ELU ÜHES PÄEVAS: Aino Pervik
Hommikul ma tõusen tavaliselt kuue - poole seitsme ajal. See harjus mulle sisse, kui mu mees, Eno Raud, oli 17 ja pool aastat halvatud. Ja tema eest hoolitsemine võttis tohutult palju energiat, nii et kui ma tahtsin oma tööd teha, siis ma õhtul küll enam ei jaksanud. Hommikul värske peaga on see just väga mõnus. Pere ärkas alles üheksa paiku, ja nii oli mul tubli tükk aega töö jaoks.
See ongi tegelikult päeva kõige parem hetk, kui ma istun arvuti taha ja hakkan tegema tööd, mis mul parasjagu pooleli on. Täna hommikul ma redigeerisin üht artiklit. Aga natuke aega tagasi lõpetasin ma ühe lasteraamatu Dixist ja Xixist, klounist ja tema kõnelevast puudlist. See on lugu selllest, et endistel aegadel väga kuulus kloun jääb tööta, sest tsirkus lihtsalt kaob. Lugu algabki sellest, kuidas nad elavad ühes Tallinna pargis mere ääres ja ühes roosipõõsas keset tihnikut paadi all on neil väike majake.
Aga enne veel, kui ma arvuti taha istun ja nende lugudeni jõuan... keedan ma endale teed.
Keeva piima sisse ma panen kolm-neli lusikatäit teed ja lasen tal niikaua tõmmata, kuni ma duši all käin. See on selline paraja kange kohvi kangune, aga kuivõrd ta on piima sisse tehtud, siis ka siiski leebem ja mõnevõrra toitev jook.
Ma olen soomeugri filoloog hariduselt ja ungari keelest raamatuid tõlkinud ja mul käisid kunagi ka Ungari ajakirjad. Ja selle tee retsepti ma leidsin kunagi õige ammustel aegadel ühest Ungari naisteajakirjast. See on Maia Plissetskaja tee retsept, baleriini retsept!
Kuna mul on tellitud Päevaleht, siis ma hommikul vaatan arvutist üle Postimehe. Need artiklid, mis mulle tunduvad huvitavad, tõmban ma endale arvutisse. Niimoodi. Siis ma vaatan üle oma meilid. Ja kui vaja, siis vastan neile.
Mul on nähtavasti niisugune peaehitus, et kui mul on mingi raamat pooleli, siis arvuti taha istudes mul kohe tuleb mõte. Mõnikord on mingi algne mõte, mingi idee, aga mõnikord võib ajendiks olla ka mingi sõna.Kunksmoornäiteks sündis just nii, et ma leidsin Saareste sõnaraamatust selle sõna, ja see pani mul pea kohe niimoodi tööle, et lugu lihtsalt hakkas sealt jooksma.
Nii umbes kümne paiku on hommikusöök. Praegu elab Mihkel [Raud] minu juures ja siis me sööme koos hommikust. Me ei söö Mihkliga hommikul palju, nii et erilist ettevalmistust see ei vaja. Paar muna, paar võileiba ja Kelloggsi helbed. Bed & breakfast! Aga me lepime alati õhtul kokku, mis kell see täpselt toimub.
Vahetevahel ma käin kinos. See juhtub samuti hommikusel ajal - ma ei ole ju mingite töökohustustega seotud. Viimati ma vaatasin filmi Adolf Hitlerist, "Allakäiku", mis oli õudselt huvitav film. Väga huvitavalt oli antud edasi just psühholoogiline õhustik. Kuidas arukad - muist seltskonnast on seal ju arukad inimesed - saavad juba aru, et Hitler on kaotanud igasuguse sideme reaalsusega ja üldse natuke segi ja nagu vanaks jäänud. Aga mingi sisseharjunud distsipliin ja usk Hitlerisse ikka toimib. See film annab ka teatava võtme arusaamiseks, mis Venemaal praegu toimub - ka seal on sisseharjunud usk oma ideedesse, Venemaa võimsusse, ehkki arukamad inimesed ju näevad, et seda tegelikult ei ole. V ä g a huvitav film! Soovitan kindlasti!
Lõuna ajal on ka poes käimine ja kraamimine. Ma olengi ju kogu oma elu elanud lihtsa koduperenaise elu, oma raamatud olen ma kirjutanud laste ja koduse elu kõrvalt. Vahepeal saame kellegi juures kodus kolleegidega kokku, minu põlvkonna lastekirjanikega. See on meil nagu lastekirjanduse salong: Heljo Mänd, Ira Lember, Dagmar Normet, Olivia Saar, Helvi Jürisson, Ellen Niit, Helle Michelson. Kellegi juures siis teinekord läheb jutt nii elavaks, et me karjume üksteisest üle.
Aga üldiselt olen ma harjunud käima Viru keskuse poes, aga ka Stockmannis käin ma hea meelega just toidupoes. Kui Mihkel väljas ei söö, siis teen lõuna mina. Stockmannis on muide igasuguseid vürtse ja ma hea meelega keedan huvitavaid toite... Mulle meeldib Itaalia köök. Kuigi ma olen muidugi õpipoiss oma poegade kõrval. Mu poeg Rein [Raud] on kohutavalt hea kokk ja oskab õudselt põnevaid toite teha! Ma olengi mõelnud, et see on natuke ülekohtune, et kui naisterahvas on köögis, siis räägitakse ju neist kolmest K-st, teate neid, Kinder, Küche ja Kirche? Aga kui köögis on meesterahvas - siis on kõik vaimustuses.
Pärastlõunal nelja-viie paiku teen ma lõunauinaku. Siis ma loen kriminaalromaane niikaua, kuni ma uniseks jään. See on mulle suureks harjumuseks saanud, et ma kohe ei saagi magama jääda ilma raamatuta. Kui kriminull on algusjärgus, siis ta õnneks ei tekita eriti adrenaliini ka veel. Mulle väga meeldib näiteks Gruusia-Vene autor Boriss Akunin.
Televiisorit vaatan ma kellaaja järgi rohkem kui saadete järgi. Ma vaatan saateid, mis algavad kell kaheksa õhtul ja lõpevad kuskil 11 paiku, need mulle sobivad. Soome kanaleid vaatan ma kõige rohkem. Ja kui just parajasti midagi huvitavat ei tule, siis ma vaatan Euronewsi või CNNi. Esmaspäeval oli väga huvitav "Aktuaalne Kaamera", ja veel huvitavam "Välisilm"! Aarne Rannamäe meeldib mulle t o h u t u l t , ja see, kuidas ta Bushiga intervjuu tegi, see imponeeris mulle väga. Bush oli isegi veidike kohmetu ja üritas ennast õigustada ja hoidis meeles, mida ta peab rääkima, aga Aarne Rannamäe oli intelligentne rahulik eurooplane - see mulle väga imponeeris!
Kui ma lõunauinakut ei tee, siis jään ma vahel filmi vaadates televiisori ette pooleldi tukkuma. Muidu võtan ma raamatu kätte 11-12 vahel. Vastasel juhul tulevad filmi mingid tegelased sisse, keda seal tegelikult ei ole. See on see sürr tsoon enne magamajäämist. Mu poeg Rein räägib, et temaga juhtub samamoodi. Kuidagi need tegelased ennast sinna sisse poetavad.
