Aivar Juhanson

Eesti ehte ema Kadri Mälk ja rahvusringhäälingu võtmeisik Tiina Kaalep pole ainsad matroonid, kes Tanel Veenret (32) armastavad. Veenre usalduslikkus, avatus, pehmus ning hea lastetuba (viiuldajad mitte katusel, vaid pereringis), teadmised moest, ehetest, söögist ja muudest ilusatest ning tähtsatest asjadest on lihtsalt nii-nii köitvad. Meeste jaoks on kultuur aga üsna hämar valdkond, mille alased teadmised tekitavad a priori aukartust.

Iga nädal toob Tanel Veenre Maarjamaa kodudesse, vähemalt neisse, kus käib Eesti Päevaleht, portreesid ning pildikesi disainist ja tarbekunstist. Hariduselt küll ehtekunstnik, aga samas ka õppejõud, fotograaf ning kultuurse elustiili ajakirja Muusa muusa. 

Tema paljusid tegevusi võiks iseloomustada tema enese sõnadega: “Ma ei täida kohta, vaid tekitan koha.” 

Täpselt selline asi on veel joovastavat trükilõhna eviv, olulisemaid brände ning tegijaid koondav “Eesti moepiibel 2010”. Tanel arvab, et kuigi praegu peaks ta käima ringi kuulivestiga, sest solvujaid, kes toimetaja valikusse ei pääsenud, on palju, tajub ta “positiivseid võnkeid ja tänulikkust” rohkem. 

Sageli on just nii, et kui Tanel mõnda teemat läbi ei võta, siis kohalikust moeelust me midagi peale pildiallkirjade ning “paksud eelistagu pikitriipu” stiilis näpunäidete teada ei saa.

 Aga kui Andrus Kivirähk on humorist ja kehastub Jumalaks, siis miks oli Veenrele vaja testamentlikku lähenemist? “See on teadlik valik, mood on juba oma olemuselt edev ja pretensioonikas.” 

See muidugi ei tähenda, et Veenre kohutavalt iga kodukootud kangast kummardaks. Aga püüe ülevat näha ka oma olemuselt kerglases moes ning sageli mujal juba läbi käidud vormides on ilmne. Kas ta vilistaks koos Monty Pythoni Brianiga rõõmsalt ristil? 

“Demokraat ma pole, küll aga humanist.” 

Selline humanist ei armasta inimesi mitte ainult nummides lugudes. Ta läks ka projekti “Tagasi kooli” raames õpetama ja toetab südame sunnil väeteid rahaliselt. Kodukandi Uue Maailma hipidega ta siiski ei vennastu. Kommuuni Tanel ei taha, tema ilu ja elu on hõrk ning šikk.

Veenrel on mõttekaaslastega rühmitus Õhuloss. Siiski on Veenre enam ühemehebänd: “Isiknäituse formaadis saan oma sõnumit võimendada ja detaile timmida, suurel ühisnäitusel kõik lahjeneb.” Ta  on valitud juba mitmendat korda Münchenis toimuva ülimaineka ehtesündmuse “Schmuck” peanäitusele ning väljakutseid on teisigi. Veenre on esinenud Barcelonas, New Yorgis, Lissabonis. 

Kuigi Taneli teosed pole alati teistest fili­graansemad, on tema oskus inimesi meedias kõnetada ning isu suhteliselt tihti töid rahvale näidata teinud temast noorema põlvkonna ühe kuulsama ehtekunstniku.

Napilt enne moepiibli esitlust näitas töökas multitalent Rotermanni kvartalis oma uusi ehteid. Barokselt dramaatilises küünlavalguses üüra­tus tühjas tööstushoones kummastasid vaatajaid dekadentlikud imeasjad, nagu piibust prossid või hirvesõrgadest ja granaatidest kaelaehe. 

Väljapanekuga seoses andis Veenre lõpuks välja ka kunstnikuraamatu “Ehe”. Too on omamoodi juveliirne ehe: juba ainuüksi kaane mustreid kumav hõbevalge ning sametine õrnus on erootiline. Lisaks oma kunsti demonstreerimisele avaneb Veenre selles väikest viisi filosoofina. “Ebatäiuslikkusel on komme sünnitada täiuslikke olukordi”, “kartus on tühiolek – vari, mis ei luba tuppa ühtegi võõrast, ei midagi uut”, “lepin, et olla õnnelik”, improviseerib paadunud romantik kõrgelennuliselt. 

Kui lugejal jäävad leidmata sügavad dimensioonid, siis vähemasti looja hing on neis sõnades paljas kui porgand.