Elu ühes päevas: Feliks Leet
"Tavaliselt ma ärkan viie-kuue ajal ja olen enamasti reibas ja energiat täis. Kõigepealt liigutan ennast natuke. Olen kõhuli põrandal, panen käed kukla taha ja püüan niimoodi ülakeha üles tõsta. Proovi sa teha sellist asja – pole sugugi lihtne! Aga seljalihaste jaoks on see väga hea.
Vahel on nii, et ei ole voodist tõustes seda päris head tunnet. Siis lähen tagasi voodisse ja teen väikse une veel.
Arstid soovitasid hommiku alustuseks vett kaerakliidega. Mina eelistan jogurtit, kuhu ma panen sisse kaks supilusikatäit nisukliisid. See on mu seedimise nii korda teinud, et ma panen oma seedimise järgi kella õigeks!
Siis on ajalehed ka juba tulnud. Mul käivad Pärnu leht, Postimees, Maaleht ja Kesknädal. Mitte et ma oleksin mingi Keskerakonna sõber. Aga mulle tundub huvitav see leht. Ma vaatan lehti nagu professionaali pilguga.
Siis ma söön varsti tõsisemalt. Söömisest ma ei ole üldiselt teinud mingit muret ega kultust. Vaatan, kuidas kiiremini hakkama saab. Aga ikka läheb söögitegemise ja nõudepesemise peale tohutu aeg. Ma lasen nõud kolmest veest läbi, vaatan vastu valget, et nad läigiksid.
Ma olen vana skaut ja skautidel on reegel, et igas päevas tuleb teha mingi heategu. Vahel on päris tegemist selle asjaga. No mis see heategu on?
Aitan mõne vanamoori üle tee – läheb see heateona kirja või ei?
Kui ma 60 sain, kinkis Viisnurk mulle suusad, peal oli keelumärk "piirkiirus 60 km/h" – et ma liiga kiiresti ei suusataks! Nüüd, kui ma suusatamas käin, kauplen mõne vanamoori ka vahel kaasa. Alguses nad ei taha tulla – see nende ära rääkimine on nagu muhamediusku pööramine. Aga kui nad juba suusarajal on, siis kilkavad küll: "Oi kui tore! Oi kui tore!"
Päeval on mul igasugu tegemist. Vanade skaudipoistega käime omavahel läbi. Ühel ja teisel on mingit abi vaja. Ja vahel õnnestub mul vana raadiotöötaja autoriteediga neid mõnes asutuses aidata. Nii et seda tegemist ja asjaajamist koguneb.
Vaata. Ma olen ikka omamoodi konservatiivne ka. Kaua aega ma ei tahtnud mobiiltelefoni. Mõtlesin, et kurat, närvid niigi läbi, nüüd seda ka veel vaja! Aga nüüd… Vana-aastaõhtul pidin sõitma bussiga Väike-Maarjasse ja läksin kogemata Järva-Jaanis maha, 11 kilomeetrit eemal! Bussijuhist oli see muidugi ka äärmiselt vastutulematu – ta ei öelnud, et see on Järva-Jaani. Jumala õnn, et mul oli kaasas laetud telefon. Ma vaatan, see on ikka väga vajalik asi.
Pärast lõunat käin kindlasti mõnes raamatukogus. Mul on viie-kuue raamatukogu lugejakaardid ja mul on seal sotid sees ja nad tellivad mulle igasugu ajakirju ja materjale, mis mul vaja läheb.
Ma kirjutan nüüd, tead, firmadele reklaamtekste. Tegin siin ühele firmale reklaambukleti, sain kenasti tasutud ja pooleks aastaks on mure murtud. Pensionist ma sõltuvuses ei ole.
Näe. Hiljuti ostsin 17 000 krooni eest sülearvuti. Kui nüüd bussiga Pärnu ja Tallinna vahet sõidan – neli tundi kokku –, klõbistan arvuti peal tööd teha või vaatan filme. Meile saata ma veel ei oska.
Mis ma päeval veel teen? Katsun võimalikult palju jala käia. Vähemalt viis kilomeetrit päevas käin jala.
Kas sa seda tead, et parim riietus ajakirjaniku jaoks on nahkmantel! Tõsijutt. Võib juhtuda, et teed laudas reportaaži ja lehm laseb su ladinal täis. No aga kui sul on nahkmantel, on laudanaistel sind lihtne voolikuga puhtaks pesta! Või teinekord on vaja autos magada – siin ametis pole ju midagi kindel – jälle hea, võtad mantli ilusti peale! Nahkmantleid on mul kolm tükki kodus.
Pühapäeva õhtuti käime vanade skautidega saunas. Meie hulgas on üks leiutaja. See tegi järvemuda baasil mingi mögina, mis sisaldab 14 komponenti ja kus minu teada on kanasitta ka sees. Ja siis me teeme saunas üksteist selle möginaga kokku ja ronime lavale ja võtame kõvasti leili. Sa kujutad ette – ta teeb sellise hea tunde ja laheda olemise!
Kanasitt sisaldab ju kõvasti lämmastikku, oled kuulnud?! Ja siis pärast duši alla ja koju!
Õhtul hilja teen ma oma päevast kirjaliku kokkuvõtte.
Vaata, Enn Anupõld kirjutas raamatu raadiotöötajatest – täitsa ilusti kirjutas, ta ju ise ka ajakirjanik – ja seal on kirjas, kuidas Feliks Leet protokollis iga oma päeva. Täitsa õige! Mul olid suured kontoriraamatud, kuhu ma iga päev sissekandeid tegin. Ja Anupõld meenutab, kuidas nad mul Raimund Penuga Pärnus külas käisid ja istumine veidi liiga pikaks venis ja mul seisis pärast päevikus: "Käisid Penu ja Anupõld. Päev persses!"
Vahel teen õhtuti veel sellist protseduuri, et panen kahe liitri kuuma vee sisse kaks supilusikatäit meresoola ja sortsu tärpentini ja leotan selles õhtuti jalgu. Tead, kui hea see on. See kisub igasuguse mustuse välja – vesi on pärast must nagu tõrv! Ja mul on jalad korras nagu noorel plikal! Vanasti käisin pediküüris ka, aga ega nendel pole ju sinuga aega ja pärast võtavad sada rubla! Ei. Parem leotan neid ise.
Siis vaatan veel televiisorist uudiseid ja loen lehed uuesti põhjalikult üle. Ma ei loe nagu tavaline lehelugeja. Ma vaatan ajakirjaniku professionaalsust, teema püstitamist, kuidas ta ühe või teise asja on lahendanud, kuidas on materjali lugejale serveeritud.
Mõned ajakirjanikud on sellised, et parem, kui nad lööks kuskil pooltaldu alla, kui et artikleid kirjutaks.
Siis, päris hilja, mõtlen läbi järgmise päeva tegemised. Ohh, ega ma kõiki asju küll tehtud ei jõua, mis ma kavandanud olen.
Enne magamaminekut kuulan raadiot. Mul on naine surnud ja raadio on mulle lähedane kaaslane. Ma räägin talle kõva häälega vastu ka. Peame dialoogi. Mõnikord sõiman ja saadan sinna ja teise kohta. Teinekord mõni asi täitsa meeldib.
Magama jään 11 paiku. Ma sain hiljuti kingituseks hea suure padja ja saan voodis istukil lehti lugeda. Ja päris tihti juhtub, et ma vajun ära ja avastan hommikul, et olen jäänud magama, ajalehepatakas käes."
