Ekspress Tšernobõlis: Tšernobõlis elab umbes 3500 inimest
Meie poolt juhuslikult valitud korteri number kolm ukse avab keskealine naine. Meigitud, pikas mustas seelikus, korralikus sviitris... Lida hämmastab meid oma külalislahkusega ? "Kust kaugelt te tulete? Kas te süüa tahate?" ? ja ühtaegu teatud salapäraga.
"Ma olen nõus teile Tšernobõli elust rääkima, kuid ilma minu fotota ja... mehe ametikohata ? ka see on saladus. Ütlen ainult niipalju, et teda suunati pärast avariid siia. Ja pärast sõitsin mina talle järele. Alguses töötasin kümme aastat Zeljonõi Mõsis, seda loetakse puhtaks tsooniks. Pärast tsoon suleti. Ja nüüd elan juba neli aastat Tšernobõlis."
Kas teil pea ei valuta?
Ei, ei valuta.
Te olete ilmselt eridieedil?
Ei, sööme tavalisi asju. Aiast võtame ja sööme oma õunu.
Kuidas, kas need on lausa siin aias kasvanud?
Jah, kohalikud. Kasvatame kartulit. Kui te teaksite, millised viinamarjad siin kasvavad. Mul on Kiievi lähedal suvila. Sealt juba sellist saaki ei saa. Aga siin ? õunad, pähklid, viinamarjad ? tohutul hulgal. Ainult et puu alt me õunu ei võta. Seda me peame kahjulikuks.
Kas te üldse ei tunne, et elate kõrgendatud ohu piirkonnas?
Ei. Minu arvates seda radioaktiivsust enam ei ole. Ja me elame Prõpjatist ju 30 kilomeetrit eemal, see tähendab kohast, kus plahvatus toimus. Ma arvan, et see on epitsentrist piisavalt kaugel. Ainus asi, et me käime ainult mööda asfaltteid. Rohule astuda ei tohi, seal on radioaktiivsus suurem. Aga muidu ? mutikesed elavad siin 90aastaseks ja pole neil häda midagi. Ma ei mäleta isegi, millal viimati haiguslehel olin.
Aga kuidas Tšernobõlis üldiselt elatakse?
Meil on nii kauplused kui ka kunstiline isetegevus: laulame, tantsime. Töötab kultuurimaja, raamatukogu. Tšernobõlis endas on viis kauplust. Ametlikult elab meid siin erakorraliste olukordade ministeeriumi juures vähemalt 3500 inimest.
Teie töötate siin oma vabal tahtel. Aga on ju ka neid, kes tulevad siia tagasi mitte töö, vaid oma kodu pärast?
On neid, kes tulevad siia tööle. Tuleb välja, et meie mehega oleme n-ö ametlikud ? töötame siin. Aga on ka omavolilised asunikud, need, kes sõidavad siia vastu kõiki keelde. Ja elavad siin ilma loata. Aeg-ajalt tulevad kunagised elanikud vaatama oma maid ja maju. Tänavu öeldi, et 20. aastapäeva puhul lubatakse tsooni isegi lapsi. Hiljuti sõitis üks naine siia oma kodu vaatama. Ja ära sõites kirjutas majaseinale "Andesta, mu kodu, ja hüvasti". See läheb nii südamesse. Nagu oleks see kirjutatud tõesti kõikide siit lahkunute nimel. Ja siis maetakse siia veel mutikesi. Nad ise paluvad, et neid maetaks kodumulda.
Kas Tšernobõlis on raske tööd ja korterit leida?
On vaja kaht tõendit. Üks ? tunnistus, et ohutsoonis on olemas töökoht. Teine tõend, mis kinnitab, et tervis on korras. Ja kõik.
Ja kus siin elada saab?
Suvalises majas. Võta, milline meeldib, ja mine ela. Me ei maksa siin ka üüri. Söömas käime sööklas. Ainult palgad on meil ikkagi väga väikesed.
Aga kas vastab tõele, et teil siin antakse radioaktiivsuse vastu tasuta viina?
Ei, see ei ole nii.
Lida, nagu paljud teisedki Tšernobõli ametlikud elanikud, arvab, et kui siin elamine mõjutabki kuidagi tema tervist, siis igatahes mitte väga tugevasti. Lidat ei häiri asjaolu, et Tšernobõli territooriumil liikumiseks anti talle spetsiaalne jakk, mille rinnale on õmmeldud dosimeeter. Sellelt dosimeetrilt võetakse korrapäraselt näite.
