31.10.2007, 00:00
Eesti tüdrukust sai USA võrkpallitäht
Noor eestlanna Marelle Lepmets läks kolm aastat tagasi Ameerika Ühendriikidesse lapsi hoidma, kuid tõusis ootamatult kolledžite võrkpalliliiga;tippmängijaks.
“Hämmastav! See on tõesti
hämmastav!” Eesti võrkpalliliidu peasekretär Henn
Vallimäe on nõutu. Hiljuti kolledžite all-american team’i
valitud eestlanna Marelle Lepmetsa (22) vägitegudest võrkpallis
Ameerika Ühendriikide halastamatu konkurentsi keskel pole ta kuulnud. Ja
ammugi mitte sellest, et tüdruk, kes kolm aastat tagasi oli Eestis
võrkpalli mõistes mitte keegi, valiti septembri lõpus
Ameerika Junior kolledžite I divisjoni (seal osaleb 105 kolledžit) nädala
sidemängijaks.
“Väga tuttav nimi on, aga no mitte ei tule praegu meelde. Helista Peetrile, tema peaks kindlasti teadma.”
Peeter Vahtra on Audentese Spordikooli võrkpallitreener. “Einoh, Marelle käis ju meil Audenteses. Eestisse sattudes ta vahel ikka tuleb meid vaatama.”
Kiitused võõrastelt
Eestis on Marelle Lepmets justkui lumeinimene, kellest paljud on kuulnud, aga näinud pole pea keegi. Seevastu Kansases asuvas 28 000 elanikuga Garden City väikelinnas on Marelle liigutanud mägesid või pigem isegi maid. Kui enne arvasid linnaelanikud, et Estonia on väikelinn kuskil Kansase osariigi avarustes, siis nüüd nad teavad, et Estonia on riik Põhja-Euroopas. Seal on ilus meri ja Tallinna linn, mis on kohe mere ääres.
Sidemängijast tütarlaps, kes on väikelinna koduvõistkonna Ladybusters vaieldamatu liider, üks liiga parimaid sidemängijaid ning omab stipendiumipakkumisi neljalt USA esimese divisjoni ülikoolilt, ei saagi märkamatuks jääda. Hiljutine Ameerika kolledžite unelmate naiskonda valimine on toonud tänavatel käies kaasa kiitused ka sellistelt inimestelt, keda Marelle ei tunnegi.
Ladybustersi karm treener, aastatel 1993–2000 Belgradi Red Starsi võrkpalliklubis töötanud serblane Nikola Petrovic kõneleb Lepmetsa oskustest ülivõrdes. “Ta on tohutult arenenud. Tal on palju pakkumisi ülikoolidelt. Tema jaoks on kõik teed avatud nii hariduse saamiseks kui võrkpalli mängimiseks.”
Harjunud karmide treeneritega
Marelle lugu on kui paatosliku Ameerika spordifilmi käsikirjast maha kirjutatud. 2004. aastal koos maadluse maailmameistri Heiki Nabiga Audentese spordikooli lõpetanud tütarlaps ei äratanud Eestis oma oskustega erilist tähelepanu. Töökas küll, aga – “Temast oli seal ikka palju tugevamaid. Näha oli, kuidas ta ennast tagant sundis, väga suur töövõime on tema suur pluss,” räägib ema Merike Lepmets.
Marelle ise toob mängukvaliteedi parandajana esile oma praeguse serblasest juhendaja. “Läinud aasta jaanuarist alates tegin esimesed neli-viis kuud ainult jõudu,” kirjeldab Marelle Petrovici ranget töömeetodit. “Jõusaalis käin kolm korda nädalas. Pallitrennid kestavad 3–3,5 tundi.”
Marelle sõnul olevat ta karmide treeneritega harjunud. Eestis oli üheks tema juhendajaks Jaan Prass – treener, kelle teravmeelne sõim platsi ääres ka suurematel mehepoegadel vägisi silmast pisara kisub. Pingutamistahet jagub aga Marellel endalgi küllalt. Suvel kümne kilo allavõtmine spordi nimel pole just naljategu, eriti veel kiirtoidukunigriigis Ameerikas.
“Ma polnud enne USAsse tulekut elu sees nii suuri inimesi näinud, toidupoes ei pääse neist käruga möödagi. Sellest võib ka aru saada, sest siin on nii suured portsjonid! Inimesed ostavad endale kartulikrõpsu family-paki ja siis söövad selle üksinda ära. Ning nii hommikuks, lõunaks kui & otil de;htuks on kiirtoit,” kirjeldab Marelle liigsöömist põhjustavat ühiskondlikku survet.
Viskas trenniasjad minema
Seda enam on imekspandav, et kõva tahtejõuga tüdruk leidis pärast kooli, et võrkpallurina tal küll mingit tulevikku ei ole. “Viskasin veel kõik oma trenniasjad ära,” kinnitab ta tuntava ameerikaliku aktsendiga.
Selle asemel otsustas ta minna aastaks USAsse lapsehoidjaks. Texases põngerjaid hoides käis Marelle aeg-ajalt rannas oma lõbuks palli patsutamas. Seal hakkas ta silma kohalikule treenerile ja mängijatele, kes veensid teda ka saalivõrkpalli võistlustel osalema. Mängimise himu tuli Marellel tagasi. Välismaalastele kohustuslik TOEFL-test tehtud, sattus Marelle Kansase osariigis asuvasse Garden City Community kolledžisse. Ühest aastast Ameerikas saab varsti kolm, lõppu aga ei paista veel kuskilt.
Marelle hea näitaja sidemängija jaoks – 11,81 resultatiivset tõstet geimi kohta – on toonud tema ukse taha koputama neli esimese divisjoni kõrgkooli: Georgia ülikooli, Michigani riigiülikooli, Texase Pan-Ameerika ülikooli ning eksootilisel Hawaii saarel asuva Hilo-Hawaii ülikooli. Juba jaanuaris tahavad nad Eesti tüdrukut näha just oma koolis. Lubatakse katta nii elamise kui õppekulud – ehk kogu lõbu, mis muidu läheks maksma umbes 20 000 dollarit poolaasta kohta. Nii füsioterapeudiks õppiv Marelle kui ema Merike rõhutavad, et haridus on “väga, väga tähtis!”, ja jääb mulje, et kui peaks valima, siis õppimine tuleks enne pallimängu.
Koduigatsus käib Marellel peal hooti. Parim sõbranna ja korterikaaslane, politseiniku ametit pidav Emily on USAs, aga meri on Tallinnas. Kansases on selle asemel vaid palju tolmu.
Viimati käis ta Eestis jõulu ajal, uuesti kavatseb tulla alles järgmisel suvel. “Siis plaanin ikka paar kuud olla,” kinnitab ta. “Samas ei tea, millal lõplikult tagasi tulen, võib-olla on mõeldud mul siia jääda. Ma olin ju nii kindel, et lendan pärast ühte aastat taas Eestisse tagasi!”
“Väga tuttav nimi on, aga no mitte ei tule praegu meelde. Helista Peetrile, tema peaks kindlasti teadma.”
Peeter Vahtra on Audentese Spordikooli võrkpallitreener. “Einoh, Marelle käis ju meil Audenteses. Eestisse sattudes ta vahel ikka tuleb meid vaatama.”
Kiitused võõrastelt
Eestis on Marelle Lepmets justkui lumeinimene, kellest paljud on kuulnud, aga näinud pole pea keegi. Seevastu Kansases asuvas 28 000 elanikuga Garden City väikelinnas on Marelle liigutanud mägesid või pigem isegi maid. Kui enne arvasid linnaelanikud, et Estonia on väikelinn kuskil Kansase osariigi avarustes, siis nüüd nad teavad, et Estonia on riik Põhja-Euroopas. Seal on ilus meri ja Tallinna linn, mis on kohe mere ääres.
Sidemängijast tütarlaps, kes on väikelinna koduvõistkonna Ladybusters vaieldamatu liider, üks liiga parimaid sidemängijaid ning omab stipendiumipakkumisi neljalt USA esimese divisjoni ülikoolilt, ei saagi märkamatuks jääda. Hiljutine Ameerika kolledžite unelmate naiskonda valimine on toonud tänavatel käies kaasa kiitused ka sellistelt inimestelt, keda Marelle ei tunnegi.
Ladybustersi karm treener, aastatel 1993–2000 Belgradi Red Starsi võrkpalliklubis töötanud serblane Nikola Petrovic kõneleb Lepmetsa oskustest ülivõrdes. “Ta on tohutult arenenud. Tal on palju pakkumisi ülikoolidelt. Tema jaoks on kõik teed avatud nii hariduse saamiseks kui võrkpalli mängimiseks.”
Harjunud karmide treeneritega
Marelle lugu on kui paatosliku Ameerika spordifilmi käsikirjast maha kirjutatud. 2004. aastal koos maadluse maailmameistri Heiki Nabiga Audentese spordikooli lõpetanud tütarlaps ei äratanud Eestis oma oskustega erilist tähelepanu. Töökas küll, aga – “Temast oli seal ikka palju tugevamaid. Näha oli, kuidas ta ennast tagant sundis, väga suur töövõime on tema suur pluss,” räägib ema Merike Lepmets.
Marelle ise toob mängukvaliteedi parandajana esile oma praeguse serblasest juhendaja. “Läinud aasta jaanuarist alates tegin esimesed neli-viis kuud ainult jõudu,” kirjeldab Marelle Petrovici ranget töömeetodit. “Jõusaalis käin kolm korda nädalas. Pallitrennid kestavad 3–3,5 tundi.”
Marelle sõnul olevat ta karmide treeneritega harjunud. Eestis oli üheks tema juhendajaks Jaan Prass – treener, kelle teravmeelne sõim platsi ääres ka suurematel mehepoegadel vägisi silmast pisara kisub. Pingutamistahet jagub aga Marellel endalgi küllalt. Suvel kümne kilo allavõtmine spordi nimel pole just naljategu, eriti veel kiirtoidukunigriigis Ameerikas.
“Ma polnud enne USAsse tulekut elu sees nii suuri inimesi näinud, toidupoes ei pääse neist käruga möödagi. Sellest võib ka aru saada, sest siin on nii suured portsjonid! Inimesed ostavad endale kartulikrõpsu family-paki ja siis söövad selle üksinda ära. Ning nii hommikuks, lõunaks kui & otil de;htuks on kiirtoit,” kirjeldab Marelle liigsöömist põhjustavat ühiskondlikku survet.
Viskas trenniasjad minema
Seda enam on imekspandav, et kõva tahtejõuga tüdruk leidis pärast kooli, et võrkpallurina tal küll mingit tulevikku ei ole. “Viskasin veel kõik oma trenniasjad ära,” kinnitab ta tuntava ameerikaliku aktsendiga.
Selle asemel otsustas ta minna aastaks USAsse lapsehoidjaks. Texases põngerjaid hoides käis Marelle aeg-ajalt rannas oma lõbuks palli patsutamas. Seal hakkas ta silma kohalikule treenerile ja mängijatele, kes veensid teda ka saalivõrkpalli võistlustel osalema. Mängimise himu tuli Marellel tagasi. Välismaalastele kohustuslik TOEFL-test tehtud, sattus Marelle Kansase osariigis asuvasse Garden City Community kolledžisse. Ühest aastast Ameerikas saab varsti kolm, lõppu aga ei paista veel kuskilt.
Marelle hea näitaja sidemängija jaoks – 11,81 resultatiivset tõstet geimi kohta – on toonud tema ukse taha koputama neli esimese divisjoni kõrgkooli: Georgia ülikooli, Michigani riigiülikooli, Texase Pan-Ameerika ülikooli ning eksootilisel Hawaii saarel asuva Hilo-Hawaii ülikooli. Juba jaanuaris tahavad nad Eesti tüdrukut näha just oma koolis. Lubatakse katta nii elamise kui õppekulud – ehk kogu lõbu, mis muidu läheks maksma umbes 20 000 dollarit poolaasta kohta. Nii füsioterapeudiks õppiv Marelle kui ema Merike rõhutavad, et haridus on “väga, väga tähtis!”, ja jääb mulje, et kui peaks valima, siis õppimine tuleks enne pallimängu.
Koduigatsus käib Marellel peal hooti. Parim sõbranna ja korterikaaslane, politseiniku ametit pidav Emily on USAs, aga meri on Tallinnas. Kansases on selle asemel vaid palju tolmu.
Viimati käis ta Eestis jõulu ajal, uuesti kavatseb tulla alles järgmisel suvel. “Siis plaanin ikka paar kuud olla,” kinnitab ta. “Samas ei tea, millal lõplikult tagasi tulen, võib-olla on mõeldud mul siia jääda. Ma olin ju nii kindel, et lendan pärast ühte aastat taas Eestisse tagasi!”