Eestile on vaja patsiendi kaitse seadust!
Me oleme tõeliselt šokeeritud, kirjutavad Marianne ja Herman Hollandist. Olen sinuga su mures, olen ju ise ka ema… (Sikku Prantsusmaalt). Meie mõtted on sinuga (Richard Uus-Meremaalt). Mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin midagi teha. Õde Riccarda Pirita kloostrist.
Et Anneli poja surm sügisel 2009 täitis Anneli meilboksi kaastundeavaldustega tervest maailmast, pole imelik, sest Anneli on staažikas ajakirjanik, rahvusvahelises pressis tegev olnud paarkümmend aastat, ja tuttavaid on tal Kuubast Saharani.
Anneli tellib endale punast teed (“tead, see on jube hea!”), aga esimese tunni aja jooksul unustab ta selle joomata ja kui ta ükskord märkab, on tee lootusetult külm.
Kõik algas 2006. aasta juunis, kui Anneli pojal Oliveril diagnoositi nahakasvaja. Anneli teadis, et sellises olukorras patsientidest sureb Euroopa arenenud riikides viie aasta jooksul neljandik, järelikult on ravi ja tervenemine võimalik.
“Mul on neli-viis tuttavat, kellel on vähidiagnoos, kes on saanud õigel ajal tugevat ravi ja kes tunnevad ennast täiesti normaalselt!”
Kaks aastat oligi rahulik, aga siis, detsembris 2008 käis Oliver Põhja-Eesti regionaalhaiglas Mustamäel, kus tehti uuring radioaktiivse isotoobiga.
Anneli: “Tuli koju, oli endast väljas. Arstid olid olnud imelike nägudega. Oli tunne, et arstidel läks midagi viltu…”
Oliveri kehale tekkisid punased laigud, algasid peavalud, Oliveri tervis järjest halvenes. Aprillis 2009 tehti ajuoperatsioon.
Septembris 2009 käis Oliver sõpradega Rootsis, pidas maal rõõmsalt sünnipäeva. Siis läks haiglasse – omal jalal. Kuue päevaga tekkisid Oliveril haiglas kõnehäired; ta jäi ühest kõrvast kurdiks; neelamispuudulikkus, 12. päeval diagnoositi lõpuks kahepoolne bakteriaalne kopsupõletik.
Sellest, mida Põhja-Eesti regionaalhaiglas Oliveriga tehti, jäi Annelile mulje nagu vägivaldsest eutanaasiast, kui lastakse asjadel nii minna, et inimene lihtsalt sureb.
Viimased päevad on toonud Annelile kaks uudist. Ajalehtede Liit on tauninud nende väljaannete käitumist, kes avaldasid 2009 novembris Anneli avalduse, andmata arstidele sõna.
Ja teine uudis – algatati kriminaalasi, et uurida välja, mis siis Oliveriga haiglas õigupoolest juhtus.
Tegelikult on veel kolmaski asi. Anneli saatis kaks päeva tagasi Terviseameti juhile Tiiu Arole ja sotsiaalminister Hanno Pevkurile avaliku kirja, kus teatas, et 2002. aastal Roomas vastuvõetud “Euroopa patsientide õiguste harta” neljateistkümnest põhimõttest rikuti Oliveri puhul kolmeteist. Ta nõuab sõltumatut järelevalvet meditsiini üle ja patsiendi kaitse seadust.
“Tead! Minu jaoks oli see sügisel täielik anomaalia! Üks osa minust on surnud ja mina ise käin tänaval ringi ja elan!”
Teises klassis oli õpetaja klassis küsinud, et kui paljud lapsed on kunagi kodus karistada saanud. Selgus, et Oliver oli üks kahest õpilasest, keda ei olnud kodus kunagi löödud.
26 aasta jooksul oli Annelil pojaga üks tõsisem riid ja selle põhjus oli kellaaeg, millal tuleb õhtul kodus olla. Oliver ei rääkinud emaga poolteist päeva.
“Kusjuures see, kes tuli liiga hilja, ei olnud mitte Oliver, vaid mina!”
Ajakirjanikud tunnevad Anneli Rõigast, kes laulva revolutsiooni ajal verinoore ajakirjanikuna oli Moskva Šeremetjevo II lennujaamas vastas Endel Lippmaal, kes tuli Ameerika arhiividest, MRP salaprotokollid portfellis. Mingi punase piletiga vehkides seletas Anneli lennuvälja vippide toa pealikule, et tegemist on rahvasaadikuga, kes tuleb kohe Kremlisse viia. Lippmaa kohver jäi läbi vaatamata, ja Eesti vabaks rääkimisel vajalik salarelv (seesama protokoll) avastamata.
Jutud, mida Anneli viimased paarkümmend aastat on kirjutanud, on levinud igasse maailma otsa, sest Anneli tööandjad on olnud Soome infoagentuur STT ja alates 2004. aastast AFP.
Kui Anneli tänavu valentinipäeval kirjutas, kuidas Tallinna raeapteegi martsipan ravib hingevalu, oli sellest juttu 80 000 netisaidil üle maailma.
Anneli on pannud tähele, et maailmas levivad paremini positiivsed lood. Küüditamise lugu näiteks oleks võinud saada rohkem kõlapinda.
“Kas sa kirjutad Oliverist ka rahvusvahelises pressis?”
“Ei!” Vastus tuleb varem, kui ma suu kinni jõuan panna.
“Ei kirjuta!?”
“Ei!”
Anneli rüüpab külma teed, tass klõpsab alustassile.
“Ma teen kõik, et muudetaks seadusi Eestis, aga ma ei kirjuta sellest mingit lugu oma tööalaseid sidemeid kasutades. Ma ütlesin seda kohe ja selle juurde ma jään. See on välistatud!”
“Aga kui see oleks juhtunud kellegi teisega?”
“Siis jah!”
On veel üks asi, millega Anneli kindlasti tahab hakkama saada. 2006. aasta suvel, kui tuli teade, et Oliveril on vähk, otsustas Anneli, et muretseb endale väikelaeva kapteni paberid – kui on tegevust, saab rängast löögist kergemini üle. Anneli suguvõsa on mitu põlve elanud Koplis. Väikse tüdrukuna istus Anneli mere ääres, vaatas silmapiiri ja mõtles, et maailm on ta ees lahti.
2007 läks Anneli purjetamiskursustele, aga siis jäi asi pooleli. Nüüd mõtleb ta, et teeb need kaptenipaberid ikka kindlasti ära.
