24.05.2007, 00:00
Elektrit ei ole
President Ilves kutsub üles eraldama Eesti elektrisüsteemi Vene omast. Miks, uurib Sulev Vedler.
MARKO MUMM / EPL
Ametlikult näitab Brüssel, et Eesti on energia
poolest üks sõltumatumaid riike Euroopa Liidus. Ka
välisministeeriumi aastaraamatus selgitab energiaala ekspert Raul
Mälk, et Eesti ostab sisse vaid 28,5 protsenti kütusest ehk
laias laastus kolmandiku võrra vähem kui vennasriigid. Eriti
rippumatud oleme rohkete põlevkivivarude tõttu.
Samal ajal räägib president Toomas Hendrik Ilves vajadusest eraldada Eesti elektrisüsteem idanaabrite omast. Möödunud nädalal Kumus peetud energiafoorumil teatas riigipea, et pärast totaalset küberrünnakut Eesti vastu Venemaalt pole meil mõistlik olla Venemaa energiasüsteemi osa. Ta nimetas seotust Venemaaga “kõige ohtlikumaks olukorraks, mis on meil tekkinud”: “Me ei ole suutnud ennast lahti haakida Venemaa elektrisüsteemist. See ei pruugi olla meie süü, aga me ei ole suutnud seda teha.”
Peaminister Andrus Ansip ja eurovolinik Günter Verheugen on energia valdkonnas võrrelnud Eestit eraldatud saarega.
Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive kurtis märtsis Ekspressile, et “Venemaaga on meil täna nagu üks vereringe. Sa ei saa seda juhtida.”
Peaasjalikult kuulebki Eesti rahvas vajadusest lahutada võrgud, hoopis vähem räägitakse ohust endast ning kui palju eraldamine maksma läheb.
Ohustsenaariumid võiksid elanikkonna ära hirmutada (vt kõrvallugu). Seetõttu teabki Eesti rahvas, et Yellowstone’is võib ühel päeval pursata hiidvulkaan, milletaolist pole maailm näinud juba
70 000 aastat. ETV on vulkaani kajastanud korduvalt, viimati sel pühapäeval. Aga kui paljud meist on kuulnud, et Harjumaad ja Ida-Virumaad ühekorraga hõlmava 24tunnise elektrikatkestuse tõenäosus on kord 25–30 aasta jooksul?
See pole tingitud ainult Vene ohust. 1976. aastal toitis Tallinna vaid üks elektriliin, sest jäite ja lörtsi tõttu purunesid kõik ülejäänud ühendused.
Mis saab Kaliningradist?
Eesti elektrisüsteem on osa suurest ringist, kuhu kuuluvad veel Läti, Leedu, Valgevene ja Loode-Venemaa elektrivõrgud kuni Volga jõe hüdrojaamadeni Uuralite taga. Ühendsüsteem saab kergemini ja odavamalt hakkama, kui mõned liinid lähevad lühisesse, jaamad lülituvad välja või kuskil kasvavad äkitselt koormused. Vene süsteemi kui terviku seire toimub Moskvast, sageduse reguleerimises osalevad praktiliselt kõik süsteemis olevad elektrijaamad ja täppisreguleerimise teeb Volga jõel asuv Žiguli hüdrojaam.
Eesti Energia tehnikadirektor Raine Pajo selgitas Ekspressile, et “Venemaa ei vaja Eesti elektrit, vaid vajab meie riigis olevaid kõrgepingeliine, mis on ühenduses Venemaaga ja Lätiga, ja samuti meie Narva elektrijaamu, mis aitavad elektrisüsteemis hoida pinget stabiilsena, et elekter saaks ühises süsteemis liikuda.”
Poliitikutele tekitab tavaliselt peavalu küsimus, mis saab siis, kui venelased Eesti või kõik Baltimaad oma võrgust välja lülitavad. Poliitiline risk pole välistatud, kuid seda peetakse vähetõenäoliseks, sest Baltikumi karistamisega jätaksid venelased elektrita oma Kaliningradi oblasti. Küll aga võib ühine süsteem nässu minna suure avarii tõttu. Kas siis piisab siinsete jaamade tööst või hakkab pinge langema ja suured piirkonnad kukuvad üksteise järel rivist välja? Ba ltimaad tegid katse üksnes kolmekesi hakkama saada viimati aprillis 2002. See oli mõnetunnine eksperiment ning selle käigus kahandati lisaks Venemaast eraldamisele ka kunstlikult tootmisvõimsusi. Sagedus langes ettenähtud 50 hertsi pealt küll hetkeks 49,65 hertsile, kuid jäi lubatu piiridesse.
Ohtlik Narva veehoidla
Kevadel 2005 kinnitas Eesti Energia juhatuse tollane liige Lembit Vali Päevalehele: “Ühepoolselt ja provokatiivselt Venemaa Eestit oma elektrisüsteemist välja lülitada ei saa, sest sellisel juhul jääks automaatselt pimedaks ka kogu Leningradi oblast ning Peterburi linn. Elektrita jääks kümned miljonid venemaalased.” Ta märkis, et kui sagedus hakkab Vene süsteemis aeglaselt langema, lülitavad dispetšerid ta teistest võrkudest lahti ja saavad omaette edasi toimida.
Akadeemik Anto Raukas ei uskunud oma silmi, kui nägi lehes Vali väidet, et “Eesti elektrisüsteem on täiesti suuteline automaatselt toimima piiramata aja”. Ta saatis toimetusele kirja, kus nimetas firmajuhi juttu “pehmelt öeldes eksitavaks”.
Teadlane esitles veel üht ohustsenaariumi, mis ei puuduta üldse elektrilülitit kaugel Moskvas. Ta näitas, et üks suuremaid riske peitub hoopis Narva veehoidlas. Sealt saavad turbiinide jahutusvett mõlemad suured elektrijaamad, mis toodavad valdava enamiku Eesti elektrienergiast.
Raukas märkis, et veehoidla normaalne paisutustase on 25 meetrit. Kui veetase langeb 24 meetrini, algavad tõsised veevarustusraskused algul Balti Elektrijaamas, siis ka Eesti Elektrijaamas. Veetasemel 23,5 meetrit Balti elektrijaama töö peatub.
“Seega saab Venemaa ühepoolselt mõjutada kogu Eesti energiasüsteemi tööd,” selgitas Raukas. “Ma ei väida, et Venemaa meid Narva veehoidlaga tahtlikult terroriseeriks, kuid välistatud pole avariid (näiteks Sosnovõi Bori tuumajaamas), mis sunnivad Venemaad Narva veehoidla taset oluliselt ja kiiresti alandama.”
Strandberg: üksinda peab Eesti vastu seitse tundi!
Riigikogu liige Marek Strandberg hoiatab roheliste koduküljel, et “põlevkivienergeetika põhjalaskmiseks piisab ühest inimesest, kes laseb alla Narva veehoidla tammi ning jätab Narva jõujaamad jahutusveeta. Kui Eesti energiasüsteem ühendada lahti Loode-Venemaa energiasüsteemist, suudab see iseseisivalt toimida seitse tundi!”
Narva Elektrijaamade juhi Ilmar Peterseni sõnul ei ole Strandbergi väide õige.
Riske teab väga hästi ka teine pool. Vähemalt korra on venelased isegi rääkinud veetaseme alandamisest eestlaste karistamiseks. 1999. aastal, kui Eesti teatas Slantsõ põlevkivi ostmisest loobumisest, kuulutas Leningradi oblastivalitsuse Eesti projektide juht Juri Menšikov, et “võiksime Narva veehoidla pinna ühe meetri võrra alla lasta, mis raskendaks jahutusvee ammutamist Eesti elektrijaamadele”.
Lihtsaim ohtude kahandamiseks on luua uusi ühendusi läänega. Mullu valmis 350 MW võimsusega Estlink ehk alalisvoolu kaabel Eesti ja Soome vahel. “Üks kaabel Eesti ja Soome vahel on väike samm energiasõltumatuse loomiseks, ent oluline on seegi,” märkis president Ilves möödunud nädalal.
Eesti Energia kavandab veel teisegi, juba 650 MW võimsusega kaabli rajamist. Lisaks on kaalumisel 1000 MW ühenduste rajamine mõnest Balti riigist Rootsi ja Leedust Poolasse. Just viimase kaudu toimuks Baltimaade liitumine Lääne võrguga UCTE, millest unistab Eesti Energia juhtkond ja riigi po liitiline eliit.
“Lääne-Euroopa elektrisüsteemi saame minna kahel viisil: kas sünkroontöös ehk samas sagedusalas ja Venemaast lahus või alalisvoolu ühenduse kaudu nagu Estlink ja jääme Venemaa sagedusse,” märgib Raine Pajo.
Sellest valikust sõltub, kuhu ehitada kallid konverterjaamad, mis muudavad alalisvoolu vahelduvvooluks ja vastupidi. Kas mereranda, kuhu saabuvad veealused kaablid, ning Leedu-Poola piirile? Või hoopis Vene piirile?
Välisühendused tõstavad elektri hinda
Majandusministeerium leidis juba kolm aastat tagasi, et Narva jaamad vajavad seadmeid, mis suudaksid raske avarii korral tööle jääda ning masinad taas käivitada. Selliseid seadmeid pole seni muretsetud. Põhimõtteliselt on meie tagavaraplaan endiselt üles ehitatud ühendustele Venemaa ja Lätiga, millele uue tegurina lisandub Estlink.
Estlinkile liiga palju loota ei saa. Raine Pajo Eesti Energiast tunnistab, et olukord oleks äärmiselt kehv, kui ka naabersüsteemides peaks midagi sel ajal juhtuma.
Elu näitab, et valmis tasub olla kõige halvemaks. Sel nädalavahetusel jäi Viimsi poolsaar ligi viieks tunniks elektrita, sest Fortumi jaotusvõrk läks lühisesse ja lõi elektri välja ka Eesti Energia alajaamas, mis oli samal ajal remondis.
Uued ühendused läänega on Eestile vajalikud, kuid kohe tuleb mängu raha. Estlink maksis ligi 1,7 miljardit krooni. Brüssel andis eriloa, et tema hinda ei lülitataks kohe Eesti elektri hinna sisse. Edaspidi ei pruugi aga Brüssel Balti riikidele vastu tulla ning ühenduste loomine toob kaasa elektri kallinemise. Näiteks Lietuvos Energija on pakkunud Leedu-Poola ja Rootsi liinide hinnaks kokku ligi 11 miljardit krooni!
Peaminister Ansip ütleski aprillis ärimeeste ees esinedes, et peame ehitama rohkem välisühendusi. Samas märkis ta: “See on väga hea plaan, aga kui kasumlik? Seda on raske öelda.”
Samal ajal räägib president Toomas Hendrik Ilves vajadusest eraldada Eesti elektrisüsteem idanaabrite omast. Möödunud nädalal Kumus peetud energiafoorumil teatas riigipea, et pärast totaalset küberrünnakut Eesti vastu Venemaalt pole meil mõistlik olla Venemaa energiasüsteemi osa. Ta nimetas seotust Venemaaga “kõige ohtlikumaks olukorraks, mis on meil tekkinud”: “Me ei ole suutnud ennast lahti haakida Venemaa elektrisüsteemist. See ei pruugi olla meie süü, aga me ei ole suutnud seda teha.”
Peaminister Andrus Ansip ja eurovolinik Günter Verheugen on energia valdkonnas võrrelnud Eestit eraldatud saarega.
Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive kurtis märtsis Ekspressile, et “Venemaaga on meil täna nagu üks vereringe. Sa ei saa seda juhtida.”
Peaasjalikult kuulebki Eesti rahvas vajadusest lahutada võrgud, hoopis vähem räägitakse ohust endast ning kui palju eraldamine maksma läheb.
Ohustsenaariumid võiksid elanikkonna ära hirmutada (vt kõrvallugu). Seetõttu teabki Eesti rahvas, et Yellowstone’is võib ühel päeval pursata hiidvulkaan, milletaolist pole maailm näinud juba
70 000 aastat. ETV on vulkaani kajastanud korduvalt, viimati sel pühapäeval. Aga kui paljud meist on kuulnud, et Harjumaad ja Ida-Virumaad ühekorraga hõlmava 24tunnise elektrikatkestuse tõenäosus on kord 25–30 aasta jooksul?
See pole tingitud ainult Vene ohust. 1976. aastal toitis Tallinna vaid üks elektriliin, sest jäite ja lörtsi tõttu purunesid kõik ülejäänud ühendused.
Mis saab Kaliningradist?
Eesti elektrisüsteem on osa suurest ringist, kuhu kuuluvad veel Läti, Leedu, Valgevene ja Loode-Venemaa elektrivõrgud kuni Volga jõe hüdrojaamadeni Uuralite taga. Ühendsüsteem saab kergemini ja odavamalt hakkama, kui mõned liinid lähevad lühisesse, jaamad lülituvad välja või kuskil kasvavad äkitselt koormused. Vene süsteemi kui terviku seire toimub Moskvast, sageduse reguleerimises osalevad praktiliselt kõik süsteemis olevad elektrijaamad ja täppisreguleerimise teeb Volga jõel asuv Žiguli hüdrojaam.
Eesti Energia tehnikadirektor Raine Pajo selgitas Ekspressile, et “Venemaa ei vaja Eesti elektrit, vaid vajab meie riigis olevaid kõrgepingeliine, mis on ühenduses Venemaaga ja Lätiga, ja samuti meie Narva elektrijaamu, mis aitavad elektrisüsteemis hoida pinget stabiilsena, et elekter saaks ühises süsteemis liikuda.”
Poliitikutele tekitab tavaliselt peavalu küsimus, mis saab siis, kui venelased Eesti või kõik Baltimaad oma võrgust välja lülitavad. Poliitiline risk pole välistatud, kuid seda peetakse vähetõenäoliseks, sest Baltikumi karistamisega jätaksid venelased elektrita oma Kaliningradi oblasti. Küll aga võib ühine süsteem nässu minna suure avarii tõttu. Kas siis piisab siinsete jaamade tööst või hakkab pinge langema ja suured piirkonnad kukuvad üksteise järel rivist välja? Ba ltimaad tegid katse üksnes kolmekesi hakkama saada viimati aprillis 2002. See oli mõnetunnine eksperiment ning selle käigus kahandati lisaks Venemaast eraldamisele ka kunstlikult tootmisvõimsusi. Sagedus langes ettenähtud 50 hertsi pealt küll hetkeks 49,65 hertsile, kuid jäi lubatu piiridesse.
Ohtlik Narva veehoidla
Kevadel 2005 kinnitas Eesti Energia juhatuse tollane liige Lembit Vali Päevalehele: “Ühepoolselt ja provokatiivselt Venemaa Eestit oma elektrisüsteemist välja lülitada ei saa, sest sellisel juhul jääks automaatselt pimedaks ka kogu Leningradi oblast ning Peterburi linn. Elektrita jääks kümned miljonid venemaalased.” Ta märkis, et kui sagedus hakkab Vene süsteemis aeglaselt langema, lülitavad dispetšerid ta teistest võrkudest lahti ja saavad omaette edasi toimida.
Akadeemik Anto Raukas ei uskunud oma silmi, kui nägi lehes Vali väidet, et “Eesti elektrisüsteem on täiesti suuteline automaatselt toimima piiramata aja”. Ta saatis toimetusele kirja, kus nimetas firmajuhi juttu “pehmelt öeldes eksitavaks”.
Teadlane esitles veel üht ohustsenaariumi, mis ei puuduta üldse elektrilülitit kaugel Moskvas. Ta näitas, et üks suuremaid riske peitub hoopis Narva veehoidlas. Sealt saavad turbiinide jahutusvett mõlemad suured elektrijaamad, mis toodavad valdava enamiku Eesti elektrienergiast.
Raukas märkis, et veehoidla normaalne paisutustase on 25 meetrit. Kui veetase langeb 24 meetrini, algavad tõsised veevarustusraskused algul Balti Elektrijaamas, siis ka Eesti Elektrijaamas. Veetasemel 23,5 meetrit Balti elektrijaama töö peatub.
“Seega saab Venemaa ühepoolselt mõjutada kogu Eesti energiasüsteemi tööd,” selgitas Raukas. “Ma ei väida, et Venemaa meid Narva veehoidlaga tahtlikult terroriseeriks, kuid välistatud pole avariid (näiteks Sosnovõi Bori tuumajaamas), mis sunnivad Venemaad Narva veehoidla taset oluliselt ja kiiresti alandama.”
Strandberg: üksinda peab Eesti vastu seitse tundi!
Riigikogu liige Marek Strandberg hoiatab roheliste koduküljel, et “põlevkivienergeetika põhjalaskmiseks piisab ühest inimesest, kes laseb alla Narva veehoidla tammi ning jätab Narva jõujaamad jahutusveeta. Kui Eesti energiasüsteem ühendada lahti Loode-Venemaa energiasüsteemist, suudab see iseseisivalt toimida seitse tundi!”
Narva Elektrijaamade juhi Ilmar Peterseni sõnul ei ole Strandbergi väide õige.
Riske teab väga hästi ka teine pool. Vähemalt korra on venelased isegi rääkinud veetaseme alandamisest eestlaste karistamiseks. 1999. aastal, kui Eesti teatas Slantsõ põlevkivi ostmisest loobumisest, kuulutas Leningradi oblastivalitsuse Eesti projektide juht Juri Menšikov, et “võiksime Narva veehoidla pinna ühe meetri võrra alla lasta, mis raskendaks jahutusvee ammutamist Eesti elektrijaamadele”.
Lihtsaim ohtude kahandamiseks on luua uusi ühendusi läänega. Mullu valmis 350 MW võimsusega Estlink ehk alalisvoolu kaabel Eesti ja Soome vahel. “Üks kaabel Eesti ja Soome vahel on väike samm energiasõltumatuse loomiseks, ent oluline on seegi,” märkis president Ilves möödunud nädalal.
Eesti Energia kavandab veel teisegi, juba 650 MW võimsusega kaabli rajamist. Lisaks on kaalumisel 1000 MW ühenduste rajamine mõnest Balti riigist Rootsi ja Leedust Poolasse. Just viimase kaudu toimuks Baltimaade liitumine Lääne võrguga UCTE, millest unistab Eesti Energia juhtkond ja riigi po liitiline eliit.
“Lääne-Euroopa elektrisüsteemi saame minna kahel viisil: kas sünkroontöös ehk samas sagedusalas ja Venemaast lahus või alalisvoolu ühenduse kaudu nagu Estlink ja jääme Venemaa sagedusse,” märgib Raine Pajo.
Sellest valikust sõltub, kuhu ehitada kallid konverterjaamad, mis muudavad alalisvoolu vahelduvvooluks ja vastupidi. Kas mereranda, kuhu saabuvad veealused kaablid, ning Leedu-Poola piirile? Või hoopis Vene piirile?
Välisühendused tõstavad elektri hinda
Majandusministeerium leidis juba kolm aastat tagasi, et Narva jaamad vajavad seadmeid, mis suudaksid raske avarii korral tööle jääda ning masinad taas käivitada. Selliseid seadmeid pole seni muretsetud. Põhimõtteliselt on meie tagavaraplaan endiselt üles ehitatud ühendustele Venemaa ja Lätiga, millele uue tegurina lisandub Estlink.
Estlinkile liiga palju loota ei saa. Raine Pajo Eesti Energiast tunnistab, et olukord oleks äärmiselt kehv, kui ka naabersüsteemides peaks midagi sel ajal juhtuma.
Elu näitab, et valmis tasub olla kõige halvemaks. Sel nädalavahetusel jäi Viimsi poolsaar ligi viieks tunniks elektrita, sest Fortumi jaotusvõrk läks lühisesse ja lõi elektri välja ka Eesti Energia alajaamas, mis oli samal ajal remondis.
Uued ühendused läänega on Eestile vajalikud, kuid kohe tuleb mängu raha. Estlink maksis ligi 1,7 miljardit krooni. Brüssel andis eriloa, et tema hinda ei lülitataks kohe Eesti elektri hinna sisse. Edaspidi ei pruugi aga Brüssel Balti riikidele vastu tulla ning ühenduste loomine toob kaasa elektri kallinemise. Näiteks Lietuvos Energija on pakkunud Leedu-Poola ja Rootsi liinide hinnaks kokku ligi 11 miljardit krooni!
Peaminister Ansip ütleski aprillis ärimeeste ees esinedes, et peame ehitama rohkem välisühendusi. Samas märkis ta: “See on väga hea plaan, aga kui kasumlik? Seda on raske öelda.”
Mis juhtub, kui Eesti jääb elektrita
Alljärgnev stsenaarium on koostatud majandusministeeriumi ja siseministeeriumi riskianalüüside põhjal.
2) Narva elektrijaamade seiskumine, sest nende taaskäivitamiseks ei jätku voolu.
Alljärgnev stsenaarium on koostatud majandusministeeriumi ja siseministeeriumi riskianalüüside põhjal.
- Kui tegemist on mitmepäevase elektrikatkestusega, katkeb tavaline elu Eestis ja meil hakkab toimuma reaalajas õudusšõu.
- Kui pole elektrit, katkevad infovood. Telefonid, mobiiltelefonid ja internet langevad rivist välja. Ei tööta telerid ja raadiod. Seiskuvad trükipressid ehk pole ajalehti.
- Tekivad rikked veevarustuses ja kanalisatsioonis, sest pumbad ja juhtimissüsteemid vajavad elektrit.
- Eriti hulluks läheks külmal ajal, sest põhimõtteliselt ütlevad üles kõik küttesüsteemid peale vana hea ahju ja kamina.
- Tänavavalgustus kustub. Kodudes peab pimedal ajal hakkama saama ilmselt küünaldega.
- Väga raskeks läheb elu haiglates, sest suur osa meditsiiniaparatuurist töötab elektriga.
- n Külmkapid sulavad üles. Ka suured külmhooned lakkavad töötamast, mis tähendab, et soojal ajal rikneks palju toitu.
- Poodide kassasüsteemid ei tööta. Hinda läheb sularaha, sest kaardiga maksta ei saa, kuid taga hullemaks: ka sularahaautomaadid panevad pillid kotti. Internetipank on loomulikult maas.
- Trammid ei sõida. Trollid ei sõida. Elektrirongid ei sõida. Isegi laevadel on raske, sest majakad ei tööta.
- Autoliikluses valitseb kaos, sest foorid ega tõkkepuud ei toimi. Elektriga avanevaid väravaid ja uksi ei saa lahti teha.
- Pättidele saabub paradiis, sest turvasüsteemid ja valvekaamerad ütlevad üles.
- Paljud tööstused ei saa toimida. Jne.
- Siseministeeriumi riskianalüüs toob mitmepäevase elektrikatkestuse puhul välja kaks põhjustajat:
2) Narva elektrijaamade seiskumine, sest nende taaskäivitamiseks ei jätku voolu.
- “Oluline on teada, et näiteks 48tunnise elektrikatkestuse tõenäosus ei ole palju väiksem kui 24tunnisel katkestusel. See tähendab, et kui katkestus on kestnud üle 24 tunni, siis on küllalt tõenäoline, et võib kesta ka üle 48 tunni,” märgib dokument.
- Varusüsteemidele väga loota ei tasu, sest näiteks akudel tarvikud töötavad väga piiratud aja. Ka pikemaajaliseks tööks mõeldud varusüsteemid võivad korraliku ettevalmistuse puudumisel mitte käivituda näiteks kütuse lõppemise või tegemata hoolduse tõttu.
- Lisaks saab viga elektrisüsteem ise. Mitmepäevane katkestus lööb rivist välja alajaamade juhtimissüsteemid, mille taastamine pikendab katkestust veelgi. Lisaks hakkavad Ida-Virumaal uppuma maa-alused kaevandused, sest pumbad on elektritoitel ja kaevanduste hilisem tühjaks imemine võib osutuda lootusetuks.
