Ekspress kaotas, politsei leidis
Kaotus number üks
Toimetuses peatoimetaja sahtlis vedeleb päevinäinud pruun rahakott, mida on varemgi kaotatud, varastatud, maha müüdud ja millest on isegi auto üle sõitnud. Seekord paneme rahakotti 945 krooni, 200 Ungari forinti (mis kõlab suurem summa, kui see tegelikult on - umbes 12 krooni), pangakaardi meie hea tuttava Kertu nimele ja mõned kaupluste kliendikaardid.
Ekspressi reporter Janar "leiab"selle rahakoti Liivalaia tänavalt Hansapanga automaadi servalt. Ta viib selle Ida politseiosakonda Lastekodu tänava nurgal.
"Sellise asja leidsin. Rahakott. Vedeles Liivalaia tänaval pangaautomaadi kõrval."
"Mis seal sees on?"
"Ma ei süvenenud. Aga tublisti raha paistab olevat. Ma ei hakanud siit midagi välja võtma, ausalt öeldes ma ei oska võõra asjaga midagi peale hakata."
"Nii, siin on paber ja pliiats. Võtke nüüd kõik need asjad sealt välja ja kirjutage üles. Võimalikult täpselt. Pärast hakkab keegi veel meid süüdistama… Ja enda andmed pange ka kõik ilusti kirja."
"Vabandust, aga miks ma enda andmed pean kirja panema?"
"See on sellepärast, et omanik tahab teid võibolla üles otsida ja tänada!"
Vahepeal sigineb ruumi lühike vuntsidega mees, sinine vorm seljas, ja hakkab tarmukalt asjatama. Tak. Što u nas zdess… kiirelt on rahatähed kukrust välja võetud ja virnadesse seatud. “Mingit nime ei ole seal?” küsib naispolitseinik. Našol, vastab mees Kertu pangakaarti uurides. Välkkiirelt asub daam arvutihiirt klikkima ja klahve klõbistama.
"Kas ma võin oma perekonnanime mitte märkida? Et paneks eesnime ja telefoni?"
"Miks nii?"
"No ma ka ei tea. Siin on päris palju raha. Võibolla keegi hakkab mind napakaks pidama, et selle politseisse tõin."
"Pange siis ainult eesnimi."
Samal ajal heliseb Kertu mobiil, toru otsas rõõmus daam Ida politseist. Viisteist minutit pärast rahakoti leidmist on tema omanik kindlaks tehtud. Mundris mees vaatab Janarile sügavalt silma ja ütleb: Võ otšen tšestnõi tšelovek. Spasibo.
Kui Kertu rahakotile järele läheb, kontrollib korrapidaja tähelepanelikult tema passi. Paberile peab Kertu kirja panema ka selle, millised rahatähed politseist kätte sai: üks 500kroonine, neli sajast, üks 25ne, üks 10ne ja viis kahelist. Kõik need paneb korrapidaja uuesti virnadesse ja loeb piinliku hoolega ka kahekroonised Kertu peo peale.
Kaotus number kaks
Teise asjana kaob Koplis ära kaotatud uhke Šveitsi kell - selline, mida ilmselt Eestis rohkem polegi. Tagaküljel graveering - peen värk.
Lõuna paiku helistab Janar Põhja politsei üldnumbril. Vastab range naishääl.
"Tere. Juhtus nii, et kaotasin kella. Arvan, et kuskil Tööstuse tänaval. Oli kogu aeg käe peal ja äkki enam ei olnud. Eks tal see rihm oli ka juba kulunud ja… naiivne lootus küll, aga ehk keegi leiab ja toob ära. See on mulle emotsionaalselt väga kallis asi, mõistate?"
"Tõsi jah. Aga mina ei saa teid kuidagi aidata. Ühendan teid korrapidajaga." See on üldkorrapidaja, kes vastab, kui helistada numbril 110. Janar räägib talle sama loo. Annab kella tundemärgid ja jätab oma kontakti.
Möödub mitu tundi, mille jooksul pisut mahajäänud linnaosana tuntud Koplis võib aset leida tunduvalt tähelepanuväärsemaid sündmusi kui üks kella kaotamine. Varasel õhtupoolikul kõnnib Aet Põhja politseijaoskonna uksest sisse.
"Leidsin Tööstuse tänava nurga pealt ühe kella. Mõtlesin, toon teile, äkki keegi otsib."
Politseivormis neiu klaasi taga ei jõua veel vastatagi, kui naispolitseinik tagaruumist hõiskab: "Oi, milline kell see on? Too see siia! Üks mees helistas..."
Neiu tuiskab tagatuppa. Veel enne, kui Aet on majast välja astunud, on daamid Janarile helistanud: teie kell on leitud!
Kaotus number kolm
Kolmanda asjana läheb loosi Nokia mobiiltelefon. Paneme sellesse uhiuue Tele2 kõnekaardi ja mõned numbrid - näiteks peatoimetaja Tiina Kaalepi ja tema asetäitja Sulev Vedleri omad märksõndaega Tädi Tiina ja Onu Sulev.
Janar viib telefoni Lõuna politseiosakonda Rahumäel.
"See telefon vedeles Männiku tanklas. Arvatavasti kukkus kellegi autost välja. Ma ei oska sellega muud peale hakata kui teie kätte anda."
Nooruke korrapidaja Jevgenija annab Janarile blanketi "Leiu vastuvõtmise akt". Siia tuleb märkida leidja andmed ning täpne koht ja aeg, kus ja millal võõras asi ripakil oli.
"Helistada proovisite kellelegi?"
"Ei proovinud. Ma ei vaadanudki, et kes või mis seal sees on. Eks teie teate paremini, mida ette võtta."
Ja siis hakkab pihta. Lühikese aja jooksul helistatakse läbi nii "tädi Tiina" kui "onu Sulev" ja veel mõned telefoni mälus olnud numbrid. Lõpuks helistatakse ka Aeda töötelefonile. "Omanik" on leitud.
Kui Aet politseisse telefonile järele läheb, tuleb tal seda üksipulgi kirjeldada, enne kui mobiil tagasi antakse - aparaadi dokumente tal kahjuks kaasas ei ole. Seletuskiri tuleb ka kirjutada.
"Te kindlasti helistage sellele noormehele, kes telefoni leidis," rõhutab noor naiskorrapidaja ja kirjutab Janari numbrid märkmepaberile üles. "Tema leiutasu on seaduse järgi üks kolmandik, aga ta ütles, et talle pole midagi vaja. Mitte midagi ei tahtnud!"
Teine naiskorrapidaja: "Jah. Kindlasti helistage ja tänage. Mõelge - ta tõi telefoni siia ära!"
"Sellist asja juhtub vist harva?"
"Oi jumal!" korrapidajat ajab see küsimus naerma. "Väga, väga harva!"
Leitud gaasipüstol ja kotitäis salaviina
Pealinna politsei vormistab iga päev keskmiselt kaks leiuakti. Tänavu on politseisse toimetatud üle 200 erineva asja. Peamiselt leitakse dokumente ning raha-, käe- ja seljakotte, kuid sekka ka üht-teist kummalist.
KESKLINN
140 leiu üleandmise-vastuvõtuakti. Dokumentide, juhilubade, pangakaartide, rahakottide jms hulgas toodi osakonda ka konditsioneer.
PÕHI
42 akti, tavapäraste leidude hulgas toodi läinud nädala alguses osakonda ka leitud gaasipüstol.
LÕUNA
73 akti, nende hulgas dokumendid, autode numbrimärgid, rahakotid jms. Osakonda toodi 27. märtsil leiuna ka kartulikotitäis salaalkoholi (31 plastmasspudelit kirjaga Finlandia).
IDA
Ida-Tallinna politseiosakonnas on vormistatud leiuakt diplomaadikohvrile, rahakotile, seljakotile ja naiste käekotile.
Allikas: Tallinna Politseiprefektuuri pressitalitus
