Esimesed õnnelikud eestlased said oma riigi passi taskust välja võtta juba 1918. aasta lõpul ehk 90 aastat tagasi. Ometi ei olnud see neil kaugeltki mitte esimene isikut tõendav dokument.

Neil eestlastel võis teises taskus olla paar-kolm korralikku, tolleks ajaks juba minevikku kadunud riikide “dokustaati”.

19. sajandi lõpul oli eestlastel tsaaririigi pass, mis oli lihtsalt üks paberileht. Juhul kui selle omanik ei osanud kirjutada, tuli dokumendile kanda ka tema pikkus, juuste värv ning erilised tundemärgid. Järgmine Vene pass peamiselt 20. sajandi teisest kümnendist nägi välja juba nagu “päris” – väike raamatuke. Neis mõlemas dokumendis puudus foto.

Saksa okupatsiooni ajal 1918 see viga parandati. Korramaiad sakslased andsid eestlastele dokumendi, mille nimeks oli Armeepass. Lisaks fotole kanti passi ka omaniku sõrmejälg. Teist nii põhjalikku dokumenti ei näinud eestlase silm enam palju aastakümneid.

Kodus maksis isikutunnistus


Novembri algul 1918 lahvatas Saksamaal revolutsioon, mille meeleolud haarasid mõne päevaga ka Eestis paiknevaid okupatsioonivägesid. Ja juba 11. novembril kirjutas Jaan Poska alla manifestile, millega anti rahvale teada, et Eesti Ajutine Valitsus jätkab tegevust.

Riik oli küll olemas, lipp samuti, aga noore riigi elanikkond oli registreerimata, rääkimata passidest. Seda tuli kiiresti teha ja juba kahe nädala pärast, 26. novembril kinnitati kaks esimest õigusakti, “Maanõukogu määrus Eesti demokratilise vabariigi kodakondsuse kohta” ja “Ajutise Valitsuse määrus väljamaa passide, passide viseerimise ja sõidulubade väljaandmise kohta”. Neid ülesandeid pandi täitma Siseministeeriumi administratiivosakond, täpsemini sellele alluv passiosakond.

Siseriikliku dokumendina hakkas Eesti Vabariigis kehtima isikutunnistus, mille sai Eesti kodanik. See oli mustakaaneline, ilma kaanetekstita ning praeguse passi suurune dokument, kuhu märgiti rahvus, elukutse, sõjaväekohustus, perekonnaseis, lapsed, aga ka elukoht.

Isikutunnistusi andsid välja peamiselt politseiasutused. Samas võis Eestis oma isikut tõendada ka mõne muu dokumendiga, näiteks õpilaspilet, juhiluba või kas või relvaluba. Erinevalt tänapäevast ei olnud foto isikutunnistusel kohustuslik, kuigi koht selle jaoks oli juba 1920. aastatel olemas.

Passi vajas Eesti kodanik ainult sõiduks välismaale ning esimesed “väljamaa passid” 1918. aasta lõpul väljastaski Eesti kodanikele välisministeerium. Kuni 1922. aastani andsid välispasse kordamööda välja Välisministeerium ja Siseministeerium, seejärel tegeles sellega iseseisvuse lõpuni ainult Siseministeeriumi Politseivalitsus.

Kolmekümnendatel toimis Eestis hõlpus süsteem – välispassi taotlemine-kättesaamine oli kodanikele tehtud võimalikult mugavaks. Kõik passi saamiseks vajalikud andmed laekusid kohalikule politseikomissarile. Kui taotleja oli näiteks korralikult makse maksnud, ei olnud kohtulikult karistatud ega soovinud välismaale minekuga sõjaväest kõrvale hoida, siis anti talle rohelist tuld näitav paber ehk viisa. See tuli ühes taotlusega saata passitoimkonnale ning seejärel jäi üle vaid ­oodata, mil post passi koju tõi.

Muidugi – tasuda tuli veel ka riigilõiv ehk passimaks, mis nii mõnelegi osutus komistuskiviks. See maks oli ühtlasi omamoodi hoob, millega riik välismaale sõitjate arvu reguleeris. Kui näis, et minejaid on liiga palju, tõsteti passimaksu. Oda v välispass toona tõesti ei olnud. Nii näiteks pidi Hiiumaa meremees Ferdinand Leivat 1938. aastal vaid kuus kuud kehtiva passi eest tasuma 7 krooni (töölise keskmine palk oli toona umbes 64 krooni). Kui isikutunnistused ja välispassid olid politsei pärusmaa, siis Eesti diplomaatilisi passe ja ametipasse ametiisikute sõiduks välisriikidesse väljastas vaid välisministeerium.

Mitte kõik Eesti elanikud ei saanud kirjeldatud dokumente. Maarjamaal elas toonagi nii teiste riikide kodanikke kui ka kodakondsuseta isikuid. Ja neid polnudki väga vähe – näiteks aastal 1932 koguni umbes 25 000. Sarnaselt praeguse välismaalase passiga hakati samuti 1924. aastal Eestis kodakondsuseta isikuile andma passe, mida nimetati Nanseni passideks. Huvitav fakt on aga, et ka meessoost Eesti kodanikud olid varmad Nanseni passi taotlema. See dokument nimelt vabastas Eesti kaitseväes teenimise kohustusest (nagu nn hall pass praegu).

Seda lõbu polnud kauaks, Siseministeeriumi kodakondsuse osakond ja politsei hakkasid kõiki Nanseni passi taotlejaid väga hoolikalt kontrollima.

Eesti Vabariigis oli siiski veel üks liik “elanikke”, kellele anti pass. Need olid hobused...

Uued ajad, uued passid


Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt suvel 1940 kulus veel ligi aasta, enne kui uus võim hakkas välja andma oma dokumente. Küll aga tühistati kiiresti juba juulis 1940 Eesti välispassid, et kodanikud maalt ei lahkuks. Eesti Vabariigi isikutunnistuste väljavahetamine Nõukogude Liidu passide vastu algas 15. mail 1941. Iseenesest kurioosne oli, et venelased nimetasid oma dokumenti küll uhkelt pasport’iks, kuid suurele enamikule Nõukogudemaa elanikest jäi selle sõna tähendus “astu väravast läbi” vaid unistuseks. Eestlane võis selle passiga küll Viru väravatest läbi astuda, aga mitte riigist välja, nagu ta oli passiga saanud Eesti ajal.

Juba mõne kuu pärast olid Nõukogude passid minevik ning järgmise kolme aasta jooksul kehtis eestlastele Ausweis. Täpsemini, tsiviil­elanikele väljastati Personalausweis, mis tõlkes tähendab isikutunnistust. Saksa sõjaväe teenistusse läinutelt võeti see dokument aga ära ning anti asemele Soldbuch. Soldbuch oli küll sõduri palgaraamat, kuid maksis samas ka isikut tõendava dokumendina.

1944. aasta sügisest olid Ausweis’id ja Soldbuch’id ajalugu ning järgmise ligi poole sajandi vältel kehtis Eestis taas Nõukogude Liidu pass. See pass aga polnud pelgalt isikut tõendav dokument, vaid surve- ja kontrollivahend. Mais 1945 andis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määruse, mis keelas asutustel tööle võtta inimesi, kellel pass puudus, oli aegunud või selles puudus elukoha sissekirjutus.

Hallikaaneline Nõukogude pass vahetati hiljem välja punasekaanelise vastu. Kirjeldatud pass oli ainult siseriiklik dokument, välissõiduks anti eraldi välispass, mis pärast naasmist tuli tagastada. Nõukogudemaal käis elu äärmusest äärmusse. Kui eestlane sai aastakümneid riigist harva välja, siis 1980. aastate teisel poolel piirid avanesid ning välispasse jagati lausa hulgi. Ja need jäid inimestele mälestuseks. Nii oli mul endal aastal 1990 koguni viis kehtivat dokumenti: üks pass, kolm välispassi (kaks punast ja üks sinine, ametlik) ja sõjaväepilet.

Eesti taasiseseisvudes augustis 1991 oldi samas olukorras kui 1918. aastal – puudus selgus, kes olid Eesti kodanikud, ja polnud isikuttõendavaid dokumente. Kuigi esimesed sammud olid astutud. Juba enne iseseisv use väljakuulutamist, märtsis 1991 otsustas Eesti Kongress määratleda Eesti kodanikkond ja hakata välja andma Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistusi.

Need Rumesseni passiks nimetatud dokumendid trükiti Kanadas ja neid jõuti väljastada üle 50 000.

Sama aasta novembris alustas tegevust ka Riigi Kodakondsusamet, millel olid täpselt samad ülesanded. Juunis 1992 kehtestati Eesti Vabariigi passimäärustik, mille alusel hakati väljastama sinikaanelisi Eesti kodaniku passe. Uus dokument ühendas endas nii siseriikliku isikutunnistuse kui ka välispassi. Oma dokumendid said varsti ka Eestis elavad välismaalased – 1996. aastal hakati välja andma välismaalase passe, mida rahvas kutsub halliks passiks.

Tänaseks hakkab ajalukku kaduma ka sinikaaneline pass – kõik Eesti kodanikud saavad nüüd punasekaanelise passi, millele on trükitud “Euroopa Liit” ja “Eesti”. Kui palju on Eesti Vabariik ja Eestit valitsenud riigid siinsetele elanikele enam kui saja aasta jooksul erinevaid isikut tõendavaid dokumente välja andnud? Täpselt ei oska öelda, aga mitukümmend on neid kindlasti.