USS ENTERPRISE: Tänaseks 47aastane laev jääb USA mereväe koosseisu vähemalt 2014. aastani. Krister Kivi

"Passid, passid, andke siia oma passid!"


Pärin admiral Daniel P. Hollowaylt, kui palju USS Enterprise'i käigushoidmine aastas maksab. Ilmselt pole see kõige parem küsimus, sest kuigi vastust hakatakse Washingtoniga kohe kooskõlastama, ei õnnestu täpset numbrit kunagi teada saada.

"Miljon dollarit päevas," ütleb Jaak Aavik­soo mulle hiljem.

Käredahäälne naisterahvas sagib mööda Tallinna lennujaama VIP Lounge'i ja korjab kohaletulnutelt ära isikut tõendavaid dokumente. Neid on tema peos juba terve pakk, ning milline pakk see on. Seal on kaitseminister Jaak Aaviksoo pass ja Riigikogu spiikri Ene Ergma pass, kaitsejõudude juhataja kindral Ants Laaneotsa oma ja Sven Mikseri ja Mati Raidma oma. Ainult president Toomas Hendrik Ilvest ja USA suursaadikut Stanley Davis Phillipsit ei ole veel kohal - nemad jõuavad lennujaama VIP-Lounge'i väikese viivitusega pärast kella kuut.

Rohekas ülikonnas ja kikilipsus Ilves (ta pole soovitust mugava riietuse osas võtnud nii tõsiselt kui näiteks Aaviksoo) pressib espressomasina nuppu ning laiutab nõutult käsi: aparaat kohvi ei anna. Tibukollases vestis valgepäine Stanley Davis Phillips haarab oma pihku kohaletulnute käsi, et neid siis varahommiku kohta muljetavaldava energilisusega raputada.
"Oh, good to see you, how are you!? Good to see you!"

Buss kiirustab valge ja eraldusmärkideta reaktiivlennukini C-20 Gulfstream IV, mis pargib lennuvälja järvepoolses sopis, üsna traataia lähedal. President Ilves valib endale esimese rea vasakpoolse nahktugitooli, näpus kergeks lugemiseks kaasa võetud P. Ricoeuri ingliskeelne "Memory-History-Forgetting", mil paksust otsekui piiblil. Kaks lennusaatja rolli täitvat rohelistes tunkedes sõjaväelast kannavad laiali kohvi ja vett ning kolm ja pool tundi hiljem taasühineb lennuk maaga Sigonella sõjaväelennuväljal. Sihtkoha nimi avaldati alles viimasel hetkel, sest esialgse plaani kohaselt pidi Gulfstream lendama Kreetale, kuid kuuldavasti on koju - Virginia osariigi poole - kiirustav USS Enterprise liikunud Vahemerel edasi kiiremini, kui algul arvati.

Soojus. Sinine suvetaevas - ja mingi hiiglaslik lumise tipuga mägi otse silmapiiril. Kuskohas see Sigonella lõppude lõpuks asub?

Sitsiilias, teab keegi - ja mägi taamal on Etna vulkaan.

Nüüd saab delegatsioon selga päästevestid ja pähe kiivrid, mis koosnevad kolmest kolju tähtsamaid osi kaitsvast kilbist ja kannavad sinist märgistust VIP. Paksud kaitseprillid ja suured raadiovastuvõtjaga varustatud kõrvaklapid kuuluvad komplekti juurde.

Uus lennuk - see, mis president Ilvese ja tema kaaskonna saarest 40 miili kaugusel seilava USS Enterprise'i peale peab toimetama - on tüüakas kahe propellermootoriga C-2A Greyhound. Ta on ehitatud kandma nii kaupa kui inimesi ning sissepääs toimub seetõttu allalastavast tagaluugist. Toolid asetsevad seljatoega sõidusuunas ning niihästi põrandal, seintel kui ka lae all on näha looklemas loendamatuid kaableid, voolikuid ja trosse.

Isiklikud asjad tuleb ära anda või pista tasku, sest kui midagi juhtuks libisema lennuki juhtimist võimaldavate trosside vahele - nii selgitab empaatililiselt lennuki lüheldane piloot, mitte pikem kui 170 cm -, oleks see tõesti "väga, väga halb".

Et maanduda lennuki­kandjal, mis lõikab merd kiirusega 33-36 sõlme, tuleb Greyhoundil haakida oma pidurduskonks Enterprise'il olevatesse trossidesse, milliseid on lennukikandja tekil neli. Parim on kasutada kolmandat trossi, kuid kui piloot ühelegi pihta ei saa, on tal sekundi murdosa aega mootorid täisvõimsusele lülitada ja veel ühele katsele minna.
Seda kutsutakse "bolting" ja "bolting" tuleb ette&a mp;n bsp;umbes viiel juhul sajast.

On veel üks võimalus - mille kohta kaks rohelistes tunkedes sõjaväelast, kes kontrollivad turvarihmu ja teevad ohutusinstruktaaži, kasutavad eufemismlikku väljendit "äärmiselt ebatõenäolisel juhul, kui meil seisab täna ees väike ujumine".

Ujumamineku puhuks on lennuki laes väike, umbes kanalisatsioonikaevu suurune kollase hoovaga avariiluuk ja millegipärast mõtlen ma peaaegu terve õhusõidu, et siin, päästevestidest, prillidest ja hiigelkiivritest maskeerituna, kössitab täiesti äratundmatuna suurem osa Eesti riigivõimust. President ja Riigikogu spiiker, kaitseminister ja kaitsejõudude juhataja, rääkimata paarist tavalisest parlamendiliikmest.

Kui peaks juhtuma kõige halvem, siis oleks minust kui täiesti asendatavast ajakirjanikust ilmselt ilus mullitada vee all seni, kuni nemad on luugist välja saanud. Aga suudaksin ma seda teha? Tahaksin ma seda teha? Oleksin ma sääraseks matrossovluseks valmis?

Me laskume rappudes allapoole. Näha pole midagi, sest aknaid on Greyhoundis vaid ühes reas ja seal istub Ilves.

"Here we go, here we go," kisavad tunkedes sõdurid ootamatult ja teevad kätega õhus paar viibet. See on juba varem kokkulepitud märguanne, et lennuk maandub - ei, prantsatab - kohe 342 meetri pikkuse Enterprise'i pardale ja siis...

Mulle kukub laest sülle hiigelsuur vatirull - nähtamatu, kuid sellegipoolest umbes tonn raske - ning litsub keha vastu tooliseljatuge laiaks, pigistab kerest välja nii õhu kui ka kõnevõime. Metalli luust ja lihast läbilõikav krigin ja tugev rappumine, otsekui sõidaks teerull maanteekraavi, ning siis, täpselt kaks sekundit hiljem - täielik rahu ja vaikus.

Kostab käteplagin, vaimustunud, õnnelik, täiesti spontaanne, ja luuk avaneb aeglaselt, lastes trümmi sisse päiksevalgust. On näha sinist merd ja rohelistes tunkedes kogusid, peas ebaproportsionaalselt suured kiivrid.

Oma kuju ja värvi poolest võiksid nad sama hästi olla Maa esmadelegatsiooni vastuvõtjad planeedil Marss.

Maailma pikim ja maailma esimene tuumajõul töötav lennukikandja USS Enter­prise ei ole lihtsalt ujuv lennuväli. See on midagi enamat - metallist sipelgapesa, kus lennukeid tõstavad tenniseväljakusuurused liftid, kuid inimputukad liiklevad ühelt tekilt teisele redeleid meenutavate kitsukeste treppide abil. Sadade väikeste ruumide labürint, milles tube ühendavad üksteisega veekindlad luugid või siis lihtsalt ümarad avaused seintes. Neist aukudest läbiastumine või -pugemine nõuab keskendumist, kuid ümarnurkade kasutamine annab laevakerele vastupidavuse ja tugevuse, mida ajaloos on ka vaja läinud. Mitte ainult sõdades ja lahingutes, millistest tänaseks 47aastane Enterprise on osalenud oma sünni järel kõigis (vaid kümme päeva tagasi Pärsia lahel olles startisid tema pardalt lennukid Afganistani poole). Suurim katsumus tabas laeva täiesti rahulikul hetkel.

14. jaanuaril 1969 kell 8.19 hommikul lõhkes Enterprise'i tekil rakett MK-32 Zuni, mis oli üle kuumenenud naabruses seisva lennuki mootorilõõsast. Järgnenud uued plahvatused rebisid lõhki laeva teki ja lasid lõõmaval lennukikütusel voolata aluse sisemusse.

Kuigi tulekahju saadi kontrolli alla üsna ruttu, hukkus 27 (teistel andmetel 28) inimest. Vigastatuid oli üle 300.

Tänaseks ei ole sellest suurõnnetusest Enterprise'i sädeleval teraskerel mõistagi vähimatki jälge, nii nagu pole laeva pardal enam kedagi, kes õnnetust meenutada suudaks. Tänu tuhandetele noortele sõduritele jääb meeskonna keskmine vanus 19 aasta piirimaile - ning ka ohvitserid veedavad missioonidel keskmiselt järjest vaid kuus kuud.

Me tõuseme kaptenisillale, kuhu on kaetud kerge vastuvõtulaud. Lihavardad ja roheline seller, juustukangid ja nii soolase kui ka magusa täidisega tuuletaskud. Ainus mitte-ameerika asi on siin laual Eesti paberlipp.

All, ligi saja meetri sügavuses laotub laiali lõputu meri, kohati lausa silmariivavalt eresinine ja ilus.

Ma saan korraga aru, mis siin laeval teistmoodi on.

93,500 tonnine Enterprise ei kõigu laineid lõigates vähimalgi määral.

Nüüd läheme vaatama, kuidas käib lennukite õhkutõstmine. Päästevestid pannakse taas selga, kiivrid ja prillid seatakse näo ette.

Kui Briti lennukikandjatel aitab lennukeid õhku saada stardiraja suusaotsa meenutavalt kõver ots (ski-jump ramp), siis ameeriklased on jäänud truuks aurukatapuldile. See on jalahoop, millega lennukid laeva pardalt minema lüüakse - sellise kiirusega, et kui stardirada otsa lõpeb, õhuvool tiibade all juba kannaks.

Trumminahku rebestav müra. Kummide põlemise lõhn ja terav kütusehõng segunevad soolase mereõhuga väga eriliseks kokteilks.

Endast valgeid aurupilvi maha jättes tuiskavad hävitajad üksteise järel õhku: vajaduse korral suudab Enterprise tulistada välja lennuki iga 37 sekundi järel.

Kümmekond minutit hiljem hakkavad hävitajad naasma - tiibu kõigutades laskuvad nad taevast, sätivad end õigele kõrgusele, haaravd konksuga trossist ning kihutavad välgukiirusel ja metsiku mootorimöirgega vaatajatest mööda, et jõuda täispeatumiseni kõigest sadakond meetrit eemal.

Väljatõmmatud tross lohiseb mööda laeva metalltekki tagasi ja pinguldub automaatselt. Äsja maandunud hävitaja on oma tiivad harjunud kombel juba kokku voltinud.

"Väga ilus. No niisugust asja oma silmaga näha, see on ikka..." on spiiker Ergma kogetuga silmanähtavalt rahul. "Tunnistan üles, et mul on selliste asjade vastu teatav huvi, sest kuidas sa muidu saad niisuguse laeva peale? Ja täna ei ole raske päev saalis ka."

Kõnnime mööda koridore, ronime mööda treppe.
"Palju te tegelikult teate operatsioonist "Kestev vabadus"?", küsib seinal olev infostend möödujalt. Siin on väike kokkuvõte Talibani olemusest ning mõned pildid sel sajandil juhtunust - põlevad kaksiktornid ja valges turbanis Osama ja president Bush Afganistani presidendi Hamid Karzaiga kätlemas.

Nüüd veel treppe, mis viivad alla angaaritekile, kus pargib kümneid ja kümned kokkupandud tiibadega hävitajaid, mõnel neist erivärvilised vedelikud kõhu alt välja tilkumas. Angaar on tohutu, kuid korraga plärisevad kellad ja terve sein nihkub paari sekundiga eest, muutes saali senisest veel kaks korda avaramaks. Nüüd on see ruum otsekui jalgpalliväljak ja siin kätleb Ilves ka valitud mereväelastega, patsutades neid seljale ja tähendades omamehelikult: "What's up."

Ergma, Aaviksoo ja Mikser uudistavad angaari avatud küljest Vahemerd. Selja tagant näeva d nad ühel eriti sõbralikul hetkel välja nagu perkond, abielupaar juba ammu täiskasvanud pojaga.

Pärin admiral Daniel P. Hollowaylt, kui palju USS Enterprise'i käigushoidmine aastas maksab. Ilmselt pole see kõige parem küsimus, sest kuigi vastust hakatakse Washingtoniga kohe kooskõlastama, ei õnnestu täpset numbrit kunagi teada saada.

"Miljon dollarit päevas," ütleb Jaak Aavik­soo mulle hiljem.

Just käitlemiskulud on põhjus, miks Eesti sellist laeva kaitseministri sõnul endale eales lubada ei saa ("Unustame ära"!), kuigi ostuks - umbes 5,6 miljardit dollarit - võiks raha teoreetiliselt isegi jätkuda.

Nüüd laevasisemuses peituv kontrolltekk
ja siis väike puhkus. Kümned pokaalid on ohvitserkonna ruumides taas kord täitunud jäävee ja jääteega ning kandikud on tulvil ehtameerikalikke chocolate-chip cookie'sid. Ilves sirutab kerge õnneohkega käe ja võtab küpsise või siis õigemini kaks.

"Küpsiseid? Kes soovib küpsiseid!" innustavad ameeriklased. "Võtke veel küpsiseid, palun!"
Järgnevad kõned. Eesti on neis kõnedes väike, tubli ja lojaalne rahvas, kes aitab Ameerikat võitluses maailma vabaduse nimel, rahvas, kes on selles sõjas kandnud ka ohvreid. Meile öeldakse aitäh ja meid tänatakse väga. Siis esineb vastukõnega Ilves. Ta tänab omakorda Ameerikat ja räägib Eestist, maast, kel polnud minevikus kahjuks võimalik aidata oma sõpra - ega sõbralt abi saada.

Ja ongi kõik. Meid seotakse taas kord pinkide külge, rihmad tõmmatakse pingule, luuk sulgub, C-2A Greyhound ruleerib stardipositsioonile ning tunkedes lennusaatjad kisendavad kätega vehkides õhku juba tuttava hoiatuse: "Here we go, here we go, here we go!"

Hetk hiljem paiskab metsik kiirendus (sest startimiseks peab lennuk saavutama 2,5 sekundiga kiiruse enam kui 200 km/h) mind turvarihmadesse, kuigi olen käsi õpetuse kohaselt kõvasti rinnal risti hoidnud. Mu nägu on tulipunane, sest sinna tundub olevat tulvanud kogu kehas olev veri, ja silmamunad punnitavad välja nagu konnal, kuid need aistingud jõuavad ajju alles siis, kui rappumine ja müra äkitselt katkevad, kui ma jälle hingata ja mõelda saan, kui lennuki ümber on korraga absoluutne rahu ja vaikus.

See neetud katapult läkski katki, on tegelikult mu esimene mõte.

Arusaam, et me ripume õhus ja lendame, tuleb alles hiljem.

Me oleme tagasi Sitsiilias
, kus päike on just loojunud ja taevas on sügavsinine ja ergab. Sõidame lennujaamabussiga terminali poole ning silmapiiri taustal võib näha paari mustavat küpressi.

"Meid hoiatati maandumise eest, aga see õhkutõus, see oli ju palju hullem," seletab Ergma valjult ja hõõrub kaela, millele turvarihm on pigistanud suured punased vorbid.

Siis saab igaüks rohelise nokkmütsi ja paksude kaantega diplomi, mis tunnistab lennukikandjal maandunu honorary tailhooker'iks, ning me istume ümber valgesse reaktiivi, kus juba tuttav laigulistes mundrites meeskond pakub kergeks õhtueineks šokolaadiküpsiseid, kartulikrõpse ja komme. Mismoodi sõjaväelased niisugusel dieedil olles säilitavad oma hämmastava töö- ja teovõime, on tegelikult mõistatus.

Veidi pärast üheksat hakkab lahtisest kokpitiuksest paistma linnatulede hallikat kuma ja lennuk maandub põntsatu sega Ülemiste lennuvälja betoonrajal.

Lennujaama VIP-saalis saan president Ilvesele (hoiab ikka veel näpus paksu valget raamatut ja teatab pressinõunik ­Toomas ­Sildamile nukralt, et "ei jõudnudki lugeda") esitada kaks kiiret küsimust.

"Millise mulje teile lennukikandjal maandumine jättis - ja kuivõrd mõistlik oli teie meelest, et sellises lennukis viibis korraga nii palju Eesti kõrgeid riigitegelasi?"

Ilves teeb väikese žesti, mis annab mõista, et küsimus on absurdne. "Ma ei mõelnud selle peale üldse... Ma usun, et see asi puhuti üles või et me ise puhusime selle enda jaoks üles. Ma ei ütleks, et see oli hullem kui auto pidurdamine."

"Kas see laev tuleks Eestile appi, kui tarvis?"

"S e e konkreetne laev ei mahu Jüüti väinadest läbi, aga mis puudutab Ameerika valmisolekut rakendada viiendat artiklit (Ilves viitab NATO põhikirja punktile liikmesriike ründe korral aidata - Toim.), siis selles ei ole mul mingit kahtlust. Nagu täna näha oli, hindavad need inimesed oma liitlasi väga kõrgelt."

Ta haarab kausist peotäie mandleid.