Eestlased “Surmakaupmehe” palgal?

Ekspress uuris, kas maailma tagaotsituima relvaärimehe Viktor “Surmakaupmees” Buti heaks lendasid ka Eestist pärit mehed ja lennukid.;Tulemus: fakte on vähe, aga vihjeid palju.

“Kui Viktor Butti ei oleks olemas, mõtleks mõni põnevuskirjanik ta välja.” Nii alustas mainekas Briti ajaleht The Guardian läinud reedel kurikuulsa relvaärimehe tabamisele pühendatud lugu. Vaid 41aastasena andis But ainest sadadele artiklitele, kümnetele juurdlusraportitele, portreeraamatule ja Hollywoodi märulifilmile “Sõjajumal”, kus temal põhinevat peategelast kehastab Nicholas Cage.

15 aastaga sai endisest N Liidu armee leitnandist maailma suurimaid relvadiilereid, kes varustas oma Vene lennukite armaadaga kriisipiirkondi neljal kontinentil ning teenis kõiki, kes suutsid talle maksta, alates Talibanist ning Aafrika sõjapealikest kuni USA valitsuse ja ÜROni. Butil on palju varju- ja hüüdnimesid, ent kõige sagedamini tuntakse teda nimega Merchant of Death – Surmakaupmees.

Nädal tagasi, pärast eri riikide politsei- ja luureteenistuste aastatepikkust jahti, vahistasid Tai võimud koos USA narkovastase võitluse agentuuriga relvakaupmehe Bangkoki viietärnihotellis. Vene kodanik But tabati hetkel, kui ta enda arvates sõlmis järjekordset tulusat diili Colombia mässulistega, kes osutusid aga ümberkehastunud agentideks.

Kohe pärast Buti (lääne pressis Bouti) vahistamise uudist hakkasid levima jutud, et relvaärimehe teenistuses lendasid ka Eestist pärit lennukid ja mehed. “Nad teenisid Butti,” kinnitab lennufirma Enimex endine julgeolekujuht Andres Sepp – väheseid, kes julgeb asjast oma nimega kõneleda. “Eesti mehed nägid neid lennukeid Aafrika ja Araabia lennuväljadel.”

Ekspressi uurimus näitab, et sahinaid ja spekulatsioone on palju, aga kindlaid fakte vähe. Küll ilmneb, et Eestile pärandatud omaaegse Vene lennukipargi jäljed kaovad suures osas kas Mustal Mandril või sumbuvad keerulisse firmadevõrku. Ja kui mitte miski muu, siis see on ühisjoon salapärase “Surmakaupmehe” globaalsete afääridega.

Versioon 1: Allvelaevnik Beloussovi tähelend

Kui perekond Rita Lillipuu ja Aleksandr Beolussovi juhitud Eesti Lennukompanii (ELK) pankrotistus, õiendati nii isiklikke kui ka firma arveid ehtslaaviliku kirega. Meie loo seisukohalt on oluline, et aastate jooksul käis firma käest läbi viis Tu-tüüpi lennukit.

Kui firma pillid kotti pani, olid nende kroonijuveelid kolm suhteliselt uut Tu-134 ja Tu-154 reaktiivlennukit. Üks kolmest masinast on täna Tartus lennundusmuuseumis, kuid teise kahe kohta on teave üllatavalt vastukäiv. Legendi järgi müüdi üks masin koguni Valgevene diktaatori Aleksandr Lukašenka isiklikuks lennukiks. Teise olevat ostnud Viktor But, kes viis selle Araabia Ühendemiraatidesse. Teadaolevalt asus Buti lennuvägi peamiselt just pisikeses Sharjah’ kõrbeemiraadis.

ELKi järglase firma Airest juhataja Aleko Peipsi peab Valgevene presidendilennuki lugu jumekaks legendiks. “Üks lennuk läks hoopis kuskile Siberisse Surgutti ja seda on nähtud hiljuti inimesi vedamas,” teab Peipsi. “Teine lennuk jäi Lätti võlgade tõttu, mis sellest edasi sai, ei tea.” Sama segane on ELKi tegevuse jooksul müüdud kahe lennuki saatus. “Olen kuulnud, et Viktor But on Eestist lennukeid ostnud,” möönab Peipsi. “Aga ma ei oska öelda, kas mõni ELKi lennuk on tegelikult Butile jõudnud.”

Versioon 2: Estonian Air ei esita liigseid küsimusi

Mullu 15. sünnipäeva tähistanud Estonian Airis ei nuta keegi taga Aeroflotilt päranduseks saadud 12 lennumasinat, sest nendest lahti saamine oli omal ajal paras piin. Lennukiparki kuulusid reak tiivid Tu-134, Jak-40 ja mõned “moosiriiulid” ehk An-2d, mis parimal juhul huvitasid mõnd kollektsionääri, aga mitte Lääne lennufirmasid.

Kui Tu-134d müüdi endistesse liiduvabariikidesse, siis 30kohaliste Jak-40 lennukite saatus on märksa põnevam. Estonian Airi pressiesindaja Ilona Eskelineni sõnul läks üks pisireaktiiv Eesti kollektsionäärile (ja ta kasutab seda praegu meedia andmetel õlletoana), kuid kolm masinat rändasid kusagile Aafrikasse.

Ka pärast konsulteerimist staažikamate kolleegidega ei oska pressiesindaja midagi rohkem lisada. “Sain vastuseks ainult ohkeid,” naljatab Eskelinen. “Nii vanade materjalide otsimine nõuaks suuremat uurimistööd ja asjaosalised, kes sellega otseselt tegelesid, meil enam ei tööta.” 12 aastat hiljem on ka endise Estonian Airi juhi Toomas Petersoni mälust üksikasjad nagu peoga pühitud. Ta ei mäleta ostjat, hinda ega isegi täpselt, mitu lennukit ja mis riiki müüdi.

Kurikuulsa Buti seose kohta oskab ta vaid teoretiseerida. “Kui need lennukid läksidki lõpuks temale, ei tea me seda,” sedastab Peterson, kelle sõnul ei näita isegi ostjafirma väljaselgitamine kaugeltki lõplikku kasutajat. “Neid võidi ükskõik kellele edasi müüa.”

Küll aga saadab Jak’e legend, et veel tükk aega laekusid Estonian Airi arved ülelennutasude kohta väga eksootilistest riikidest. Samuti imbus Tallinna kõlakas õnneliku õnnetuse kohta ühel Rwanda lennuväljal, kus üks Eestist pärit Jak-40 vihmamärjalt maandumisrajalt välja põrutas, aga inimesed terveks jäid. Toona sahistati, et laadungiks olid relvad mässulistele.

Versioon 3: Ametnik viib lennuki ise Aafrikasse

1998. aasta suvel kajastas meedia vahvat ekspeditsiooni, kus rühm Eesti lendureid viis Aafrikasse kaks varem Estonian Airile kuulunud lennukit An-2. “Moosiriiulite” tee Eestist Kongo DVsse oli 8000 kilomteetrit pikk ja kestis 11 päeva. Pilootidest tuntuim oli tollane Lennuameti töötaja ja lennuõnnetuste uurija Tõnu Ader, kes on hiljem uurinud mitut katastroofi.

Kellele Eesti lennukid Kongos täpselt tarniti ja keda nad teenima hakkasid, jäi meedias toona suure ekspeditsiooni varju. Kuid vastupidi kahtlastele kõlakatele kinnitab Ader, et masinad jätkasid teenistust Rootsi ärimeestele kuuluvas firmas igati rahumeelsel ja legaalsel tööl. “Nad vedasid teemandiotsijaid ja kaevandajaid,” teab Ader.

Endises Belgia Kongos töötas enne mainitud ülelendu ja töötab siiani endine Estonian Airi Tartu lennusalga viimane juht Vladimir Merzin. Mullu suvel naasis töölt Kongos mehaanik ­Endel Paine, kes veetis Aafrikas kahes etapis kokku seitse aastat. Tartus elav Paine raiub, et ehkki töö käis legendaarses teemandipiirkonnas, vedasid nemad ainult ja alati süütut lasti – riisist riieteni ja kütusest kaevuriteni. “Relvi ei vedanud me iial – ei!” ehmatab Paine, kes pole enda sõnul Buti nime kuulnudki. “Seal oli küll juhtumeid, kus mässulised võtsid relvi vedanud lendureid kinni ja hoidsid aasta vangis.”

Versioon 4: Sinimustvalge tiivulise surm Aafrikas

2004. aastal jõudsid seni teadmata keerdteid pidi siia fotod Eesti lennukist An-28 lebamas lennukõlbmatuna ühel Kongo vähekasutataval lennuväljal. Mõni nädal varem lahkus masin Eestist hoopis Kenya suunas.

See on viimane ja kõige kahtlasem juhtumitest, mida Viktor Butiga Eestis seostatakse. Avariiga lõpetanud lennuki saaga vastab täpselt Buti käekirjale. Varifirmade ja pideva lennukite ümberregistreerimisega on But suutnud aastaid võimudest sammu ees püsida, inspekteerimist vältida ja otsad vette lasta. Nii läks ka selles juhtumis.

Kui uskuda Tallinnas säilinud pabereid, müüdi Eestis lennufirmale Enimex kuulunud masin Kenyas registreeritud firmale Kevin Resources Ltd. Et masin Aafrikasse lennutada, osteti siin riiulifirma OÜ Senalda. Kuidas see ebaselgete omanikega ja litsentseeritud personalita firma Lennuametilt masina minema viimiseks kõik load sai, on paljude jaoks siiani mõistatus.

“Selle lennuki tegelikku omanikku me ei tea,” möönab toona asju ajanud endine Lennuameti asedirektor Rein Porro. “Kuid kõik käis seaduste järgi, mingit pettust Eesti riigi või Lennuameti poolt polnud.”

Veel veidram on, kuidas sinimustvalgetes toonides ja Eesti sabatähisega lennuk ikkagi Kongos Beni vanale lennuväljale sattus. Pika nuiamise peale laekus Aafrikast lennuki omaniku väidetava esindaja kiri, milles selgitati, et kuna Kenyas tekkisid lennuki arvelevõtmisel takistused, kavatseti seda teha Kongo DVs, paraku juhtus ülelennul õnnetus.

Rohkem pole kippu ega kõppu. “Kohalikud ametimehed ei suvatsenud meid rohkem teavitada ja asi vajus aegade hämarusse,” tunnistab õnnetust uurinud Tõnu Ader. Enimexi endine julgeolekujuht Andres Sepp aga teab, et mahajäetud lennuväljal alla kukkunud lennukil oli 600 kilo kaupa, mida poleks ametliku lennuloata masina pardal tohtinud olla ja mis kadus jäljetult.

Kanad ja granaadiheitjad

• Ajakirjanike Douglas Farah ja Stephen Brauni mullu ilmunud raamatu "Surmakaupmees" andmetel rajas But üleilmse logistikavõrgu, mis toimib läbi vahendajate ja varikompaniide labürindi ning mis võib kohale toimetada kõike alates lõikelilledest ja sügavkülmutatud kanast kuni automaatide ja granaadiheitjateni.
• Mitte kõik tema saadetised pole illegaalsed. Tõelise kullasoone tabas But, kui taipas, et relvasaadetiste viimiselt naastes saavad tema lennukid kaasa tuua tulusat kohalikku kaupa. Väidetavasti suurima kasumimarginaali teenis But, toimetades Lõuna-Aafrika gladioole Dubaisse.
• Kui välja arvata illegaalne valdkond, mis talle kurikuulsuse teenis, on Viktor But tüüpiline moodne rahvusvaheline ettevõtja. Ta on nutikas ja auahne. Jagab numbreid, räägib mitut keelt ja teab, kuidas haarata võimalusest. Temaga kohtunute sõnul on But viisakas, professionaalne ja erapooletu. Ta ei kasuta ise vägivalda ega evi poliitilisi eelistusi.
• Ta on lennutanud rahuvalvajaid Somaaliasse ja abisaadetisi Sri Lankale pärast 2004. aasta hävitavat tsunamit. Samas on teda süüdistatud genotsiidi tekitanud Libeeria sõjapealiku Charles Taylori varustamisest. Üks Butti hästi iseloomustavaid hüüdnimesid ongi "Embargopurustaja".
• Butti on kirjeldatud kui maailma usaldusväärseimat postiljoni, kes viib kauba - ka illegaalse - kohale ükskõik kui kaugesse ja ohtlikku geograafilisse punkti. Tema eripära ja konkurentsieelis on just globaalne haare ning fakt, et ta ei diskrimineeri klientidena ei moslemifanaatikuid ega nende vastu võitlevat Ameerika valitsust. See on teeninud talle sadu miljoneid dollareid.
• Buti fenomen ja impeerium rajaneb tema lennukipargile, mis koosneb vanadest Vene lennukitest, mida ta pärast N Liidu lagunemist kokku ostis ja mida juhivad idablokis töötuks jäänud piloodid. Just siin tuleb mängu Eesti, kust pärineb väidetavasti osa kurikuulsa ärimehe lennukipargist.