuulikesi, et valmistada üks tuumarelv. Isegi Kolmanda Maailma riigis ei pea me seda ohuks.
Tuumaenergia üks põhiprobleem on radioaktiivsed jäätmed. Kuidas teie selle probleemi lahendate?
Sellega seoses on hea ja halb uudis. Hea uudis on, et j&a mp;a mp;a uml;ätmed, mis on grafiitkuulide sees, ei leki vette sattudes praktiliselt üldse. See on hea uudis, kui vesi peaks tungima sügaval maa all asuvasse jäätmehoidlasse.
Probleem on, et võrreldes seniste reaktoritega on jäätmeid rohkem, sest kasutatud kütus on pakendatud väikestes kogustes suurde hulka kuulikestesse. Samas mahub neid kuulikesi hoidlasse rohkem. Seega lõppkokkuvõttes on vahe selles, et jäätmeid tuleb sagedamini vedada.
Olete seotud vähemasti ühe kosmoseprojektiga – Marsi Kodu projektiga (Mars Homestead Project). Mis on teie roll?
Meil MITs on kosmosega seotud mitu projekti. Minu põhihuvi on välja töötada kontseptsioon või idee reaktorile, mida saaks rakendada kosmoses. NASA-l pole praegu raha, et oma tuumaprogrammile mõelda. Meie genereerime ideid ja alternatiive.
Üks eesmärk oli näiteks luua tuumaelektrijaam Marsi missiooni kosmoselaevale. Sama projekti raames arendati reaktorit, mis annaks energiat Marsil. Paar tudengit olid sellest väga haaratud ning asutasid Marsi Kodu projekti, millega nende lootuste kohaselt kunagi Marss asustatakse. Ma olen neid aeg-ajalt nõustanud.
Teine reaktor, mille ehitamise võimalust me uurime – kuna NASA leidis vist, et Marss on praegu liiga kaugel –, on tuumajaam, mis pandaks tööle Kuul. Kusjuures Marsile ja Kuule ei sobi üldse ühesuguse põhimõttega reaktorid, sest tingimused on erinevad.
Alles hiljuti uuris üks mu õpilastest termotuumaraketi kiirgusohtu astronautidele – see on tõenäoliselt ainus viis kunagi Marsile lennata, sest kohale tuleb jõuda kiiresti.
Erinevalt paljudest teistest teadlastest on Kadak tugeva praktilise taustaga. Ta teab, mida tähendab tuumajaama käitlemine, juhtimine ja vajadusel ka sulgemine ning ohutuks muutmine. Kadak pidi alla neelama mõru pilli, kui pärast Three Mile Islandi avariid (milles küll keegi ei hukkunud) pandi 1979. aastal seisma tema veetud aatomijaamaprojekt. Nüüd rõhutab ta igal võimalusel selgitustöö tähtsust. Internetist võib näiteks leida tundide kaupa tema loenguid.
Kuuldavasti väidate, et suhtekorraldusel ja kommunikatsioonil on moodsas maailmas iga tuumaprojekti juures sama suur roll kui teadusel?
Kommunikatsioon on väga tähtis, sest üldsus ei saa sageli ettepanekutest aru. See on väga tähtis projekti edukaks läbiviimiseks. Mul on olnud firmas Yankee Atomic, kui aatomijaama rajasime, ukse ees väga jõulisi demonstratsioone. Kuid kui tuumajaam on kord valmis ja töötab, ei kuule keegi sellest enam midagi. On vaja suhelda ja leida tuge nii poliitiliste juhtide kui ka üldsuse hulgas. Kahjuks seda pahatihti eriti hästi ei tehta.
Eestis oli suur skandaal seoses kiirgussteriliseerimistehasega, mille vastu inimesed peaaegu barrikaadidele tõusid. Mida te sellest arvate?
See kajastab, mida koolis kiirgusest ja aatomienergiast õpetatakse. Kahjuks ka USAs ei tehta seda kuigi hästi. Inimesed peavad mõistma, et kiirgust leidub kõikjal meie ümber. Jah, kiirgus võib põhjustada vähki, kuid vähil võib olla ka hulk muid põhjusi, millel pole kiirgusega mingit pistmist. Kuid kuidagi on aatomienergia seotud vähihirmuga.
Kunagi viibisin ma ühes USA tuumajaamas umbes 45 minutit töötava reaktori juures ja läksin seejärel ülikooli loengut pidama ning palusin tuled ära kustutada. Kõik ehmatasid ära. Kuid ma tahtsin näidata, et ma ei helenda pimedas. (Itsitab) See on mõistmise algus.
Eestlastel on i siklik suhe Tšernobõli katastroofiga, sest hulk meie mehi käis tagajärgi likvideerimas. Kuidas teie, USA kodanik, mõni aasta hiljem sinna sündmuspaigale sattusite?
See oli seoses World Association of Nuclear Operatorsi (WANO) asutamiskoosolekuga Moskvas 1992. aastal. Selle reisi käigus sõitsid mõned meist Tšernobõli, kusjuures me võtsime ka abikaasad kaasa. Oli pisut kõhe sõita jaama juurde, millest oli nähtud palju pilte ja uudiselõike. Näha sarkofaagi ja Pripjati linna, mis tervenisti evakueeriti. See oli väga kasulik kogemus meile, kes me juhtisime tuumajaamasid. Selline asi ei tohi enam kunagi korduda.
Kui palju rohkem olete kiiritada saanud oma üle 30aastase karjääri jooksul selles valdkonnas võrreldes keskmise inimesega?
Peaaegu üldse mitte. Tuumajaama töötajad saavad keskmiselt vähem kui ühe röntgeniseansi jagu kiiritust. Seda on väga-väga vähe. On väga ranged reeglid, kui palju kiiritust töölised võivad saada, ja väga harva juhtub, et selle piirini üldse jõutakse.
Teadaolevalt pole Eestis kedagi, kes oleks teinud tuumajaamade juures sellist praktilist tööd. Ja kui ka on, siis N Liidus oleks see olnud suur saladus. Kui suur osa teie tööst on kunagi olnud salastatud?
Kogu mu elu on olnud äris või teaduses ja täiesti avatud. Tuumatööstuses, uskuge või mitte, me jagame üksteisega infot. Üks info eesmärke on kindlustada, et iga tuumajaama käideldakse võimalikult hästi ja ohutult. Konkurents käib küll spetsiifilistes küsimustes, kuid näiteks tööstusspionaaži tegelikult ei esine.
Suur Elektrik
- Andrew Christian Kadak sündis Teise maailmasõja lõpupäevil põgenikelaagris Austrias Reuttes. Kui ta oli nelja-aastane, kolis pere USAsse.
- Ehkki tema ema Galina krooniti paar aastat enne sõda Miss Estoniaks ja isa Paul oli paekivitööstur ja suurtalunik, ei räägi nende poeg sõnagi eesti keelt.
- Tema emapoolne vanaisa sattus omal ajal tsaariarmee allveelaevaohvitserina Tallinna. Tänu vanaisale rääkis Kadak 1972. aastal esimest korda Eestit külastades hoopis vene keelt.
- 1989. aastal sai eestlasest USA ühe suurima energiafirma Yankee Atomic president ja tippjuht. 1999–2000 oli ta American Nuclear Society president. Tal on omanimeline nõustamisfirma Kadak Associates.
- 1997 naasis Kadak oma kunagisse ülikooli MITsse osalise koormusega õppejõuks, millest kasvas välja ambitsioonikas teadusprojekt eesmärgiga rajada uus tuumajaam, mida naljatades nimetatakse “Poliitiliselt Korrektseks Reaktoriks”. Juuresoleval pildil hoiab Kadak käes kuulikest, mile sisse pakendatakse uudse reaktori kütus.
- 2004 nimetas president George W. Bush Kadaku tuumajäätmetega tegeleva riikliku komisjoni liikmeks.
- Praegu külastab Kadak regulaarselt Eestis elavaid sugulasi ja talle kuulub Rakke kandis tagastatud maatükk.
