Ei me ette tea
Siisike, Rüüt, Rähm ja Dirgis istusid Kunstihoone büroos ja lürpsisid leiget glögi. Punase paberiga drapeeritud laual vedeles piparkooke, mandariine, kompvekke ja pooleks kistud grillkana fooliumil, mille kõrval rögises kohvimasin. Akna taga sihises udupeent kirmetist, mis pakkis vahtraraod valgesse koralli. Üle nende seisis hissandjummellikus üksinduses külmetav rist kirikutornis, kuid toas oli mõnusalt soe.
Õieti polnudki see nii väga tuba, pigem kaubakontori laadne moodne urgas, milles konutasid rahvuslikult modernsed teosed. Valamu kõrval seisis värvika paelademe kihte lükkiv installatsioonipost, kapi peal vaatas must panterjas neegrinaise büst ja laua kohal seinal rippus tuntud talisupleja maal, millel jooksis ürgne karvane alasti mees, käes põlev põõsas, vinnas suguti õieli ees kui nui. Arvutist tilises päevakohast mp3 faili muusikat, käigult noksiti töö moodi asju, tubakavinu hajus kõrge lae alla, venis pealtnäha justkui uimase jõululaupäeva pärastlõuna. Ent majas kaikus hääli ja inimloomade meeled olid elevil.
“Minu kui kuraatori positsioonilt vaadates on see näitus täielik bullshit. Raasel on tänases lehes täiesti õigus.”
“Tore on! Sest selle vahukreemise kitši, käsitöö ja muu mannetu rämpsu hulgast me euroopalikult klassikalise Kunsthallena jõuliselt silma torkamegi. Pole vaja üldise kunstipildi kesisuse pärast eriti muret tunda. Tähtis on mitte nurgataguste kommertsgaleriide ja oksjonite, vaid eelkõige meie oma maja näituste tase ja selle fenomeni adekvaatne kõlapind.”
“Aga üldine ebamäärasus, kriitika ja sant pilt kisuvad alla kogu eesti kunsti mainet; loovad negatiivse fooni, millest tuleneb ahistav piir meie rahastamisele.”
“Tegelikult on hoopis hullem see, et kõik – nii kunstnikud, kuraatorid, galeristid kui kriitikud püüavad silmaklappidega jäärapäiselt ainult oma asja ajada ja mitte keegi ei adu, mis tegelikult toimub – kuidas pea alati sabas sörgitakse ja inertselt kõike järele mängeldakse.”
“Aga meil on ju vahest ikkagi...”
Uks tõmmati lahti, käratsevate lausekatkete saatel sisenesid professorid Kimoot ja Nepal, doktor Eksju ja koguja Sulim. Risti-rästi tatsides sooviti joviaalselt head ja päevakohast. Pügatud habemega nühkides embles Sulim daamid ka käsipidi üle ja Nepal, omal vandenõulase ülev ilme ees, asetas torbiku nänniks laule. Hoone kümnetes ruumides sumises parajasti tuhandepäise loomeliidu jõuluvastuvõtt, aga büroos istuti isekeskis ja pikk brändipudel tõmmati torbikust välja. Ohoo! Aga enne, kui vastavad klaasikesed leiti ja need täis valati, sisenesid veel Meleh ja Odna oma heade soovidega ning istuma paigutati nemadki.
Võeti napsi ja vaieldi. Üksteise järel kerkisid kõneaineks Tallinna ülikool, Köleri nimeline ja Tartu kõrgem, akadeemia ja Pärnu moodsa muuseum, aga siis hakati erilise innuga vaagima KU tulevast rolli KUMU kõrval.
“Kui Kadrioru koloss järgmisel aastal uksed lahti teeb, siis nad siin lõpuks saavad, mis tahavad: maja laotakse villaseid kampsuneid ja klaaslusikaid seinast seina täis ning mehed metsast ja mere äärest tõmbavad hommikust õhtuni lõõtspilli. Tammevaadist lastakse odraõlut ja lõigatakse musta rukkileiba.”
“Hah-ah-ah-aaaaa, pange tähele! Just nii see lähebki.” Sulim luristas piipu, hirnus tihket naeru ning Eksju vabises temaga kaasa.
Rähm aga ahmis õhku, ajas silmad punni ja harja punaseks. “No kurat! Nii kaua kui mina siin majas olen, nõnda siin küll laamendama ei hakata.”
“Meil on paljuski omad plaanid juba aastaks tehtud,” pistis Siiske.
“Ei me ette tea, mis…”
“Oh elu, elukest.”
Nepal raius peopesadega seletades ja seega nagu näidates kui pikk mingi asi on, kuidas see üldisse värki asetub ja mis ta seega väärt on. Kimoot aga sammus närviliselt, käed seljal nagu narodnik mööda ruumi edasi-tagasi, sest üle minuti ei suutnud ta vagusi istuda. Paisus päris kirglik mõttevahetus, uks aga tõmmati jälle lahti ja uued kogud astusid üle läve.
“Oh-ooo! Vaadake, kes meile tulid!”
Punases mantlis Jõuluvana ja temast paar peajagu lühem Lumivalgeke marssisid sisse ja jäid uhkesti seisma. Nepal hakkas neile tervitust lausuma, kuid Jõuluvana tõmbas põuest revolvri ja tulistas kaks kõrvulukustavat kõmakat lakke. Hetkeks valitses büroos haudvaikus.
“Kõik istuma ja käed lauale!” Jõuluvana vehkis relvaga kamandades. “Aru ei saanud või? Käed lauale!”
Vaikinud vaidlejad istusid jahmunult käed ees kui koolipingis.
“Davai, tegutse!”
Valges miniseelikus, sukkpükstes ja nahksäärikuis Lumivalgeke koukis kartulikotist kumminuia ja kõnniskles laua manu. “Nii, vaatame siis, mis teil jõuluks üldse välja käia ongi? Rahakotid, kellad, sõrmused ja kõik muu lauale!”
Väidelnud vahetasid ebalevaid pilke, nihelesid ja urisesid vastumeelselt, kuid Lumivalgeke lõi nuiaga lataka vastu lauda nii et klaasid läigatasid ja Jõuluvana hoidis kogu seltskonda kindlalt kirbul. “Nii siis, lugupeetud daamid ja härrad, palun teha oma panused!” P>
Üksteise järele hakkasid käed taskutest ja ridikülidest esemeid välja kaevama, neid värinaga lauale poetama. Rähm ja Sulim punetasid vihast hambaid kokku surudes, põues kobav Odna ohkis ja puhkis, koni suunurka unustanud Eksju leidis püksitaskust paberraha, Kimoot viskas mobla, Rüüt pani pastaka ja kammi, Nepal võttis igast taskust mingi asja ja ladus need suuremeelselt letti.
Kuklal siidlehvi õõtsutav Lumivalgeke tegi avatud kotisuuga pisikese tiiru, sundis igaühe enda asjad oma käega kotti panema, mida tehtigi põlastava pominaga. Asjalikult kepslev Lumivalgeke tundis suuremat huvi oma suguõdede vastu, kõdistas oma erivahendiga Melehi kurgualust ning see nui oli hoopis hirmsamini võimukam kui liiges talisupleja maalil. Lisaks pudi-padile tuli loovutada kaelakee ja sõrmused, solvunult mossis Siisike tõmbas käevõru üle randme ja näpitses kõrvarõngaid. Dirgis aga andis meelsasti käekella, mille metall tekitas talle allergiat ning võrreldes mõõduka perevägivallaga oli see röövimine talle palju huvitavam ja tõsielulisem mäng.
“Aga kasukas!?” kähvas Jõuluvana. “Ka kasukas tuleb panustada.” P>
“No kurat, see on juba liig, mis liig.” Eest lahtises kasukas istunud Meleh tõusis sisistades püsti, libistas tumeda naaritsanahast rüü õlgadelt maha ja virutas selle vihaselt põrandale. “Sähke!”
“Oma käega ikka, proua, lahkesti palun, oma käega.” Lumivalgeke lasi kasuka kotti toppida, rüüpas laual seisvast pudelist kõigi terviseks mitu lonksu ja kepsles ukse juurde taandunud Jõuluvana kõrvale.
“Häid pühi! Kallis kunstirahvas.” Ja läinud nad olidki.
Kohe läks büroos paaniliseks saginaks: Rüüt tormas politseid helistama ja Rähm trepikotta röövleid jälitama, ähmiti ja sahmiti, vehiti ja siunati. Kuniks hakati juurdlema ja võrdlema, mis kellelgi lännu ja mis alles jäi.
Siis aga tõmmati uks jälle lahti, pikk Jõuluvana astus taas sisse, tonksas kepiga vastu põrandat ja manas kõuehäält: “Tere jöululaupä öhtat, kallis kunstirahvas! Kas salmid on köigil ilusti peas? No vaadame siis, mis teil ütelda on?”
Kunstirahvas jäi korraga jälle täiesti vakka, ahmiti õhku – mis siit veel võtta tahetakse? Samal ajal jooksis Rähm hingeldades tagasi, peatus hetkeks lävel ja kargas siis selja tagant röögatades Jõuluvanale kõrri, proovis teda pikali vedada. Kuid vana oli sitkest puust ega tahtnud murduda, tekkis metsik rüselus. Sulim jooksis nagu raevukas pull eest peale ja Kimoot proovis kuskil trennis õpitud käeväänamist rakendada. Nagu marus jahikoerte puretav põdrapull vaarus Jõuluvana vastu riiulit, klaasid kukkusid klirinal kildudeks, Rähm lajatas pudeli pähe puruks ja Meleh lõi saapaninaga teravalt näkku nii et veri valla. Teadvuse kaotanud Jõuluvanal rebiti vatthabe ja ninaprillid eest ning kisti müts peast. Ja jälle tardus büroo hetkeks hämmeldunute vaikusse.
Kuniks taipas Rüüt: “President Nelke ise!”
Ja sosistas Siisike: “Vaeseke. Tahtis meile kinke tuua.”
Nepal viskas Nelkele klaasitäie mineraalvett näkku ja Dirgis kuivatas salvrätikuga. Loomeliidu verine president ajas silmad lahti, jõllitas ja oigas.
“Mina tulen heade kavatsustega, siirast südamest, aga teie kohe sedasi tümitama, nagu loomad.”
Keegi püüdis toimepandud röövimist Nelkele seletada, ta aidati istuma, aga pilgud pöördusid presidendilt, sest uksel kostus kopsimist... Ja sisse marssisid Jõuluvana ja Lumivalgeke, ühel käes kolt ja teisel kingikott. Jõuluvana kamandas rahva jälle vakka ja Lumivalgeke pani koti põrandale. Kähku, mõne kätteõpitud liigutusega justkui tsirkuseetenduses vabastasid nad end kostüümidest, viskasid kodinad põrandale, seisid sekundi tõetruult ja kummardasid publikule, kes taipas jahmatusega ahhetades. Kostus üllatunud ja südamest solvunute hüüdeid, mõned nihkusid ülbet paari lintšima.
“See oli meie viimane etendus,” ütles Jõuluvana mänginud atleetlik naiskunstnik Obus.
“Häid jõulupühi!” lisas Lumivalgekest teinud vibalik meeskunstnik Utuut. Ja trepikotta lipsates läinud nad olidki.
Kunstirahvas sai kõik röövitud asjad kartulikotist tagasi, jõulutilin keerati põhja, klapiti raha ja kapati viinapoodi.
