Eestlaste luud hõrenevad

Eestis on see haigus olnud aastaid aladiagnoositud ja sageli avastatakse alles esimese luumurru tekkimisel. Ometi põeb osteoporoosi üle 90 000 naise ja luumurdude arv aina kasvab.

TÜ traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku andmetel on keskmiselt iga kolmas üle 50aastane naine juba osteoporoosi haigestunud, samas kui ravi saab Eestis vaid neli protsenti. Risk saada elu jooksul reieluukaelamurd on ühel naisel kuuest, samas oht haigestuda rinna­ähki on ühel naisel üheksast. Meestel on risk elu jooksul luumurd saada suurem kui haigestuda eesnäärmevähki. Seega on luude hõrenemine vaenlane, kelle pärast on vaja tõsiselt valvel olla.

Osteoporoos ehk luuhõrenemine on luustiku süsteemne haigus, millele on iseloomulik luude vähenenud mass ja luukoe ehituse häirumine koos selle tagajärjel tekkiva luude hapruse ning luumurruohu suurenemisega.

Ohtlik on see, et osteoporoosile on tüüpiline kaebuste puudumine kuni esimese luumurru tekkeni. Liigeste ja luude valud ei viita tavapäraselt luude hõrenemisele. Kuna haigus ei anna endast märku enne luumurru tekkimist, kutsutakse osteoporoosi ka „vaikseks epideemiaks”.

Luumurdude eripära

Luumurru teke sõltub kahest faktorist: trauma suurusest ja luu tugevusest. Tugeva noore inimese luu murdub suure trauma korral, mis võib tekkida ohtlikku spordiala harrastades, kõrgelt kukkudes või autoavariis. Osteoporootiline luumurd tekib väikese trauma tagajärjel, milleks võib olla libedaga kukkumine või toas komistamine.

Osteoporoosihaige esimene luumurd on sageli randmemurd. Tüüpilised murrukohad on veel selgroo lülikehad, reieluukaela ja õlavarre piirkond. Esimese osteoporootilise murru järgselt suureneb järgmise luumurru risk 86 protsenti.

Kui luumurd tekib pärast kerget traumat ja kahtlustatakse osteoporoosi, tuleb kindlasti pöörduda arsti poole luutihedust mõõtma ja osteoporoosiravi alustama.

Olulised riskifaktorid

Tähtsamad osteoporoosi riskifaktorid on geneetiline eelsoodumus, varane suguhormoonide tootmise katkemine (naistel munasarjade eemaldamine, meestel kastratsioon), teised haigused ja ravimid, mis mõjutavad luukoe ainevahetust.

Inimene saab ise mõjutada riskifaktoreid, mis puudutavad kaltsiumi saamist toiduga, D-vitamiini omastamist päikesevalguse toimel või toidulisandite kaudu ja igapäevast füüsilist aktiivsust.

Eestis 2007. aastal tehtud uuringus oli kolmesajast uuritavast 73 protsendil talvel D-vitamiini puudus. Suurel osal ei normaliseerunud D-vitamiini tase ka suvel. D-vitamiini puudus on probleem paljudes maades ja mitte ainult põhjapoolsetel laiuskraadidel. Lõunamaades varjavad inimesed ennast päikese eest usulistel põhjustel, palavuse või nahavähihirmu tõttu ja seetõttu kannatavad samuti D-vitamiini vaeguse all.

Osteoporootilise luumurru risk on suurem inimestel, kes kergemini kukuvad. Kukkumise põhjuseks võib olla lihaste nõrkus, tasakaaluhäired, halb nägemine, ravimid, mis põhjustavad tasakaaluhäireid, ning välised faktorid, nagu libe tee, libedad jalanõud ja takistused teel.

Elustiil aitab ennetada

Osteoporoosi on võimalik ennetada, kui harrastada tervisesporti, tarvitada kaltsiumirikkaid piimatooteid, tänu suvepäikesele tagada korralik D-vitamiini varu ja elada tervislikult, vältides rohke alkoholi tarbimist ja suitsetamist. Üle 50aastastel naistel tuleks hinnata oma osteoporoosi riski ja vajadusel pöörduda arsti poole, kes hindab luutihedust ja alustab osteoporoosi ravi. Kukkumise ennetamiseks tuleb hoida lihased tugevad ning tagada hea tasakaal.

Ravi eesmärk on ära hoida luumurdu. Ravi alustatakse, kui luutihedus densitomeetrial mõõdetuna on väiksem kui –2,5 SD ja/või on esinenud osteoporootiline luumurd. Lisaks ravimitele, mis mõjutavad luu teket, tuleb samal ajal hoolitseda piisava kaltsiumi ja D-vitamiini sisalduse eest toidus või tarvitada mõõdukas koguses toidulisandeid. Kindlasti tuleks alustada või jätkata korrapärast tervisesporti. Võimalusel loobuda suitsetamisest ja vähendada kohvi joomist.

Osteoporoosi riskitegurid

• Vanus. Risk suureneb eriti pärast 55. eluaastat.
• Sugu. Rohkem on ohustatud naised, eriti pärast menopausi.
• Perekondlik eelsoodumus
• Vähene füüsiline aktiivsus
• Madal kehamassiindeks, alakaalulisus, habras kehaehitus
• Alkoholism
• Varajane menopaus
• Kaltsiumi vähene sisaldus toidus
• Ravimid, näiteks glükokortikosteroidide tarvitamine üle kolme kuu.
• Muud haigused: süsteemsed sidekoehaigused, kroonilised maksa-, peensoole-, pankrease-, neeru- ja endokriin­haigused

Allikas: Osteoporoosi ravijuhis Eestis, 2006