Eesti uus hümn

Tatjana Kozlova kirjutas Eesti Kunstiakadeemia õppetööna Eestile uue hümni.

Sobivate lähteallikate leidmiseks ei pöördunud ma tänapäeval, uuenenud Euroopas, 19. sajandi ärkamisaja poole, vaid otsisin olulisemaid lätteid, kust Euroopa kultuur ja Eesti selle osana tegelikult välja voolab.

Minu meelest 19. sajandi liedertafellik stiil poleks tänapäeval hümni kirjutamiseks piisavalt konservatiivne, tegemist on pigem rutiini kui sügavamate kultuuritraditsioonide mõistmisega.

Seetõttu pöördusin kõige arhailisemate allikate poole ning kasutasin komponeerimiseks Ambrosiuse hümni eeskuju, mis pärineb 4.–5. sajandist, katoliku kiriku tekkeajast. Ühtlasi omandab katoliku kirik tänapäeva Eestis järjest suuremat tähtsust. Tekstina kasutasin Harry Liivranna soovitatud Petrarca sonetti nr 19 originaalkeeles.

Hümn on varakristliku laulu üks põhižanre. Pidulikud proosa või vabavärsilised tekstid matkisid esialgu kreeka ülistuslaule. 3.–4. sajandil sai Süürias valdavaks stroofiline hümn (madarâshâ). See laulutüüp oli eeskujuks ka lääne kirikule. Milano piiskop Ambrosius pani aluse ladinakeelsele stroofilisele hümnile, mis on käibel tänapäevani. Keskajal levis hümni vorm ka ilmalikku muusikasse, seda hakkasid kasutama oma lauluvormideks rändmuusikud.

Varakristliku muusika noteerimiseks peetakse tänapäevani kõige optimaalsemaks noteerimisviisiks kvadraatnotatsiooni. 

Noot suuremalt.